Kui uus taud kevadel ida poolt levima hakkas ning kogu elukorralduse pea peale pööras, rääkisid paljud optimistid sellest, kuidas tuleks kasutada võimalust teha vigade parandus senisele tupikusse viinud normaalsusele. See puudutanuks enamikku eluvaldkondi, kooli sealhulgas. Küünikud eesotsas prantsuse kirjanduse paha poisi Michel Houellebecqiga naersid selle mõtte kohe välja – miks peaksid inimesed muutuma?
Pool aastat hiljem näeme, kuidas terved rahvad üle kogu maailma on tõepoolest jõudnud haruldasele üksmeelele, kuid mitte tingimata loodetud suunas. Nagu üks mees on kõigil kõrini piirangutest, kõrini reisikeeldudest, kõrini digipöörasusest, kõrini distantsi hoidmisest. Ehk sisuliselt kõigest, mis poole aasta jooksul muutunud on. Keskmine inimene peab endiselt minema tööle, et saada raha, et see omakorda majandusse suunata, et too kulutus kellelegi sissetulekuks saaks ja nii edasi. Ja lapsed peab endiselt kooli viima.
