Kallis Tartu. Ma pole ammu Sulle kirjutanud. Tõsi, sageli räägin ja kirjutan küll Sinust, aga mitte Sulle. Ei teagi, kuidas see nii on läinud, et järjest enam räägitakse temast, mitte temaga. Neist, mitte nendega. Minust, mitte minuga ja Sinust, mitte Sinuga. On aeg see viga parandada.
Räägi, kuidas sul päriselt on läinud? Kuidas Sa end tundsid, kui inimveri Su kehas eriti ei liikunud. Mis tunne see oli, olla Linn nende tühjade tänavate ja suletud kohvikute, teatrite, kino- ning spordisaalide ajal? Mõelda vaid, millised olid Su kevaded alles äsja, mõned aastad tagasi. Sihitud jalutuskäigud juhuslike puudutuste vahetus läheduses. Riivamisi käeseljad ja staatiline elekter. Salajased lootused peopesade pehmuses. Sosinate soojus, mis paitamas põski ja tugevatest embustest sündinud kergendus. Nüüd on kõik teisiti, kuid kevad on ikka sama.