Eia Uus: igavene (linn)

Eia Uus. Foto: Erakogu

“Näeme homme!” ütles tore poiss restoranis. “Näeme homme,” ütles sümpaatne baarmen hilisõhtul. Mul polnud südant öelda – pigem endale kui neile –, et minu jaoks ei ole Roomas enam homset.

Mõni päev varem oli mulle meenunud Gustave Flaubert’i reisikirjast lause: “Alati on nukker lahkuda kohast, kuhu tead, et enam kunagi ei naase. Sellised on mélancolies du voyage (teekonnamelanhooliad): võib-olla on need reisimise kõige tänuväärsem osa.”

Ma reisin palju ja harva olen saanud tunda just seda Flaubert’i rännakumelanhooliat, teadmist, et siia ei tule ma enam kunagi tagasi. Viimati ühes Lõuna-Ameerika linnas, kus võõrad hallpead tänaval palmide all tantsima võtsid ja tangot õpetasid; enne seda viis aastat varem Gaya saarel, kus vihma ajal kleidis basseini astusin ja kallim mind vaikides vees õõtsutas taamalt kostva Norah Jonesi “Come Away With Me” saatel.

Elus on hetki, mis on elamist pilgeni täis.

Enne Roomat küsisid kõik: “Mis mõttes sa ei ole Roomas käinud? Kõik teed viivad ju Rooma ja sina oled ju igal pool käinud.” Ma lihtsalt polnud sattunud. Ning lõpuks siin olles tundsin, et pole ju tegelikult mingit garantiid, et kunagi naasen.

Ma olin peaaegu alati läinud sinna, kuhu tuul puhus. Kus oli mõni stipendium või vabatahtlikutöö (Tai, Hispaania, Taani, Saksamaa, Šveits jt), kus elasid sugulased või sõbrad (Kanada, Austraalia, Hiina jt), kuhu viis ajakirjanikuamet (USA, Gruusia, Inglismaa, Rootsi, Portugal jt), kuhu keegi kutsus kaasa või pulma (Malaisia, Prantsusmaa, Itaalia, Austria, Iirimaa jt). Mõni aasta tagasi avastasin, et ma polnud KUNAGI ise otsustanud kuhugi minna lihtsalt sellepärast, et ma tahan sinna minna, vaid läinud alati sinna, kuhu oli võimalus või kutse minna. Ja läksin üksi paariks kuuks Argentinasse.

Hiljuti ütles üks neljakümnele lähenev sõber, et sai ühel hetkel aru, et elus ette tulevad reisid on piiratud (sest puhkusepäevad, sest raha, sest kuhu paigutada seniks lapsed ja/või koduloomad). “Need kohad, kuhu sa jõuad oma järelejäänud elus reisida, on piiratud,” ütles ta. Olin sellest mõttest vapustatud. Ma ei jõuagi kõikjale? Ma ei näegi kogu maailma?

Esimestel päevadel Roomas oli tundunud jabur, et turistid iga päev Trevi purskkaevu kolme tuhande euro jagu münte loobivad – see pidavat kindlustama, et tuled ühel päeval Rooma tagasi. Aegamisi sain aru, mis tunde pealt seda tehti.

Ma ei raatsinud õhtuti magama minna, kuigi keha oli rammestunud ja pea hurmavaid nähtud pilte, kuuldud vestlusi täis. Õhtusöögi järel toodi koos arvega tasuta klaasike kohalikku napsi ja kelner ütles: “Ma küll ei soovita sul ära minna… itaalia vanasõna ütleb: “Sa tead, millest sa ilma jääd, aga sa ei tea, mida sa leida võid” – alati on turvalisem jääda selle juurde, mis juba hea on, nagu praegu siin meiega.”

Jätsin purskkaevu mündi viskamata. Tahtsin tunda seda teelolekumelanhooliat, et see võib olla mu kõige viimane kord Roomas. Olla nii, nagu see oleks mu viimane kord siin.

Viimasel ajal on mul tekkinud sarnane hõrk tunne mitte üksnes reisil viibides (Göteborgis vee kohal asuval terrassil eksprompt võõra vuntsiga poisi õpetusel tšarlstonit tanstima õppides või Adžaarias mäenõlval kohalikku mitmehäälset meeste igatsuslaulu kuulates), vaid see voyage on elu ise.

On hetked, kus taipan märgata: seda hetke ei tule enam mitte kunagi tagasi. Ma ei pruugi enam mitte kunagi tunda nagu just nüüd, koos selle inimesega siin. Praegune hetk võib kunagi olla üks ilusaid hubaseid argiseid mälestusi mu elust ja ma tahan selles üleni kohal olla, võtta kõik.

Eia Uus

Eia Uus

Eia Uus on kirjanik ja ajakirjanik ning Postimehe Kirjastuse juht. Ta on avaldanud kolm romaani, jutte, luuletusi ja reisiraamatu "Minu Prantsusmaa. Elu nagu sirelivein". Ta on elanud Tais, Kanadas, Prantsusmaal, Hiinas ja Argentiinas. Loe artikleid (5)