Michel Houellebecq: “Tsivilisatsioon, mis seadustab eutanaasia, kaotab igasuguse õiguse austusele”

Michel Houellebecq. Illustratsioon: Toon Vugts

8. aprillil oli Prantsuse Rahvusassamblees arutlusel seaduseelnõu, mis käsitleb abistatud enesetapu ehk halastussurma legaliseerimist. Harva avalikku väitlusse sekkuv kirjanik selgitab, miks ta on veendunult vastu sellele, mida peab enneolematuks antropoloogiliseks murranguks.

Tähelepanek number 1: keegi ei soovi surra. Üldiselt eelistatakse kahanenud tervisega elu igasuguse elu puudumisele, sest alles jäävad väikesed rõõmud. Kas ei olegi elu paratamatult kahanemise protsess,  peaaegu määratluse järgi? Ja kas on olemas teisi rõõme peale väikeste rõõmude (seda tasuks lähemalt uurida)?

Tähelepanek number 2: keegi ei soovi taluda kannatusi. Pean silmas, füüsiliselt kannatada. Moraalsel kannatusel on oma lummus, sellest võib teha isegi esteetika teema (ja ma ei jätnud end sellest ilma). Füüsiline kannatus ei ole midagi muud kui vaid põrgu, täiesti mõttetu, sellest ei saa mingit õppetundi. Elu on võidud kokkuvõtlikult (ja valesti) kirjeldada kui naudingu otsingut, palju kindlamalt on elu aga kannatuse vältimine. Ja peaaegu kõik inimesed, olles valiku ees, kas talumatu kannatus või surm, valivad surma.