Eia Uus: kõigi meeltega

„Perfect Sense“. Foto: Kaader filmist

Mõni nädal tagasi, kui suurem oht polnud Eestisse veel jõudnud, tekkis mul igatsus ühe lemmikfilmi järele, kus maailma laastab tappev pandeemia, mille esimesed sümptomid on lõhna- ja maitsetundlikkuse kadumine.

Sel nädalal jõudis rahvusvahelistesse uudistesse, et koroonaviiruse esmaste sümptomite hulka kuulub lõhna- ja maitsemeele kadumine ning haigust põdev PERHi vanemarst Dr Tiit Kivistik märkis intervjuus „huvitava asjaoluna, et seitsmendal päeval kadus tal täielikult maitse- ja lõhnatundlikkus.“

Mulle meenus aeg paar aastat tagasi, mil ma – vastupidi – avastasin oma meeled. See oli tol kaugel ajal, mil me veel reisisime, käisime väljas söömas, kallistasime sõpru ja käisime neil külas. Otsisin üles read, mis toona kirjutasin.

Ma pole kindel, kuidas see juhtus, aga sain rikkaks. Mitte finantsilises plaanis, vaid aistingulises. Lugesin hiljuti Stephanie Danleri raamatut „Magusmõrkjas“, mis pani mind lõpuks mõistma seda, mida nii paljud võõrad ja tuttavad on mu Prantsusmaa raamatute kohta öelnud: lugedes tekib isu ja janu. Aga mitte nälg kõhutäite järele, vaid elujanu, nälg olla kohal nendes meelelistes hetkedes, milles tegelased loos. Olgu selleks siis viigimarjade hooaeg New Yorgis või üks eriline Beaujolais kuumal hilissügise õhtul. Kas pole hämmastav, et kirjatähed, sõnad paberil saavad tekitada sulle tunde, et sa maitsed või nuusutad midagi? Lugedes hakkas suu vett jooksma isegi austrite järele, mida ma tegelikkuses veel hinnata ei oska.

Lõpetasin raamatu lugemise ühel varahommikul, et viimased leheküljed õhku ei jääks ajal, mil reisil olen. Kirjutamisreisile jõudnud, seadsin õhtul sammud restorani, kus märkasin, kuidas loen menüüd veidi teistmoodi, meelelisemalt. Mitte nii, et “kana meeldib, seller ei meeldi”, vaid nähes menüüs hulka meelelisi elamusi: kuum, külm, krõbe, sitke, suussulav, värske, tummine… Küsimus oli, mis elamusi ma tahtsin sellest lauast, mitte, millega kõhtu täita.

Kohe leidsid silmad homaari-bisque’i, mis aga üllatas selle keskele justkui ära eksinud tomatitega. Ent neid kooritud kirsstomateid suhu pannes vallandus sealt maitse, mida ma poleks osanud oodata – veiniäädikane marinaad. Küsisin, kuidas see tehtud on ja kelner oskas kohe seletada, et salanipp on pannil aurutamine. Pärast suundusin baari, kus istuda oli vaid pukile baarmeni vastu. Nautides enda jooki jälgisin, kuidas ta teisi valmistab ning aegajalt küsisin: „Aga mis see on?“ ning ta seletas ja valas mulle maitsmiseks aina uutesse klaasidesse sortsusid. „See on kohalik Taani absint, 65%,“ „see on kõige parem ingverilimonaad – täitsa öko ja nii kange, et ühe lonksuga on vesi silmast väljas.“ Järgmisel päeval jäin turul vaatlema põnevaid kalaroogasid ning müüja võttis järjest potist uusi puhtaid kahvleid ja lusikaid ja ulatas mulle maitsmiseks pisikesi kaheksajalgi, jõevähke, ceviche’i ja muud.

