Teda kuulates võiks arvata, et kuulad skandinaavia jazzi parimaid – Viktoria Tolstoyd, Silje Nergaardi. “The Siren”, tema uus koostööalbum Joonas Haavistoga tõuseb just neil päevil lendu. Siin on selge tunnetus nii ameerika svingi vokaalkultuurist kui ka põhjamaistest kõlavärvidest, kuid ometi on Susanna Aleksandra Veldi täiesti oma. Eesti kultuuriruumist läbi imbunud. Vanemate ja vanavanemate töödest, tegemistest, vaadetest ning nende loodud keskkonnast kantud. Tema vanaema, hiljuti meie seast lahkunud pianisti Eevi Rossi utsitusel pandud ja Händeli oratooriumist leitud nimi Susanna võtab ühes sõnas kokku selle sisemise rühiga lauljatari ja sellega eksimatus vastavuses särava naiselikkuse igati tabavalt. Omadele, tuleb välja, on ta hoopis Choco.
Teel temale külla mõtlen, kuidas vestluses avada seda uuel kauamängival sireeni jälgedes kulgevat lauljatari. Kunagi isegi laval laulnuna tekib paratamatult tung vestelda Susannaga tema keeles. Kui muusik muusikuga. Ta valab teed, teeme vastastikku oma esimesed pindmised uudistamised ja me ei varjagi seika, et nende perel on rasked ajad. Samas ka tegusad ajad. Vaja lahendada viimased küsimused enne Mamma ärasaatmist. Ühtlasi on albumi väljaandmine Eestis ja Euroopas saanud sisse pidurdamatu hoo. Kõige selle vahel ootab Susanna unenägu, kus tuleks Mamma ja ütleks, et kõik on hästi. Nagu ta nägi ka siis, kui vanaisa, Aleksander Rjabov lahkus. Ta usub neisse ennetesse ja järelmärkidesse.