Tol õhtul magas Ta esimest korda tormimurrus. Päeval hakkas joonistama. Paljad kaljud ootasid tema puudutust. Ja Ta puudutas. Mõnuga. Palju. Sõi marju, seadis oravatele lõksud, ja joonistas jälle.

Kui Ta kirvest peos pigistades käe tõstab, muutub Punapea nägu tundmatuseni. Kaob soe naeratus, millega Punapea alguses tema juurde astus. See pole ka mahapaisatud ja juukseidpidi poolpüsti tiritud inimese meeleheide. Punapea on järsku leplik nagu kits enne surma. Nii lihtne siis ongi, mõtleb Ta, inimese tapmine.

Tapmine pole tema pärusmaa. Ühiskond on nõudnud talt muud. Nõudnud viisil, mis alguses pakkus rahu, rõõmu ja kõhutäit. Kuni ta tundis, et iga joone, iga loodud kujundiga tapab ta ennast. See oli vastik. Ta oli päris laps, kui keegi tema sugulastest, noor naine, ennast ära tappis. Siis otsustas Ta, et taolist rumalust ta ei tee, elu on isegi lühike, paar-kolmkümmend talve. Ta tahab igas mõttes elada.