Ma nuusutan kõike, mis näeb hea välja. Baaris kõiki jooke ja maitserohelist, kooki enne selle söömist, erinevaid teesid, kohvisorte, inimesi, kes sümpaatsed tunduvad, isegi paberis šokolaadibatoone. Ma tunnen kallistades käe all armsama mantli tekstuuri; ja mina, kes ma varem isegi välismaal kohustuslike „põsemusidega“ (põskede puudutustega, mille juurde käis õhku huultega tehtud hääl) hakkama ei saanud, olen hakanud kohtumisrõõmsaid inimesi päriselt põsele suudlema. Ma märkan, et istun ja käsi silitab endamisi pehmet salli, mille ümber olen tõmmanud, või sametdiivanit, millel sõbra juures pikutan; kamina-, ja isegi küünlasoojust. Ma märkan, kui õue astudes külm õhk nägu puudutab või kuidas lumehelbed nahal sulavad. Ma tunnen, kui kreemi näole hõõrun ja märkan, kuidas elevuse kasvades pulss tõuseb ning erutudes keha justkui hõõguma hakkab.

Ma mõtlen tagasi lõpututele söökidele elus, mida ma päriselt ei maitsnud, päikeselistele päevadele, kus ei märganud kuuma oma kinnistel silmalaugudel, sest tundus hädavajalik nii paljude mõttetute asjade pärast muretseda.

Ja armumised! Nooremana hõivatus tundega, kas ma peaksin olema kuidagi teistsugune või kuidas nüüd midagi naljakat öelda, selle asemel, et kaifida kõike seda keemilist plahvatust, mis toimub mu kehas. See tunne, kui tahad kedagi nii arutult väga puudutada, ja see tunne, kui ei julge. Ja kui siis lõpuks see puudutus juhtub, ja järgmine, ja järgmine. Kui palju selliseid esimesi kauaoodatud puudutusi on mööda lastud, neid tegelikult kogemata, üksnes registreerides hullunud mõtteid selle asemel, et tunda seda füüsilist, meelelist aistingut?

Vaatasin uuesti ära filmi, mis mulle viisaastak varem sügava mulje jättis, Eva Greeni ja Ewan McGregoriga „Täiuslik meel“ („Perfect Sense“, 2011), kus maailma laastab epideemia, mis röövib inimeste meeled: kõigepealt lõhnatundmise, siis maitsemeele, siis kuulmise, nägemise – ja armastasin seda filmi uuesti. Ja hakkasin veelgi enam nuusutama, maitsma, puudutama, kuulama ja lihtsalt vaatama, silmadega nautima. Ei peitnud end enam raamatutesse, vaid jälgisin lõputult lumesadu. Ei pannud tänaval kõrvaklappe kõrva, vaid kuulasin – linnud laulavad, kusagil naerab laps, kostab orelimuusikat…

Aga kust see tuli? Aastaid tagasi käisin ärksameelsuse koolitustel, kus õpetati, kuidas hetkes olla. Kaks kuud tagasi hakkasin iga päev mediteerima; mõnel päeval kolm, teisel 30 minutit. Aga ilmselt see, mis tegelikult ellu äratas oli lähedase kaotus. Nii tihti soov talle öelda: „Aga see maitse! Sul jääb ju see maitse maitsmata! See tunne tundmata! See ilu nägemata! See ime kogemata!“ ja siis meelespea, et ma ei saa kellegi teise eest midagi tunda, aga ise võiksin sel üürikesel ajal siiski võimalikult palju kõigi meeltega elus olla.

Eia Uus

Eia Uus

Eia Uus on kirjanik ja ajakirjanik ning Postimehe Kirjastuse juht. Ta on avaldanud neli romaani, jutte, luuletusi ja reisiraamatu "Minu Prantsusmaa. Elu nagu sirelivein" ja lasteraamatu "Seitsme maa ja mere taga". Ta on elanud Tais, Kanadas, Prantsusmaal, Hiinas ja Argentiinas. Loe artikleid (12)