Kaidi Laur: elamussõltuvuse küüsis

Eesti keel on vägev. Meil on palju sõnu, mida argipäevaselt kasutame, kuid milles lisaks tavatähendusele on üllatav metatasand. Näiteks üheks selliseks sõnaks on “meelelahutus”.

Ametlikult on meil viis meelt (nägemis-, kuulmis-, kompamis-, haistmis- ja maitsmismeel). Meelte kaudu tunnetame elu ning meelte kaudu loome enda reaalsust ja reaalsuses eksisteerivat duaalsust. Mis meeldib, ei meeldi. Mida tarbime, ei tarbi. Mida jätame meelde, mille unustame. Kelle puudutus on hea, kelle halb. Meeled aktiveerivad emotsioonid. See, mida näeme, kuuleme, maitseme, haistame, katsume, kas teeb meid mustvalgelt öeldes õnnelikuks või õnnetuks. Seetõttu loome läbi meelte mälestusi, uskumusi ning harjumusi. Selles kontekstis on sõna “meelelahutus” põnev. Kas televiisori vaatamine, raamatu lugemine, kontserdil käimine lahutab meid mälestustest, kogemustest, harjumustest, loodud reaalsusest, et põgeneda kellegi teise reaalsusesse?

Viimasel ajal olen vaadanud, kuidas tehnikaevolutsiooniga ja infoküllusega on meie tarbimine muutunud. Enam ei piisa tavalisest leivast, vaid peab olema erilise juuretise, toiteväärtust lisavate seemnete ja supertoitutega leib. Enam ei piisa tavalisest kinost, vaid näkku peab pritsima vett, ninna tulema põlemislõhna ja keha kogema vabalangemist. Kuna olen tegev joogas, siis ka seal on sama trend.

Enam ei piisa joogast, vaid sa pead tegema eriüritusi, viima tunni õhku, baari, sup-laudadele või kitsetalli.

Oleme omavahel arutanud, kuhu edasi? Mis järgmiseks? Varsti peame panema õpilastele VR-prillid, petmaks aju, et joogatundi tehakse hoopis koos filmistaaridega või Elon Muskiga kosmoses. See päriselt hirmutab mind. Minu sees tõstavad vaikselt pead küsimused, kas elu on ikkagi liikumas sinna, kus inimene loobub kehaga elamisest. Et üks hetk elame kõik “prillid” peas, aga igaüks oma kodus, tegelikkuses midagi kogemata ja loome virtuaalreaalsust? Muiates mõtlen, et Jonathan Nolani ja Lisa Joy loodud seriaal “Westworld” võib juba praegugi toimuda, kui mitte praegu, siis vast (lähi)tulevikus. Võib- olla elame juba praegu kellegi teise loodud reaalsuses, arvates naiivselt, et elame hetkes ja oma kehas?

Tegelikult on ju sedasi, et iga järgnev põlvkond elab paremini kui eelmine, vähemalt elukvaliteedis. Sada aastat tagasi olid meil ainult kuiv- ja ühiskäimlad ning kahesaja aasta eest elasime lehmade, kitsede, sigade ja lammastega ühes toas. Täna elame uhketes pilvelõhkujates ja poelettidel ootavad kojuviimist bakteritapjatest puhastusvahendid.

Kui jätta hologrammreaalsuse mõtisklused sinnapaika ning tulla igapäevaellu tagasi, siis kas panuste tõstmine ei vii üks hetk mulli lõhkemiseni? Igasugune toode elab oma Darwini maailmas, mittetoimivad surevad välja, mõju avaldavad püsivad tarbimiskultuuri tippkümnes.

Kas ja kuidas uute, vägevamate toodete ning teenuste ekspluateerimine mõjutab inimeseks olemisest ja inimkogemust? Praegu sõnu seades, kahtlen, äkki peab kõik nii olema, et liigume õiges suunas? Kasutame ju kõigest 10-12% aju potentsiaalist? Äkki kohanemise ja uue tehnoloogiaga liigume kohta, kus peame kasutama hakkama rohkem sellest potentsiaalist? Heietamine, et varem oli parem, ei vii kuhugi? Samas, ärevus- ja paanikahäired on hüppeliselt kasvanud. Viimasel ajal tundub, et ka enesetapud. Enesetappude statistikat ei tea, ütlen puusalt, aga Facebookis on varasemast rohkem sõprade postitusi, kes leinavad oma käe läbi lõpu leidnud lähedasi. Lastel on kogu aeg igav. Ma mäletan, et oli igav, eriti mõne vanatädi juures külas käies, aga õues, mereääres, rattaga mööda tundmatuid metsaradu sõites, ma ei mäleta seda tunnet, vähamelt mitte sellises koguses. Tänapäeval tulevad lapsed küsima, mis me nüüd teeme? Raamatute lugemise asemel tehakse sulle neist 300-tähemärgi-kokkuvõtted. Enam ei vaadata päikeseloojangut otse, vaid läbi telefoniekraani.

Võib- olla tõesti liigume uue tuleviku suunas. Aga mulle tundub, vähemalt vahel, et aju potentsiaal ei kasva, vaid kahaneb. Elu nautimise juurde käib kerge ärevusenoot, me ei suuda olla, vaid kogu aeg tahame kuhugi edasi, järgmisesse kohta, järgmist toodet, järgmist töökohta, partnerit või autot. Et arengut mitte peatada, püüaks pigem leida vana ja uue maailma vahel tasakaalu? Tulla mõnikord tagasi juurte juurde. Lugeda klassikuid. Istuda krudiseval liival, sotsiaalmeediasse postitust tegemata. Nautida toitu kõigi viie meelega, mitte ainult visuaalse või maitsemeeelga. Rääkida sõpradega (veel parem, oma lähedastega!) sellest, mis teeb neid õnnelikuks, mille üle ollakse tänulikud, kus on miskit nihu läinud, mis mõtted või kahtlused parasjagu üleval on. Tulevikus elamise ning kellade ja vilinate asemel hoopis rabas vaikust kuulata ja lobisemise asemel endasse vaadata. Aga mida ka mina asjadest tean.

Kaidi Laur

Kaidi Laur

Kaidi Laur on praktiseeriv terapeut, aimekirjanik, blogija, joogaõpetaja, stuudio City Yoga üks omanikest ning unistajast tervemõistuslik hedonist. “Inimene ja inimeseks olemine siiralt huvitab mind. Eriti mahlase ja vaimuka elu ning elamise kontekstis. Kirg elu mõista, kogeda ning nautida väljendub mu mõtisklustes ja töös.” Kirjutan Edasi keskkonnas teemadest, mis mind parasjagu on endasse haaranud. Enamjaolt on need tähelepanekud inimestelt, kellega kohtun teraapiaruumides, infokillud meditatsioonidest või reaalne elukogemus, mis võiks Edasi lugejate argipäeva inspireerida või mõttetööd ergutada. Loe artikleid (28)