8. aprillil oli Prantsuse Rahvusassamblees arutlusel seaduseelnõu, mis käsitleb abistatud enesetapu ehk halastussurma legaliseerimist. Harva avalikku väitlusse sekkuv kirjanik selgitab, miks ta on veendunult vastu sellele, mida peab enneolematuks antropoloogiliseks murranguks.
Tähelepanek number 1: keegi ei soovi surra. Üldiselt eelistatakse kahanenud tervisega elu igasuguse elu puudumisele, sest alles jäävad väikesed rõõmud. Kas ei olegi elu paratamatult kahanemise protsess, peaaegu määratluse järgi? Ja kas on olemas teisi rõõme peale väikeste rõõmude (seda tasuks lähemalt uurida)?
