Hannes Kuhlbach: kui päike tõusis, puhkes lollidemaal suur segadus. Kuldvõtmekese lugu

Oma rännakutel kohtus noor puunukk erinevate tegelastega. Kass Basilio ja rebane Alissa oma küünilisuses ja omakasupüüdlikkuses on tegelased, kellega kõik elus aeg-ajalt kokku puutuvad.

Minu ühiskonnaõpetuse õpetaja tavatses 1980ndate lõpul alustada tundi tsiteerides Aleksei Tolstoi surematut “Kuldvõtmeke ehk Buratino seiklused”. Eks lastekirjanduse pärlid kirjutagi tegelikult suurte inimeste maailma tajumisest läbi lapsesilmade, lapse psüühika. Kuldvõtmeke, võlukepike, ükskõik milline imeline ese on osa maagilisest mõtlemisest, mis elab edasi kõigis inimestes. Suure pinge või vastutuskoorma all soovime ikka, et mingi ime meid aitaks, et suudaksime leida piinlikust olukorrast pääsetee, võluväel avada lahenduste laeka.

Maagiline mõtlemine tähendab otsekui, et minu soov lähebki täide, piisab vaid, kui väga-väga-väga tahta. Kõik lapsed unistavad sellest, et oskaksid lennata, vee all hingata, olla maailma tugevaimad, rikkaimad, ilusaimad. Lastekirjanduses on lugematu arv toredaid teoseid, mis selliseid fantaasiaid mõnu ja soojusega kirjeldavad, nt “Pipi Pikksukk”, “Karlsson katuselt” või “Röövlitütar Ronja”. Samamoodi lapse fantaasiamaailmas elavate võlurite, maagide, tarkade (enamasti vanemate) inimeste plejaad on tegelikult kokku võetav kui lapse vanemate koondpilt. Lapse enese maagilisus on tegelikult tema vanemate uskumatu toimetulekuvõime keerulise maailmaga, mille laps on enda sisse võtnud, enda omaks unistanud. Lapse seisukohast võiks seda kirjeldada kui tajude jada: ma olen väikene ja ei saa maailmast aru ega tule seal toime -> mul on vägevad vanemad, kes oskavad ja suudavad maailmaga toime tulla -> ma võtan neilt selle oskuse võluväel endasse ja saan ise samavõrd või isegi osavamaks kui vanemad. Kokkuvõte: ma olengi ise võlur!

Maagiline mõtlemine näib suuresti saatvat ka täna võimukoridorides toimuvaid protsesse. Kuldvõtmekeseks on võim ise, mis selle omanikule annab otsekohe maagilised võimed ja oskused. Hiljuti kuulsin ühes raadiosaates osade poliitikute kohta võrdlust parun Münchhauseniga, kes hobusel soosse vajunult ennast ise juukseid pidi välja tõstis. Füüsiliselt võimatu, kuid mööngem, et ideetasandil vaimukas ja paeluv lahendus! 

Kui Buratino oli valmis meisterdatud, siis ärkas ta ühel kaunil päeval imeväel ellu. Mis talle elu andis, oli meistri osavus ja pühendumus, igatsus endale poeg saada. Taolisi lugusid on kultuuris ja kirjanduses lugematul hulgal, loomine ja ellu ärkamine oma müstilisuses nõuab ikka ja jälle uuesti käsitlemist.

Tegelikult on elu imeline väestav võime paljudes asjades, sümbolites, kokkulepetes, mida inimesed teevad. Isegi kõnekäändudes räägime sellest, kui ütleme “kutsuti ellu”, “sai algus pandud”, “andis uue hingamise” või “sai õnnistuse”. See, mida usume, hakkabki meie jaoks olema tegelikkus, elu ise. Kui Buratino võis valdavale osale külaelanikest paista kui nukukujuline puuhalg, siis tema loojale oli ta kõige elusam asi üleüldse. Irooniliselt võiks öelda, et papa Carlo  hallutsineeris ning ta oleks pidanud pandama kinnisesse asutusse kõige kangemate ravimite  peale. Tegelikult ei ole “usu ravimisel” mingit mõtet, kui see on inimesele vaimse tasakaalu ja heaolu hoidmisel toeks, see aitab teda üle saada üksindusest ja kurbusest. Lastel aitab maagiline mõtlemine tihti endale välja mõelda nn nähtamatu sõbra, kes on truu ja ustav ning mõistab lapse vajadusi maailmas kõige enam. Meie üksindus loob meile vajaduse sõlmida hingeline side kasvõi puunukuga, kui paremat pole võtta. Siinkohal meenub poliitklassikaks saanud lause, et osaval meistril 6 kuuga on võimalik valmis meisterdada “boroditš”, ning vajadusel saab puuriidast alati uue halu võtta, millest voolima hakata. 

