Kiri Itaaliast: kirjutan teile teie tulevikust

Rooma, Itaalia.

Tunnustatud Itaalia romaanikirjanik Francesca Melandri, kes on Covid-19 puhangu tõttu pea kolm nädalat Roomas karantiinis olnud, kirjutas kaaseurooplastele kirja “nende tulevikust”, kirjeldades emotsioonide skaalat, mida inimesed lähinädalatel tõenäoliselt kogevad. Originaalis ajalehes Libération ilmunud kirja on hiljem avaldanud The Guardian, Spiegel ja mitmed teised väljaanded üle maailma. Autori loal ilmub see ka Edasis.

Kirjutan teile Itaaliast, see tähendab, kirjutan teile teie tulevikust. Me oleme praegu seal, kus te olete mõne päeva pärast. Epideemiagraafikud näitavad, et kõik me oleme põimunud paralleelses tantsus.

Me oleme ajateljel teist kõigest paar sammu ees, nii nagu Wuhan oli meist paar nädalat ees. Me vaatame teid käitumas täpselt nagu käitusime meie. Pidamas samu vaidlusi nagu meie viimase ajani, ühel pool need, kes ütlevad “see on kõigest gripp, milleks see kära?”, ja teisel pool need, kes on juba aru saanud.

Vaadates teid siit teie tulevikust, teame me, et paljud teist tsiteerivad Orwelli, mõned isegi Hobbesi, kui teil kästakse end koju lukustada. Ent peagi pole teil selleks enam aega.

Esiteks, te sööte. Mitte ainult sellepärast, et see on üks viimaseid asju, mida te veel teha saate.

Te liitute sotsiaalvõrgustikes kümnete gruppidega, täis instruktsioone, kuidas vaba aega sisukalt täita. Ja unustate need paari päeva pärast täielikult.

Te otsite raamaturiiulist välja apokalüptilised teosed, aga avastate varsti, et teil pole tegelikult tuju neid lugeda.

Te sööte jälle. Te ei maga hästi. Te küsite endalt, mis saab demokraatiast.

Teil on tormiline sotsiaalelu internetis – Messengeris, WhatsAppis, Skype’is, Zoomis.

Te igatsete oma täiskasvanud laste järele nagu ei iial varem. Tõdemus, et teil pole aimugi, millal neid jälle näete, tabab teid kui hoop rindu.

Vanad solvumised ja lahkarvamused tunduvad ebaolulised. Helistate inimestele, kellega olite vandunud mitte kunagi enam rääkida, et küsida, kuidas neil läheb. Paljud naised saavad oma kodus peksa.

Te mõtlete, mis saab neist, kes ei saa kodus püsida, sest neil pole kodu. Tunnete end haavatavana, kõndides mööda inimtühje tänavaid poodi, eriti kui olete naissoost. Küsite endalt, kas niimoodi kukuvadki ühiskonnad kokku. Kas see käib tõesti nii kiiresti? Te peletate need mõtted peast ja koju jõudes sööte jälle.

Te võtate kaalus juurde. Te otsite internetist videotreeninguid.

Te naerate. Naerate palju. Teete võllanalju nagu ei kunagi varem. Isegi inimesed, kes on alati kõike surmtõsiselt võtnud, mõlgutavad mõtteid elu, universumi ja üldse kõige absurdsusest.

Te lepite sõprade ja armsamatega kokku kohtumisi toidupoe järjekorras, et neid korraks silmast silma näha, samal ajal sotsiaalse distantseerumise reegleid järgides.

Te teete nimekirju asjadest, mida teil vaja pole.

Teid ümbritsevate inimeste tõeline pale avaldub täie selgusega. Saate kinnitust ja üllatute.

Alatasa uudistes figureerinud intelligendid kaovad silmapiirilt, nende arvamused on ühtäkki ebaolulised. Mõned leiavad pelgupaiga ratsionaliseerimises, mis on nii empaatiavaba, et neid lakatakse kuulamast. Inimesed, kellele te polnud seni tähelepanu pööranud, osutuvad seevastu rahustavateks, heldeteks, usaldusväärseteks, pragmaatilisteks ja ettenägelikeks.

Need, kes kutsuvad üles kogu seda segadust vaatama võimalusena planeedi taassünniks, aitavad teil asju laiemasse perspektiivi asetada. Samal ajal ärritavad nad teid kohutavalt: tore, kui maakera poole väiksemate CO2 emissioonide tõttu kergemalt hingab, aga kuidas te järgmise kuu arved makstud saate?

Te ei saa aru, kas uue maailma sünni tunnistamine on ülev või õnnetu hetk.

Te mängite muusikat oma akendelt ja murulappidelt. Kui nägite meid rõdult aariaid laulmas, mõtlesite te: “Ah, itaallased.” Aga me teame, et ka teie hakkate üksteisele sütitavaid laule esitama. Ja kui teie akendest üürgab “I Will Survive”, vaatame me teid ja noogutame, nii nagu noogutasid meid vaadates Wuhani elanikud, kes olid oma akendel laulnud veebruaris.

Õhtul uinudes tõotavad paljud teist karantiini lõppedes esimese asjana lahutuspaberid sisse anda.

Eostatakse palju lapsi.

Teie järeltulijad on e-õppel. Nad on väljakannatamatud; nad valmistavad teile rõõmu.

Eakad eiravad teid nagu mässulised teismelised: te peate nendega võitlema, takistamaks neid välja minemast, nakkust saamast ja suremast.

Te üritate mitte mõelda üksildastele surmadele intensiivraviosakonnas.

Te tahaksite kõigi meditsiinitöötajate tee roosi õielehtedega palistada.

Teile öeldakse, et ühine pingutus liidab ühiskonda, et te olete kõik samas paadis. Mis on tõsi. See kogemus muudab jäädavalt, kuidas tajute ennast suurema terviku osana.

Klassikuuluvus seevastu määrab kõik. Ilusa aiaga eramus ja ülerahvastatud sotsiaalmajas karantiinis olemine pole üks ja seesama. Nagu pole seda kodukontorist töö jätkamine ja oma töökoha kaotamine. Paat, milles te epideemia ületamiseks seilate, ei näe välja ega ole seesama kõigi jaoks: pole seda kunagi olnud.

Ühel hetkel mõistate, et see on raske. Teil on hirm. Te jagate oma hirmu kallite inimestega või siis hoiate selle enda teada, et neid mitte koormata.

Te sööte jälle.

Me oleme Itaalias ja need on asjad, mida me teie tuleviku kohta teame. Aga need on vaid lühiajalised ennustused. Meil on väga tagasihoidlik nägemine.

Pöörates pilgu kaugemasse tulevikku – tulevikku, mis on tundmatu nii teie kui ka meie jaoks, saame me teile öelda vaid üht: kui see kõik ükskord läbi saab, ei ole maailm enam endine.

Inglise keelest tõlkis Kristel Kont, redigeeris Vahur Afanasjev.

Kristel Kont

Kristel Kont

Kristel Kont on vabakutseline kommunikatsioonispetsialist. Loe artikleid (5)