Anton Koovit on Berliinis oma büroo Fatype asutanud eestlasest tähedisainer, kelle loodud fonte on kasutanud ja kasutavad väga erinevates valdkondades tegutsevad rahvusvahelised ettevõtted alustades Balenciaga moemajast ja lõpetades AstraZenecaga. Tema loodud fonti kannab taskus iga Eesti ID-kaardi omanik ja mõne aasta eest loodud font Aino peaks Eesti maailmas atraktiivsemaks muutma ning on eksponeeritud isegi Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi näitusel “Sissejuhatus Eesti disaini”.

Oled öelnud, et Eestis pole tähedisaineril tööd ja see on peamine põhjus, miks Saksamaale kolisid. Erinevaid fonte kasutavad inimesed igal kontinendil – kui suur on see linnade ring, kus need fondid sünnivad?

Ajalooliselt on tüpograafiakeskusteks olnud metropolid Pariis, London, Amsterdam, New York ning samuti Saksamaa raamatutrükikeskused Frankfurt am Main ja Leipzig. Nendega liitus möödunud sajandil kiirelt arenema hakanud Berliin. Nii sai Berliinist 1990ndate alguses ainus linn Euroopas, mis suutis USA turuliidritele vastu panna. Erik Spiekermanni loodud Metadesign ja Fontshop lõid laineid ja olid eestvedajaks. Need firmad tõmbasid Berliini elama rohkelt fondispetsialiste. 2010. aasta paiku olid 50 inimest puhtalt kirjakujundajad, aga veel on palju fondiinsenere, programmerijaid ja lugematu hulk sildimaalijaid. Kuni koroona tulekuni toimus üle kuu Tüpograafide Stammtisch (omade laud – toim). Võrdluseks: 1972. aastal oli New Yorgis selliseid inimesi, kes kirja nullist valmis tegid, kaks: Herb Lubalin ja Tony DiSpigna.

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann on Edasi kaasautor, fotograaf ja ajakirjanik, kes on viimased kümme aastat toimetanud mitut arhitektuurile, disainile või moele keskenduvat ajakirja. Loe artikleid (245)