Annika Laats: lase mul surra

Olen püüdnud kirjutada Edasile mõtiskluse iga kuu viimaseks pühapäevaks. Sel korral, novembris, lõin kahtlema. Ehk oleks ilusam, kui võtaksin kirikuõpetajana sõna nädal hiljem, advendiaja alguses? Algus on ju ikka ilusam kui lõpp.

Ühtäkki tabas mind äratundmine, et just seda me kogu aeg teemegi – me väldime lõpust kõnelemist, sest algus on ilusam.

“Lapsed, ma olen mõelnud, et kui ma suren, siis võiks…” Lause jääb õhku, sest  ümberringi kostavad protestihääled: “Ema, mis sa nüüd räägid, sa oled veel kõbus, mis surmajutud need olgu! Räägime parem elust!”

Kas tuleb üldse kunagi aeg, kui me oleme valmis rääkima lõpust? Kas me üldse kunagi suudame kõneleda surmast? Kui ma nüüd sellest ei kirjuta – ja kui Sina, hea lugeja, seda nüüd, hingedeaja viimasel nädalal, lugeda ei suuda – siis millal me sellest räägime? Jõulud selleks ei sobi, jaaniaeg samuti mitte. Kevad on tärkamisaeg, ja suvel rannas pikutades tunduks see lausa kohatu. Kui kummaline, et surm sellest ei küsi. Temale on iga aeg sobiv.

On kirikuaasta viimane pühapäev, igavikupüha, mida meie esivanemad on tundnud surnute mälestuspäevana. Ja ma siiski ei räägi surmast, sest surmast ma rääkida ei oska – ma ei tea, mida tähendab olla surnud. Ma räägin elust – räägin suremisest. Suremine on osa elust. Inimene on elus kuni oma viimase hingetõmbeni. Ja kuni selle viimase sekundini tuleb hoida tema inimväärikust ning teha talle head.

Ühel hiljutisel seminaril anti osalejatele ülesanne kirjutada, mismoodi nad tahaksid surra. Meil tuli panna kirja kõik detailid, ootused ja lootused. Ülesande eelduseks oli, et meie surm ei tule õnnetuse tagajärjel või ootamatult, une pealt – sest sel juhul pole ju õieti midagi soovida. Meil tuli mõelda, kus me tahaksime surres olla. Keda tahaksime enda kõrval näha? Mida tahaksime kogeda – kuulata, maitsta, näha ja tunda? Mis oleks meile hea?

Pole vist imeks panna, et eranditult kõik seminaril osalejad tahtsid surra kodus. Maailmas on tehtud rohkelt selleteemalisi uuringuid ning see on asi, mille osas on valdav enamik inimesi ühte meelt. On vähe neid, kes igatsevad surra haiglas. Eriti vähe pidavat neid olema intensiivravi arstide seas. Ja ometi sureb kõige enam inimesi just nimelt haiglaseinte vahel. Sureb kogu aeg, ka praegu, kui sa neid ridu loed. Sureb üksinduses, kardinate taga, võõraste helide keskel, ereda valguse paistel. Sureb aktiivravi osakondades, sealse steriilse asjalikkuse keskel, kuigi kõik saavad aru, et ravida pole enam midagi. Meie püüdliku toimekuse ja tegutsemise taga on varjul suutmatus tunnistada, et inimesel tuleb lasta minna.

Meie arstidele on õpetatud, kuidas ravida. Neile ei ole õpetatud, kas ravida. Ravi ei ole alati abiks. Ravi võib olla mõttetu. Enamgi veel – ravi võib olla halastamatu. Mõnigi arst mõistab seda, aga põrkub lähedaste vastuseisule. Omaksed tunnevad, et nende kohus on nõuda elupäevade pikendamist iga hinnaga. Ometi on mõnikord olulisem anda mitte elule päevi, vaid allesjäänud päevadele elu.

Mineja ei taha veel üht protseduuri, veel mõnda antibiootikumikuuri, veel mõnd andurit või voolikut külge. Mineja tahab armsate lähedust ja rahu.

Meie, kes me jääme – me ei taha, et ta läheks. Kuulge, arstid, tehke midagi! Ja arstid teevadki, sest tegevust leiab ikka. Kergem on määrata uus ravim, kergem on midagi teha, kui jätta tegemata ja taibata, et nii on talle parem. Kergem on osta mõni elupäev lisaks ja öelda, et me tegime, mis suutsime, kui leppida ja võtta aeg olla koos: silitada kätt, öelda seni ütlemata jäänud head, ümiseda mõnd laulu, olla juures ja valvata. Ning kuidas seda tehagi, kui osakonna uksel seisab silt, mis määrab külastusajaks 15 minutit, ja palati laes hiilgab ere valgus, mida  üks 90-aastane mineja nimetas mõned päevad enne surma tabavalt valgusreostuseks.

On tõsi, et inimene igatseb oma elu lõpu eel kodust ümbrust, oma kassi, tuttavaid raamatuid ja lilli aknal. Kui seda ei saa – kui hooldamise koorem on omastele liig raske kanda –  siis saab muuta võõrast kohta kodu sarnaseks. Saab anda ruumi suremiseks, saab kasta kuivanud huuli ning leevendada valu, anda hoolt ja hellust, aega kõneleda ja kuulata. Saab luua võimalusi ära leppida nendega, kes kaugeks jäänud. Seegi on valu, mis vajab leevendamist.

Küsimus pole ju selles, mida tahame meie, surija lähedased, vaid mida tahab tema – mineja.

Kui ravi ei aita, siis on meil kombeks öelda, et haigus sai inimesest võitu ja meie oleme lahingu kaotanud. Ütleme seda nõnda, otsekui polekski surm selle maise elu loomulik osa – otsekui oleks inimesel võimalik sellest lahingust võitjana väljuda ning mitte surra. See ei ole meie võimuses. Küll on meie võimuses hoida inimese väärikust tema surmatunnini. Inimest ei tule viimse hetkeni ravida, küll aga tuleb viimse hetkeni võidelda tema heaolu eest – teha talle head  nii, kuidas me oskame. Teha teisele seda, mida me tahame, et meile tehtaks. Ja vahel tähendab see, et inimesel tuleb lasta surra.

Me tohime olla siin elus üksteisele teekaaslasteks. On teekondi, kus me saame saata inimest vaid teatud piirini. On suur eesõigus hoida elu viimastel nädalatel ja päevadel inimese käest, käia ta kõrval surma piirini ning usaldada ta siis Jumala armu hoolde.  Seal piiril jumalaga jättes võime taibata, et lõpp on uue algus.

Annika Laats

Annika Laats

Annika Laats on kirikuõpetaja ja Tallinna lastehaigla hingehoidja. Kord kuus ilmuvate "pühabajutluste" vahendusel saab Edasi lugeja osa Risti kiriku võlvide all kõlavast humaansest sõnumist. Annika usub, et kui kasvõi osagi neis jutlustes öeldust on tõde, siis on see kõige tähtsam, mida inimesel elus üldse teada tasub. Loe artikleid (28)