Kohtudes oma töös päevast päeva inimestega ja rääkides jutte, mille pealispindsed teemad tegelikult avavad sügavamaid tähendusi, märkan inimestes väsimust, viha, kasvavat küünilisust ja kohati juba käegalöömist. Muutused, millele on pahatihti raske või millele pole ka aega leida sisulist või teaduslikku põhjust, raputavad ja kulutavad inimest. Igatsus harjumuspärase taastamise, tavalise järele kasvab. Aga mis see tavaline üldse on? Kuidas tavalisust luua? Kuidas ennast kaitsta?
Võtame oma maailma ja enese selle osana tajumist endastmõistetavana, tavalisena. Ennekõike tekitab see turvalise tunde – eks tuttavam ole ikka omasem kui võõras. Kui midagi võõrast, seniolematut silmapiirile kerkib, siis püüame selle mahutada oma tavalisuse mustrisse. Liiga palju uut ja kummalist jooksutab süsteemi kokku. Ometi muutubki maailm järjest kiirenevalt, 24/7 tempos. Sellega kohanemine kulutab tähelepanu, energiat, aega. Kõik need on ressursid, millega inimene opereerib piiratud valikute ruumis. Kui sellest kõigest kõrini saab, muutub inimene pahuraks, ärevaks, isegi äärmuslikuks. Osad igatsevad “vanu häid aegu”; selles väljendub väsimus pealesunnitud võidujooksust. Teistele on uuendused kui vesi veskile; uus võrdub heaga, on põnev ja motiveeriv. Inimesed ongi erinevad.