Disain. Väiksed perefirmad teevad võidukäiku

Vasakult: Hanna Korsar, Karl-Artur Korsar, Liina Treimann, Lauri Treimann. | Foto: Laura Nestor

Eesti moemaailmas tuntud õde ja vend Hanna ja Karl-Artur Korsar viisid oma brändid ühe elustiilibrändi The Korsars alla ning tulid äsja välja illustratsioonide ning patjade kollektsiooniga, mille väljapanekut näeb Treimanni mööblisalongis, mille taga seisab samuti üks perekond – Liina ja Lauri Treimann. The Korsars ja Treimann Mööbel & Disain pole tegelikult ainsad perefirmad, mis selle koostöö raames kohtusid: kogu kollektsiooni väljapanek on seotud Belgia mööblitootja Ethnicraft – seegi perefirma – väga minimalistliku joonega uuendusliku mööblisarjaga Anders.

Esialgu on The Korsarsi ja Ethnicrafti loomingut kombineeriv väljapanek väljas vaid Tallinna salongis, kuid Liina Treimann ei arva, et see ainsaks jääks. Treimannil on Ethnicraftiga väga hea koostöö ja salongi huvi on loomulikult, et see komplekt, mis Tallinnas on kokku pandud, läheks ka Belgiasse ja nende kataloogidesse ja läbi selle teiste edasimüüjateni üle maailma. Rääkisime kahe perekonnaga sellest, kuhu moe- ja disainimaailm liigub ning miks kliendid eelistavad järjest enam väikeseid brände.

Alustuseks, kuidas te ühise koostööni jõudsite?

Hanna: Meil oli juba kaua plaanis, et läheme ühise nime alla – meil ju niikuinii on see ühine nimi tegelikult – ja mina olen teinud Arturile tootearendust, Artur on minu kleitidele jällegi teinud mustreid.” 

Karl-Artur: Viimase aasta oleme põhimõtteliselt iga asjaga koostööd teinud ja projektid on väga erinevad. Kui ma alustasin, siis ma arvasin küll, et neid eriti ei tule, sest meie käekirjad olid hästi erinevad. Aga oleme mõlemad tulnud üksteisele väga palju lähemale.

Liina: Hannaga saime tuttavaks juhuslikult ühise sõbranna peol kaks kuud tagasi. Ma räägin muidugi igas seltskonnas meie salongist ja valikust ja sealt sai alguse mõte, et võiks midagi koos teha. Täna on esimene tulemus näha.

Hanna: Kui Artur alustas Karli brändiga, siis esimesed asjad olidki padjad. Aga see oli kuidagi nii tüütu, kogu aeg tassida neid patju, eriti messidel käimine. Meil oli hoopis teine keskkond ka kui salong on. See polnud interjöör, kus kliendile saad tutvustada asju, see oli ikkagi töökeskkond. Ja padjad võtsid igal pool nii palju ruumi. 

Olete Eestis tegelikult väga tuntud. Mis plaanid teil uue brändiga lisaks sellele ühiskollektsioonile veel on?

Patjade valikust leiab kirkavärvilise prindi ning sameti kooslusi.

Karl-Artur: Kuna see bränd on niivõrd meie endaga seotud, siis ei saa see minna nii suureks, et meil pole enam kõigest ülevaadet ja kõigega sidet. Rahvusvahelisemaks muidugi võiks. Nii suureks, et saaks mõnusalt ära elada.

Hanna: Mulle väga meeldis dokfilm Vivienne Westwoodist, mida hiljuti näidati. Sealt oli selgelt näha, et tema moebränd on kasvanud nii suureks, et sellega on kadunud side. Ta ei halda enam üldse, mis toimub ja loominguliselt see ei paku talle midagi. Keskkonnaprojektid pakuvad talle pinget, seal ta on alati kohal, oma isikuga taga.

Karl-Artur: Mulle jäi hästi meelde see koht, kus pidi pärast brändi uue kollektsiooni esitlust lavale minema ja enne vaatas üllatusega modellide seljas olevaid riideid: “What is this shit!?”. Seda nagu ise ei tahaks oma brändi suhtes ka tunda. 

Teie looming seondub seondute paljudele värvidega. Kuidas see on kujunenud?

Karl-Artur: Minu jaoks ei ole see stiil mitte niivõrd värvilisus vaid graafilisus, graafiline keerukus. Mäletan, kuidas väiksena vaatasin mingeid mustreid, kuidas nad hakkasid korduma, kuidas tekkis mingi süsteem. See on oluline. Võibolla teemegi järgmine kord mustvalge kollekstiooni.

