Eesti keel on vägev. Meil on palju sõnu, mida argipäevaselt kasutame, kuid milles lisaks tavatähendusele on üllatav metatasand. Näiteks üheks selliseks sõnaks on “meelelahutus”.
Ametlikult on meil viis meelt (nägemis-, kuulmis-, kompamis-, haistmis- ja maitsmismeel). Meelte kaudu tunnetame elu ning meelte kaudu loome enda reaalsust ja reaalsuses eksisteerivat duaalsust. Mis meeldib, ei meeldi. Mida tarbime, ei tarbi. Mida jätame meelde, mille unustame. Kelle puudutus on hea, kelle halb. Meeled aktiveerivad emotsioonid. See, mida näeme, kuuleme, maitseme, haistame, katsume, kas teeb meid mustvalgelt öeldes õnnelikuks või õnnetuks. Seetõttu loome läbi meelte mälestusi, uskumusi ning harjumusi. Selles kontekstis on sõna “meelelahutus” põnev. Kas televiisori vaatamine, raamatu lugemine, kontserdil käimine lahutab meid mälestustest, kogemustest, harjumustest, loodud reaalsusest, et põgeneda kellegi teise reaalsusesse?
Viimasel ajal olen vaadanud, kuidas tehnikaevolutsiooniga ja infoküllusega on meie tarbimine muutunud. Enam ei piisa tavalisest leivast, vaid peab olema erilise juuretise, toiteväärtust lisavate seemnete ja supertoitutega leib. Enam ei piisa tavalisest kinost, vaid näkku peab pritsima vett, ninna tulema põlemislõhna ja keha kogema vabalangemist. Kuna olen tegev joogas, siis ka seal on sama trend.