Hannes Kuhlbach: meestevahelisest sõprusest

Foto: Anne Worner, Creative Commons

Paljude asjade tähendusest saame aru alles siis, kui neid enam ei ole. Nii on öeldud vabaduse, nooruse, ja peaksin lisama, ka sõprade kohta. Väikesel inimesel on sõpruse alustamine imeliselt lihtne: “Mina olen Ats, hakkame sõpradeks!” Mida vanemaks, seda keerulisem on tõeliselt lähedale minna ja kedagi lasta. Meestevahelises suhtluses on alati kohal ka, ütleksin et tüütu, konkurents, mis tänapäeva maailmas tihti omaette suhtlusvormi mõõtmed omandab. Teate küll, mul on suurem kui sul…

Kui laps kodust maailma läheb – meie kultuuris on esimeseks sammuks lasteaed – saab selgeks, et ta ei olegi maailma naba. Lisaks on rühmatäis teisi nagasid, kes kõik peavad sama egotsentrilise maailmapildi kokkukukkumisega leppima ja hakkama arvestama teiste omasuguste soovidega. Vähemal kujul on seda ehk vanemate-noormate õdede-vendade või sugulastega juba harjutatud, kuid tõeline šokk saabub ikka pere turvalisest keskkonnast eemal. Kuidas keegi ennast kehtestab või uudses olukorras hakkama saab, on ühiskonna väike mudel. Hakkama saamiseks tuleb luua koalitsioone, olla kaval, vahel isegi alatu, aga oluline on mitte jääda üksi. Sotsiaalne suhtlus ja osavus väljendub üsna üheselt populaarsuses ja sõprade arvus. Midagi sarnast on hiljem võimalik suurusjärguliselt intensiivsemalt teha läbi sotsiaalmeedias, Jussikese seitsmest sõbrast saab hõlpsasti Juhani seitse tuhat sõpra.

Mis see sõprus on, kui laigid ja muud ikoonilise algsuhtluse märgid kõrvale jätta?

Tõenäoliselt on igaühel omaenda sõpruse definitsioon. Või siis retsept: kaks osa usaldust, üks osa omakasupüüdmatust, kolm osa abivalmidust jne. Üheks oluliseks koostisosaks on vastastikusus. Inimesed on sotsiaalselt vägagi arvet pidavad, kui antu-saadu suhe natukenegi paigast ära, annab see ennast kohe tunda. Kui suhe, ükskõik milline, kipub kalduma ühe osapoole kasuks, tunneb teine ennast selles halvasti, ning see on ohumärk. Kuidas saavad osapooled sellest rääkida ja koos lahendusi leida, on üheks sõpruse (kuid miks mitte ka partnerite vahelise suhte laiemas tähenduses) kvaliteedi mõõdikuks.

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach on kliiniline psühholoog. Tegusa elu jooksul on ta olnud erinevates ametites kinnisvaramaailmas, suhtekorralduses ja panganduses. “Kõiges, mida saab nimetada äriks, on sügav inimlik ja isiklik pool ning just see aspekt huvitabki mind oma tänastes tegevustes. Omades oma töös privileegi näha sügavale inimeste eludesse ja sisemaailma, äratab see ka endas varjatud tundeid ja mõtteid. Neid ongi heameel üldistatud ja põimitud kujul Edasi veergudel avatud ja mõtelda armastavale lugejale edastada." Loe artikleid (50)