Olen püüdnud kirjutada Edasile mõtiskluse iga kuu viimaseks pühapäevaks. Sel korral, novembris, lõin kahtlema. Ehk oleks ilusam, kui võtaksin kirikuõpetajana sõna nädal hiljem, advendiaja alguses? Algus on ju ikka ilusam kui lõpp.
Ühtäkki tabas mind äratundmine, et just seda me kogu aeg teemegi – me väldime lõpust kõnelemist, sest algus on ilusam.
“Lapsed, ma olen mõelnud, et kui ma suren, siis võiks…” Lause jääb õhku, sest ümberringi kostavad protestihääled: “Ema, mis sa nüüd räägid, sa oled veel kõbus, mis surmajutud need olgu! Räägime parem elust!”