Marko Mäetamm: residentuur Berliinis. “Amatöör arutleb”

Berliini Tiergarteni keskel kõrguv suur monument. Foto: Marko Mäetamm.

Kolmenädalane kunstiresidentuur kevadhõngulises Berliinis kõlab kahtlemata ahvatlevalt. Tõenäoliselt teeb lausa kadedaks. Mõne paneb isegi mõtlema, et mis neil kunstnikel-muidusööjatel viga, muudkui aga lehvivad ringi ja panevad pidu. Päriselust ega päristööst ei tea nad suure tõenäosusega maad ega ööd ja kogu nende vastutustundetu elustiili plekivad kinni maksumaksjad. Isegi katku ajal ei osata kodus istuda. Teised ei reisi keegi, on vastutustundlikud ja hoolivad üksteisest. Ei vea pisikuid välismaalt Eestisse. Aga kunstnikel, näe, on millegipärast vaja ringi lehvida. Kas kodus ei tule inspiratisoon peale? Ilmselt ei tule jah, mis nad muidu igale poole kipuvad. Berliini!? Milleks? Hankigu endale normaalne töö ja püsigu kodus nagu kõik ülejäänud!

Sarnast ättituudi olen kunstnike ja nende tegemiste kohta kohanud eluaeg ja ilmselt see nii jääb ka. Küllap on see isegi normaalne. Sest kui ma oleksin kõrvaltvaataja, siis ega ma ka ei saaks aru, miks kunstnikud teevad kõiki neid asju, mida nad teevad, ja resideerumised on kindlasti üks nendest asjadest.

Võtame sellesama minu kolm nädalat Berliinis.

Kõigepealt kogu see Covidist tingitud ettevalmistav asjaajamine, millest ma oma eelmises kirjatükis juba rääkisin. Testid, tõendid, igasugune jama. Kõik töövahendid – 15 kilo paberit, suur kingakarbitäis akrüülvärve pluss pintslid-värgid võtsin kodust kaasa, sest väike hirm oli, et äkki on seal poed kinni või mis iganes. See väike hirm osutus halastamatuks tõeks. Poed olidki kinni. Mõni oli kohe täitsa kinni, mõni aga funktsioneeris nii, et paned internetis aja, kirjeldad, mida tahad osta, teed ristikese kuupäevale, millal soovid minna ja mis kell, ning saabud täpipealt õigel ajal ukse taha, mask ees ja käes veel samal päeval tehtud negatiivne Covidi-test. No ja mõni pood funktsioneeris nii ka, et lepid telefonitsi kokku, mida tahad osta ja millal tuled, ning saabud kokku lepitud ajal poe ukse taha, mask ees ning käes täpne sularaha. Koputamise peale uks avaneb, annad kitsast uksepraost raha ja saad oma kauba kätte. Sellised šoppamismeetodid siis. Tunnistan, et pidin korra seda viimast meetodit isegi kasutama, sest mul sai otsustaval hetkel otsa valge värv.

Muuseumid funkasid ka niimoodi, et paned internetis külastusaja kinni, teed sama päeva hommikul testi ja kui see on negatiivne, siis palun – külastage meie muuseumit! Be our guest! Kui aga test osutub positiivseks, siis… ma ei teagi, mis siis. Tuleks kohemaid ennast kogu ülejäänud elust isoleerida. Mina istusin Berliini kohale jõudes viis päeva kohusetundlikult karantiinis. Ei käinud kordagi uksest väljas ja muudkui tegin oma töid. Residentuuri korraldajad olid mu külmkapi kenasti toitu ja jooki täis pannud ning mulle kohe meeldis nii. Kord nägi ette, et karantiini pikkuseks on kümme päeva, mida võib lühendada nii, et lähed viiendal päeval ja teed testi, mille vastus on negatiivne. Läksingi siis ja tegin viiendal päeval testi. Külmkapp hakkas ka juba tühjaks saama ja tundus, et kümme päeva toas ummuksis istuda ei ole ka päris see, miks ma sinna Berliini läksin.

Testimiskohti oli iga jumala nurga peal ja juttude järgi olid need kõik selles mõttes ka erinevad, et mõnes võtsid proovi tõelised keskaegsed inkvisiitorid, mõnes aga talitati see asi ära sulnilt ning igati humaanselt. Koht, kuhu mina täiesti juhuslikult sattusin, kuulus viimaste hulka. Kena valges kitlis noormees küsis viisakalt, kustkohast herr Mäetamm tahab, et tal testi võetakse. Ma ei osanud esmalt selle peale midagi kosta, sest Eestis võeti ikka ninast. Pakkusingi, et no siiamaani on ninast võetud. Selgus aga, et Berliinis võib võtta ka kurgust. Et kas ninast või kurgust siis? Ütlesin, et no proovime siis uue elamuse mõttes pealegi kurgust.

