Mait Vaik. “Kairi”. Novell

Illustratsioon: Marko Mäetamm

Põhjused, miks olin sõitnud siia väikelinna, mis oli olnud meile mõneti koduks (tegelikult ma ei kasutaks sõna “kodu”, vaid… pigem – ma ei teagi…), ei puuduta seda jutustust. Ütleme, et need olid proosalised. Ja ka seda, et kuigi linnake asus mu praegusest elukohast vähem kui päevateekonna kaugusel, ei olnud ma käinud siin – kui nüüd keegi viitsiks kokku lugeda – umbes paarkümmend aastat.

Oli suvi vastu sügist, keskpäevane tund ja koolistaadioni kõrval leidis aset mingi multifunktsionaalne üritus. Tähendab, oli laat, mängis muusika ja toimus pagide ringrajasõit. Võib-olla kutsutakse neid autosid tänapäeval kuidagi teisiti, minu noorusajal nimetati neid nii. Tõenäoliselt toimus miskit veel, midagi, mida kohalike jaoks eraldi välja reklaamiti, aga mis suurürituste puhul olnuks enesestmõistetav. Näiteks õnneloos, veniva köiega kraana otsast alla hüppamine ja välikino.

Hulkusin mööda platsi ringi, üks käsi palitutaskus ja teisega jõin plasttopsist õlut, õigemini hoidsin seda käes, ilma et oleksin lonksugi rüübanud. Ja oli igav ja ei olnud ka, mitte nii, et sellel peatuda. Silmad tegelesid inimeste vahtimisega: kuidas külamehed viina rüüpasid, noored ja ilusad tüdrukud (viimastel aastatel on just väikelinnadesse kummaliselt palju kaunitare siginenud või kui lõpuni, siis lootustandvaid) omavahel kõvahäälselt mitte suisa rumalat juttu ajasid ja möödujatele silma tegid. Noh, nad lausa ei kilganud. Nii targaks olid saanud. Aga ei huvitanud needki.