Disainer Matti Klenell: on põnev aeg – tarbimine muutub, näeme praegu uue ühiskonna kujunemist

Disainer Matti Klenell.

Matti Klenell on üks kõige skandinaavialikumaid Skandinaavia disainereid. Hariduse saanud Rootsis, ent loonud tooteid kümnetele põhjala brändidele, teiste hulgas ka ikoonilisele soomlaste Iittalale, millega rootsi disaineril on enam kui kümne aasta pikkune ühine ajalugu. Kuigi Klenelli looming on viimase kümnendi jooksul jõudnud väga paljudesse Eesti kodudesse, külastas Stockholmis elav disainer sel talvel lõpuks ka ise esimest korda Tallinna. Põhjuse visiidiks andis uus, Iittalale disainitud Nappula lillepott, ent rääkisime Klenelliga lisaks juurte allakasvatamise tähtsusest – seda nii disainis kui ka kodusel aknalaual lillepotis – ja disaineri rollist ületarbimise all kannatavas maailmas.

Kõigepealt tahaksin aga kuulda Sinu seletust sellele, miks Skandinaavia disain on maailmakuulus. Ka Su enda loomingut defineerib skandinaavialik funktsionaalsus ja vorm.

Ma arvan, et peamine põhjus on selles, et Skandinaavia disain ei ole elitaarne. See on praktiline disain igaühele. IKEA viis selle esimesena massidesse ja on kasvanud nii palju tootvaks globaalseks firmaks, et pälvib ka palju kriitikat. Aga see ei muuda fakti, et neil on suur roll selles, et Skandinaavia disain igaüheni jõudis. 

Skandinaavia disaini defineerib peale funktsionaalsuse ja vormi paljuski ka materjalide valik – reeglina kasutatakse vaid naturaalseid materjale. Kas tunned vahel, et skandinaavia disaineriks olemine ja peamiselt Skandinaavia firmadele töötamine seab siiski ka omad raamid?

Ma pole kunagi tundnud, et mul oleks seetõttu mingeid piiranguid. Skandinaavia disain on väga mitmepalgeline sõltuvalt sellest, kuskohas oled. Mulle meeldib Soomes töötada, sest seal on traditsioonil väga oluline roll, seda väärtustatakse. Mul on hea meel, et sain hariduse just Rootsis, kus on väga palju tootmist ja meil on palju tööstusettevõtteid, millel on pikaajaline mööblitootmise kogemus.

See on väga hariv keskkond disainerina kasvamiseks ja väga hea platvorm disainerina töötamiseks ükskõik kus maailma otsas. Ma sain sellest tegelikult aru, kui töötasin Aasias. Lähtusin seal oma töödes Aasia traditsioonidest, interpreteerisin seda – võtsin kaasa oma skandinaavialiku lähenemise, mida saab kasutada iga materjaliga ja igas kultuuriruumis töötades.

On tõsi, et Skandinaavia brändid kasutavad palju traditsioonilisi materjale. Meil on stuudios ka üks 3D-printer, mis prindib savi – see on minu jaoks väga põnev, mind huvitavad nii uued materjalid kui ka tehnikad. Aga see ei leia igapäevaelus nii kiiresti rakendust – ikka on kliente, kes on harjunud traditsiooniliste materjalidega, neil on mingi materjali kasutamisel pikk ajalugu ja nad kasutavad oma tootmises jätkuvalt vaid seda. See ei tähenda otseselt, et midagi uut ei saa teha, tuleb püsida selle materjali raamides. Aga muutus toimub samm-sammult.

Sind seob Iittalaga pikk koostöö, eriti just klaasi osas, ja oled võitnud ka disainiauhinna Red Dot Design Award neile tehtud Lempi joogiklaasi eest. Iittala on samas bränd, millel on ka väga selge käekiri ja pikk ajalugu ning üsna väljakujunenud materjalivalik. Sinu tooted neile on inspireeritud suurest brändi ajaloost. Kuidas Sa leiad nii pikast ajaloost need momendid, mille pinnalt midagi uut luua?

Matti Klenelli keraamilistesse Nappula lillepottidesse loodud taimedžungel. I Foto: Marek Metslaid

Iittala ajalugu on väga meeldiv ja ma isiklikult imetlen väga paljusid nendega töötanud disainereid, just klaasidisainereid. Mu esimene töö Iittalale oli küünlajalg kümme aastat tagasi.

Ma hakkasin seda visandama, otsides mingit vormi tööriistadest, mida klaasipuhumisel kasutatakse. Tahtsin leida midagi klaasipuhumise traditsioonist, millele siis anda moodne vorm. Käisin Nuutajärvil, kus on nende tootmine. Ja siis klaasimuuseumis jalutades märkasin üht vana lauda, mida kasutati nüüd ainult asjade eksponeerimiseks, aga vanasti ka tööprotsessis vormide alusena. Sellel olid suured ümarad ja pisut veidrad jalad.

Nii et ma leidsin selle pärandi ja ajaloo hoopis selle laua näol. Iittala on tõesti üks neid brände, millele tööd tehes ja nende pärandit vaadates tekib alati soov teha midagi sellest lähtuvalt ja mitte vastanduda absoluutselt kõigele, mida nad seni teinud on.

Kui ma nüüd lillepoti kallal tööd alustasin, siis läksin tagasi selle vormi juurde. 

See on väga skulptuurne lillepott, ja Sa oled tegelikult mitte ainult tunnustatud disainer, vaid ka klaasikunstnik. Su vanemad on klaasikunstnikud ja see on ilmselt materjal, milles on Su juured. Kas Sinu jaoks on nendel kahe – disaini ja kunsti – vahel üldse olemas väga selge piir?