Kurgust Covidi-proovi võtmine oli nii tore, et minu pärast võiks seda teha kasvõi iga päev mitu korda. Hiljem, kui oli vaja jälle testi teha, läksin samasse kohta tagasi, kuigi selleks ajaks oli testimispunkt avatud ka mu kõrvalmajas. Seekord mul aga enam nii lihtsalt ei läinud, sest viisakas valges kitlis onkel teatas kurbusega, et vahepeal seadus muutus ja nüüd peab võtma proovi nii kurgust kui ka ninast. Aga ka see protseduur tuli tal suurepäraselt välja, nii et kui ma enne kojusõitu kolmandat korda proovi tegema pidin, läksin pikemalt mõtlemata sama onkli juurde tagasi.

Nagu ma vist oma eelmises kirjutiseski mainisin, on üks kunstiresidentuuri mõtetest see, et sa kohtud kohalike kunstnikega, lood tutvusi ja tööalaseid kontakte. Midagi niisugust sel korra paraku aset ei leidnud, välja arvatud see, et käisin Berliini Eesti saatkonna kultuuriatašee Merit Kopliga Leipzigis ja kohtusin oma hea kolleegi Kaido Ole ning meie ühise saksa kunstnikust sõbra Benjamin Badockiga. Kohtumine leidis aset nende ühise näituse mitteametlikul, peaaegu et salajasel avamistseremoonial ühes kenas meie Telliskivi Loomelinnakut meenutavas vana vabriku sisehoovis.

Erinevalt Telliskivist oli see sisehoov aga paksult galeriisid täis ja kõik nad olid ebaametlikult ka lahti. Sest ametlikult pidid nad olema kinni. Imposantsed kõrgete lagedega lihtsad galeriiruumid, seintel hea või lausa väga hea kunst, nurga tagant astub välja kuulus maalikunstnik Neo Rauch isiklikult. Mis siin rääkida – Eestil on veel minna.

Berliinis oli aga nii, et päeva esimese poole veetsin oma uut seeriat tehes, päeva teises pooles tutvusin linnaga. Ehk siis sooritasin tundidepikkusi jalutuskäike Berliini erinevatesse linnaosadesse.

Linnaosad, tuleb tunnistada, erinesid üksteisest ikka radikaalselt. Teadsin seda enam-vähem varem ka, aga imestama ajas ikka. Imestasin siis muudkui ja kõndisin. Oma viis-kuuskümmend kilomeetrit vähemalt kõndisin maha kui mitte rohkem.

Õhtuti aga, kui olin oma maratonmatkadelt tagasi ja jalad all suurest kõndimisest surisesid, süvenesin YouTube’i ning vaatasin kõikvõimalikke dokumentaalfilme, nii professionaalseid kui amatöörikaid külma sõja aegsest Berliinist, mil linna poolitas veel see kurikuulus ja jube Berliini müür. Kuidagi ühekorraga nii masendav ja lummav tundus see kõik. Olid ikka ajad…

Kokkuvõtvalt võib nentida, et tegelikult läkski hästi, et kõik kohad seekord kinni olid ja suurt midagi ei toimunud. Muidu oleks see kolm nädalat, mis ma Berliinis viibisin, ilmselgelt liiga vähe olnud. Praegu oli aga üsna paras. Eks siis järgmine kord toimetame rohkem siseruumides ja kohtume kohalike kunstnike, galeristide, kuraatorite ja muidu huvitavate inimestega, kes seekord kõik vaikselt Covidi eest toas varjul olid. Järgmine kord siis jah, juhul muidugi kui lastakse. Aga no küllap ikka lasevad, kui kehatemperatuur normaalne ja taskus vaktsineerimist tõendav Covidi-pass.

Marko Mäetamme Berliinis resideerumise organiseeris RAM REBEL ART MANAGEMENT, toetasid Goethe Instituut ja Eesti Saatkond Berliinis. 

Marko Mäetamm

Mäetamm Marko on kunstnik. Tema töödes leiab kommentaare nii ta isiklikule elule kõige intiimsemal tasandil kui ka teda puudutavatele-mõjutavatele sündmustele meid ümbritsevas ühiskonnas laiemalt. Marko kirjutab ja joonistab Edasile sellest, mis tundub tema arvates oluline ja mis võiks korda minna ka Edasi lugejatele. Loe artikleid (98)