Buratino hakkas peale elluärkamist kogemata-meelega maailma avastama. Lapse jaoks on maailma avanemine tore ja rõõmus aeg. Paariaastane mudilane käib, toimetab, seletab ja avastab. Tema jaoks on maailm kui üks suur mängumaa, mis ainult teda ootab ja vaimustab, kus puuduvad ohud ja reaalsed piirangud. Või kui põlv marraskile läheb, siis puhub ema-isa sellele peale, lausub “harakale haigus” ning laps saab edasi tegutseda. Hooliva inimese sõnad on palsam, mis ravib igasugu haiguseid, ennekõike muidugi hinge kaudu. Murelik ja kiuslik inimene ei parane nii kiirelt, kui rõõmus ja toetuda julgev inimene, seda teab iga meedik. Seepärast on maailma avastades hea kaasa võtta vanemate vaimne toetus ja julgustus, see on kõige kindlam kuldvõtmeke. Kui aga puunukul ei lasta kasvada väikeseks elusaks poisiks, oma teed minna, on psühholoogi pilgu läbi vaba ja loomulik areng takistatud. Jäädes vanematele suunata-käskida-õpetada nukuks, ei suuda laps enda tõelist olemust välja kujundada, kasvada isiksuseks. Temast saab vanemate vajaduste rahuldaja, nartsissistlik pikendus, käpiknukk.

Iga laps peab lõikama läbi niidid, mis seovad teda oma loojatega, ükskõik kui valus see kummalegi poolele ka poleks. Kui seda ei juhtu, kui selleks pole kas julgust või on vanemate pakutav liiga magus ja ahvatlev, jääb Buratino istuma kolde ette ja kuulama papa Carlo heietusi. Kui tegelikud vanemad kord surevad või elu neist lahku viib, jääb vajadus kellegi vanema, targema, kogenuma jutte kuulata ikka alles ning Buratinost võib kergesti saada keskealine punase lipsuga mees, kes ikka oma meistrile järele kiidab ja teda ülistab, selmet maailmas toimuvat mõista julgeda. Öeldakse, et poliitika ja massidele suunatud sõnumid peavadki olema lihtsad, et kõik nendest aru saaksid. Väidan vastu, et vähima ühisnimetaja leidmine valijaskonnaga kõnelemiseks on algse, primaarse maailmapildi pidev pakkumine, mis ei veena oma isiklikus arengus kaugemale jõudnud inimest.

Võimule saamine-jäämine maailmavaatena ei kõneta mõtlevat kodanikku. Me kõik pole Buratinod.

Oma rännakutel kohtus noor puunukk erinevate tegelastega. Kass Basilio ja rebane Alissa oma küünilisuses ja omakasupüüdlikkuses on tegelased, kellega kõik elus aeg-ajalt kokku puutuvad. Eluteele kaasa saadud 5 kuldmünti oli kogenematule ahvatlev “investeerida” põllumajanduslikku afääri, et kasvatada enneolematu puu, millel lehtede asemel kuldmündid.

Tehniliselt võttes on ju kõik õige, kui seemet kasta ja kannatlikult oodata, siis küllap sealt midagi kasvab. Vahelepõikena – kas ei meenuta bitcoinide (ja kõikide selle vähemtuntud kloonide) kaevandamine suurel määral Buratino usku Basilio & Co äriplaani? Kui tulevikuplaanid rajada majanduskasvu ja oodatava inflatsiooni aegridadele, siis võibki tabelarvutustega tõestada mida iganes. Tegelikkuses ei tule riigi raha kusagilt mujalt, kui riigi alamate ehk maksumaksjate käest. Riik kui selline ei loo majanduslikku lisaväärtust, vaid on reguleerimise ja ümberjagamise mehhanism. Muidugi, meile võib tunduda, et Euroopa Liidust saadav raha on otsekui kuldseid lehti kasvatava puu oksa raputus tuulehoos. Ja siis taban ma ennast mõtlemas, kes meie valitsusläbirääkimistel on Buratino, kes Basilio, kes Alissa….

Pealkirjast. Lause, millega loo alguses mainitud õpetaja tundi alustas, oli: “Kui päike tõusis, puhkes lollidemaal suur segadus”. Ma tahaksin uskuda kuldvõtmekesse, Basilio ja Alissa muundumisse ausateks ja vastutustundlikeks kodanikeks, sellesse, et puunukk ärkab ellu. Ma loen ja naudin fantaasiat, ulmet, muinasjutte. Täiskasvanu minus aga teab, et kuldvõtmekest ei ole olemas. Ning selle leidmisele või siis pigem – väljamõtlemisele – kulutatud aeg on enamasti raisatud, kui tegelikus elus, tegelikus riigis on vaja lahendusi.

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach on kliiniline psühholoog. Tegusa elu jooksul on ta olnud erinevates ametites kinnisvaramaailmas, suhtekorralduses ja panganduses. “Kõiges, mida saab nimetada äriks, on sügav inimlik ja isiklik pool ning just see aspekt huvitabki mind oma tänastes tegevustes. Omades oma töös privileegi näha sügavale inimeste eludesse ja sisemaailma, äratab see ka endas varjatud tundeid ja mõtteid. Neid ongi heameel üldistatud ja põimitud kujul Edasi veergudel avatud ja mõtelda armastavale lugejale edastada." Loe artikleid (33)