Kõnnib tüdruk mööda metsateed ja laulab üht fraasi oma lemmikute Al Jarreau’, Pat Metheny või Joni Mitchelli loost, püüdes leida sellele parimat tõlgendust. See tüdruk on 11-aastane Silje Nergaard, kes kõnnib Norra suurima järve Mjøsa kaldal asuvas metsatukas. Sadamalinna Hamari äärelinnas on ta lapsepõlvekodu ja isiklikud mälestused, mis jõuavad nii mõnigi kord ka Nergaardi loomingusse.
Tema vanemad on õpetajad – ema armastas laulda ja isa mängis jazzilugusid kitarril. Nende kodus kõlas alati muusika ja kuulati vaid kvaliteetset jazzi ja poppi. Ella Fitzgerald, João Gilberto, Chicago, Steely Dan, Stevie Wonder ja paljud teised artistid said tüdrukule varakult tuttavaks. Kodus oli keset elutuba suur pruun Saksa klaver Schimmel, millel Silje tegi esimesi loomingulisi katsetusi. Silje peabki end rohkem heliloojaks kui lauljaks, tegelikult on ta looming ja esitus üks tervik, raske oleks lahutada üht teisest. Oma häält kasutab Nergaard selleks, et anda paremini edasi laulude sõnumit. Muusikapalasid on Siljel üle kahesaja ja need on jõudnud ka tema kuueteistkümnele albumile.
Esmakordselt äratas ta tähelepanu 16-aastaselt Molde jazzifestivalil, kus tal oli julgust improviseerida Jaco Pastoriuse bändiga. Järgmisel päeval ilmus päevalehes artikkel, et on avastatud Norra jazzi supertalent nooruke Silje Nergaard. 19-aastaselt suundus ta Oslosse, lauldes seal mitmetes ansamblites ja pälvides hulga auhindu ka solistina. 80ndate lõpul suundus ta Londonisse, et teha koostööd produtsent Richard Nilesiga esimese albumi produtseerimiseks. Sealne jazzielu avaldas Nergaardile sügavat muljet ja ta lausa ahmis jazzielamusi.