Mulle väga meeldib see totaalne vabadus, mille kunst annab. Mulle meeldib, et funktsioon pole absoluutselt oluline. See on väga vabastav, kui disainid suure osa oma ajast väga praktilisi asju nagu lillepott või küünlajalg.

Ja tootedisainis on funktsioon mulle ülitähtis. Siit tuleb minu jaoks see suur vahe, ja kui ma tööle asun, siis alati lõppeesmärgiga silme ees, kunstiprojekt ei lähe kunagi üle tootedisaini projektiks ega vastupidi. Aga samas minu töömeetodid kanduvad kindlasti ühest teise üle.

Iittalale loodud klaasobjektid.

Kuidas Sa üldse sead disainerina eesmärke maailmas, kus kõik tundub juba olevat tehtud? Inimestel ei ole ju otseselt asjadest puudus.

Olen nõus, et ületootmine ja ületarbimine on meie aja suurimad probleemid. Ma muidugi peegeldan tihti, et meil on ületootev ja tarbijakeskne ühiskond. Ma olen ise ka väga suur teise ringi asjade ostja. Oleks muidugi huvitav eksperiment uute asjade tootmine täiesti lõpetada ning ainult uuskasutada ja taaskasutada – aga ma tunnen, et me ei peaks nii üldse kaua vastu. Aga inimesed ostavad uusi asju ka selle pärast, et neil on neid tõesti vaja – kõik tooted ei kesta igavesti. Need jõuavad piirini, kus ei ole enam midagi uuesti kasutada. Ja elustiil on muutunud, see muudab ka vajadust asjade järele, mida inimesed päriselt vajavad ja iga päev kasutavad.

Praegu tunduvad kõik linnainimesed olevat hullud taimede järele. Taimed on kõige trendikamad aksessuaarid. Kas see oli ka tõukeks just praegu hakata tööle lillepotiga?

Minu enda igapäevaelu on tegelikult mu kõige suurem inspiratsiooniallikas ja pean tunnistama, et taimede kasvatamine on viimastel aastatel olnud üks mu tugevamaid kinnismõtteid. 

Mida see tähendab, kui kasvatad millelegi juured alla, kasvatad seemnest taime?

Ma olen juba aastaid viinud koju seemneid ja vaadanud, kuidas nad taimedeks kasvavad. Ühel hetkel läks see nii kaugele, et hakkasin reisidelt kaasa tooma puuviljade seemneid, mida olin söönud – samas mul polnud aimugi, kuidas need taimed välja näevad. Pottides hakkas kasvama igasuguseid veidraid taimi. See on fantastiline kogemus – näha esimest lehte mullast välja ilmumas.

Taime tärkamine pole lihtsalt rõõm, see on mingi lootus, millegi uue juhtuma hakkamise ootus.

Kui ma olin 20ndates, siis mind ei huvitanud see kõik üldse ja kõik taimed mu ümber surid, ilma et ma ise neid üldse märganudki oleks. See on aastatega tulnud, see arusaamine, et taimedest hoolimine on oluline.

Ma tegelikult kogun teiste disainerite loodud lillepotte, mis mulle meeldivad. Ja kasutan neid kodus. Nii et seetõttu oli lillepoti disainimise mõte muidugi väga vastupandamatu ja tõesti asi, mille järele ma ise ka igapäevaselt vajadust tunnen.

Muudugi pole lillepott väga unikaalne asi, seda on tehtud väga palju kordi, aga mulle meeldib see dünaamika, milleni ma jõudsin. Ja ma näen, et see sobib väga hästi näiteks rippuvate lehtedega taimedele.

Kui paljud tootedisaini ideed tegelikult üldse teostuvad? Kas tootjad on hakanud ka vastutustundlikumalt mõtlema?

Praegu tõesti rünnatakse disainereid, et miks te loote nii palju asju. Aga mitte kõik, mis varem on loodud, ei tööta funktsionaalses mõttes hästi, ja tänased disainerid saavad seda parandada. Mina olen kokku puutunud tootjatega, kes kaaluvad väga hoolsalt, mida üldse tootmisesse lasta. Suur osa ideid jääb ainult paberile, sest neid pole võimalik teostada piisavalt kvaliteetselt või pole nende transport piisavalt ökonoomne. Väga vähesed tooted jõuavad prototüübist kaugemale.

Mainisid enne, et elustiil on muutunud ning see mõjutab disainerite ja tootjate tööd. Skandinaavias näeme seda ehk vähem, aga Aasias on muutus meeletu, linnad on kasvanud tohutult suureks, inimesed elavad tibatillukestes korterites.

Muidugi ma jälgin ja märkan seda, aga ennekõike on tootjad need, kes tellivad põhjalikke uuringuid. Aga tõesti, kui loon midagi, mille puhul näen, et selle sihtrühmaks on disaini tõttu ilmselt nooremad inimesed, kes ostavad selle oma esimesse või teise koju – ja nad ostavad, sest neil on vaja, neil pole seda asja varem olnudki –, siis mõtlen tõesti ka näiteks hoiustamise peale. Et küünlajalad peab saama virna ladustada, sest 35-ruutmeetrises korteris pole kohta, kus neid hoida, kui nad kasutuses pole.

Teine asi, mis mind kindlasti mõjutab, on see, et noorem põlvkond ei taha midagi, mis tuleb masstootmisest. Nad tahavad midagi isikupärast, väikesetiraažilist. Tootedisainerina töötamiseks on praegu väga huvitav aeg, sest tarbimine muutub,  me seisame millegi lävel, me näeme uue ühiskonna kujunemisest.

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann on Edasi toimetaja, fotograaf ja ajakirjanik, kes on viimased kümme aastat toimetanud mitut arhitektuurile, disainile või moele keskenduvat ajakirja. Loe artikleid (106)