Anders mööblisari oma peenejoonelise musta metalli ja klaasi koosluses kutsub enda kõrvale midagi silmapaistvat, kuid graafiliselt lakoonilist nagu seda on Karl Korsari illustratsioonid.

Hanna: Ühe me ju tegimegi, inimestele väga meeldis see peen graafiline joon. Ja ma ei ütle, et üks välistaks teise, et need ei võiks samal ajal kollektsioonis olla. Aga kui illustratsioonidest räägime, siis selle seeria tüpaaž, mis on siin seinal, on hästi arturilik. Eks igaüks näeb muidugi erinevalt, ei tahaks hakata ette ütlema, mida siin nägema peab.

Karl-Artur: Mind paelub viimasel ajal väga kosmos. Mõtlen, et kui inimesed peaksid Marsile minema, kus peab kogu aeg olema oma skafandris, kui nad ei saa vormiga edasi anda oma identiteeti, siis nad peavad kasutama mustreid. Või milliste vahenditega me siis ennast väljendame?

Liina: Inimesed tegelikult ka ootavad, et kui lubad midagi uut tuua, siis see ongi uus. Et ei ole seesama neutraalne caffè latte toon, mis igal pool. Klient hindab, kui midagi uut teha. Alati tulebki selliste hullustega kaasa minna. Esialgu, tundubki kõik hästi ebareaalne.

Karl-Artur: Ma olen vahel püüdnud ette kujutada, et kes mõne mu asja klient olema hakkab, aga alati olen totaalselt mööda pannud. Näiteks praegu teen ühte pöörast bomberit ühele härrale, kellest poleks iialgi arvanud, et ta midagi sellist kannab.

Kui palju te moe- ja sisustusmaailmas praegu ühiseid jooni näete?

Hanna: Mulle tundub, et nii moes kui sisustuses on põhiline, et oleks väga kvaliteetsed baasasjad olemas, olgu see siis diivan või väga head mustad püksid. Ja siis sa ostad sellele aktsente juurde.

Liina: Meie mõte on, et kui inimene tuleb salongi, siis ta ei leia siit endale mitte ainult diivanit või kummutit, ta leiab siit kohe juurde ka diivanipadjad ja ei pea minema galeriisse selleks, et seinale mõni töö leida. On muidugi neid, kes ostavad ühe asja ja ütlevad, et vaatavad siis edasi. Aga kui inimesele sobib see käekiri, siis tal on väga mugav kõik ära osta.

Hanna: Selles osas on siin töö ateljeetööga väga sarnane. Mulle meeldib, kui saan kliendile pakkuda kleidi juurde ka kingad, ehted ja pesu. Kui mu käekiri sobib, siis ta usaldab. Enamus inimesi ei naudi nii palju seda asjade otsimist ja kombineerimist, kui näiteks me ise seda teeme. Ka kiirmoebrändid liiguvad rohkem sisustusse, seal on tsükkel aeglasem.

Karl-Artur: Kui asjal on mingi kunstiline väärtus küljes, siis ma ei tahagi, et see ühe hooajaga ära kaob. Kui peab aastas ikka 12 kollektsiooni tegema, siis kaob käekiri ära, on mingi sigrimigri.

Palju räägitakse keskkonnasõbralikkusest ja -teadlikkusest moes. Kas te tunnete, et see maailm päriselt liigub juba sinna poole?

Karl-Artur: Meie jaoks on see kindlasti oluline. Väikse tootmise juures saab väga täpselt toota, nii et ei teki mingeid jääke, pole ületootmist.

Hanna: Me näiteks arvutasime sentimeetri pealt välja, kui palju kangast ühe padja jaoks vaja on ja printisime mustrid vastavalt sellele. 

Karl-Artur: Ma arvan, et väikeseid private labeleid ja perefirmasid tuleb juurde. Väiksemas firmas on disaineril kõige lihtsam oma ideid teostada. Ka maailm liigub ka selle poole, et kaubanduskeskused ja suured ketid panevad poode kinni. Väikeseid poode tuleb juurde. Käisin just kaubanduskeskuses –  õudne, õhku ei ole. Aga kui siia sisse astud on valge ja avar, päike paistab.

Happevabale 100% puuvillasele paberile trükitud graafilised lehed on palistatud musta metalse raamiga.
Silvia Pärmann

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann on Edasi toimetaja, fotograaf ja ajakirjanik, kes on viimased kümme aastat toimetanud mitut arhitektuurile, disainile või moele keskenduvat ajakirja. Loe artikleid (62)