Eile läbi tavatu aprillikuise lumetuisu maalt linna sõites ja raadiost uudiseid kuulates tabasin end mõttelt, et ma ei suuda enam. Ei suuda enam vastu võtta ühtegi koroonauudist. Kui palju olen sellest siin ka ise kirjutanud – “me elame muutunud maailmas”. Jah, nii see on. See pole mitte kellegi jaoks enam mingi uudis. Me märkame ja kuuleme seda ikka ja jälle iga päev. Tajume vääramatult ka oma argielus ning peame hakkama saama koduõppe, distantstöö või halvimal juhul ka ilma igasuguse leivateenistuseta. Nagu ütles mu isa, kes kõik päevauudised peaaegu unest uneni oli ära kuulanud: “Ah, ei jaksa seda “Aktuaalset” täna enam vaadata!”
Kui keegi on aasta otsa ilma telefoni, interneti ja ajalehtedeta elanud metsas samblaonnis ning satub siis infovälja, milles meie argipäev viimase aastakese jooksul möödunud on, siis tema jaoks on see kahtlemata pomm, millega harjumiseks ja kohanemiseks kulub ilmselt sama palju tunde kui metsas üksi hakkama saamiseks. Kui televiisoripurk või raadio lahti keerata, siis kostavad sealt iga tunni järel sõnad “koroonapatsient”, “koroonakevad”, “teine koroonakevad”, “koroonasurm”, “koroonanäitajad”, “koroonameetmed” ja nii edasi ja nii edasi. Kõikidele sõnadele käib ette “koroona”. Hiljuti kuulsin ka “koroonaeestlasest”. Mulle näib, et kui nii pikemalt edasi kestab ja ma lasen end sellest sama pingeliselt mõjutada, nii et pea ja nahk aurab, kasvab mulle varsti ka “koroonaaju”.
Elisabet Reinsalu
Kasvasin üles Tallinnas, Mustamäel, kus oli minu kodu. Vana-Mustamäe männisalud ja liivapaljandikud ning TPI vastas olev mets olid mu mängumaa. Igakevadised ja -sügisesed jalutuskäigud ema ja õega Nõmmel, kus elasid mu vanavanemad, õpetasid mind armastama inimesi ning arutama elu üle. Suvised matkarajad Lõuna-Eestis ja Läänemaal, kus kasvasid kodumaised käpalised ehk orhideed, koos isaga õpetasid mind armastama loodust. Need vist ongi kaks mu kõige olulisemat teemat- inimesed ja loodus. Mu unistuste päev oleks istuda tundide kaupa mõnes kohvikus ja jälgida möödakõndivaid inimesi või jalutada mõne lähedase sõbraga looduses ja analüüsida elu. Kunagi ütles üks armas inimene mulle, et pane vähemalt suu kinni, kui sa avalikult inimesi vahid. Eks see ole ka põhjus, miks läksin Eesti Muusikaakadeemia Lavakunstikooli õppima näitlejaks. Huvi inimeste vastu. Elu vastu. Vahepeal põikasin läbi Tallinna Ülikoolist, kus õppisin reklaami ja meedia erialal, mis avardas silmaringi ning andis akadeemilise baasi. Olen kahe lapse ema, abikaasa ja Tallinna Linnateatri näitleja. Loe artikleid (41)
