Vastuseks paarile sõbrale. Michel Houellebecq: “Ma ei usu sellistesse avaldustesse nagu “pärast seda pole miski enam endine”

Vastuoluline ja auhinnatud prantsuse kirjanik Michel Houellebecq. Foto: Shutterstock.

Michel Houellebecq on kirjanik. Esimest korda pärast pandeemia algust võtab ta sõna. Selles kirjas heidab ta kõrvale idee koroonakriisi-järgse uue maailma sünnist.

Artikkel on 4. mail ilmunud Radio France portaalis ja avaldame selle autori loal.

Natuke hullem 

vastuseks paarile sõbrale

Tuleb tunnistada: enamik viimastel nädalatel vahetatud meile oli saadetud peamiselt selleks, et uurida, ega kaasvestleja pole surnud või suremas. Aga kui see sai selgeks, üritasime ikka rääkida millestki huvitavast, mis polnud kerge, sest sellel epideemial oli õnnestunud muuta kõik ühtaegu ärevaks ja igavaks. Tavaline viirus, samasugune kui kõik teised vähetuntud ja kuulsusetud gripiviirused, mille tagajärgi pole piisavalt uuritud: ebamäärase iseloomuga, healoomulised või surmavad, isegi mitte sugulisel teel levivad – ühesõnaga, üks väärtusetu viirus. Epideemia andis siiski endast parima, saates iga päev maailmas surma mõned tuhanded inimesed ja tekitades veidra mulje mitte-sündmusest. Ja seega ei rääkinud minu auväärsed kolleegid (mõned ju tõepoolest on seda) sellest eriti, eelistades mõnevõrra pinnapealselt käsitleda sunderaldatuse teemat; siinkohal lisaksin nende tähelepanekutele omapoolse panuse.

Frédéric Beigbeder (pärit Atlandi Püreneedest Guétharyst). Kindlasti mitte suurilmakirjanik, elab erakuna oma raamatute keskel, tema sunderaldatus ei muuda suurt midagi. Frédérici sotsiaalne elu ei muutunud peaaegu üldse ja ega ta protestinudki. Siiski, on üks asi, mille peale sa ilmselt ei tulnud (küllap seetõttu, et maainimesena pole sa nii suur keeldude ohver): kirjanikul on tarvis kõndida.

See sunderaldatus näib mulle ideaalse võimalusena teha otsus Flauberti-Nietzsche tüli asjus. Mingil hetkel (ma ei mäleta täpselt, millal) tunnistab Flaubert, et ta suudab hästi mõelda ja kirjutada ainult istudes. Järgnesid pilked ja protest Nietzsche poolt (jällegi ei mäleta, kus ja millal), kes läks lausa nii kaugele, et nimetas teda nihilistiks (ilmselt toimus see kõik ajal, mil ta oli selle sõna – valesti ja ülepeakaela – juba kasutusele võtnud): oli ta ju ise kõik oma teosed kõndides loonud, järelikult, mis polnud kõndides loodud, oli rämps, pealegi oli ta alati olnud Dionysose tantsija… Kuigi mul pole Nietzsche vastu liialdatud sümpaatiat, pean siiski tunnistama, et hetkeseisu arvestades on õigus pigem temal. Üritada midagi kirjutada, kui sul pole päeva jooksul vähimatki võimalust paar tundi reipas rütmis katkematult kõndida, pole asi, mida soovitada: kuhjuv närvipinge ei lahustu, mõtted ja pildid tiirlevad piinarikkalt autori vaeses peas ning ajavad ta kiiresti tigedaks, ei, pigem hulluks.

Ainus, mis tõepoolest loeb, on mehaaniline rütm, kõndimise masinavärk, mille esmane ülesanne pole mitte ilmutada uusi ideid (kuigi see võib juhtuda järgmisel korral), vaid leevendada konflikte, mille on põhjustanud töölaua taga sündinud mõtted (selles osas oli Flaubertil isegi natuke õigus); kõneldes meile oma keerulistest mõtetest, mille allikaks on Nice’i äärealade kaljused nõlvad, Engadine’i preeriad jne, paneb Nietzsche veidike segast: välja arvatud siis, kui kirjutatakse reisijuhti, on läbikäidud maastikud vähem väärt kui sisemaastikud.

Catherine Millet (tavaliselt pigem pariislane, aga juhtus liikumiskeelu kehtestamise ajal viibima Pyrénées-Orientales’is asuvas Estagelis). Praegune olukord pani ta vastumeelselt mõtlema minu raamatus “Saare võimalikkus” peituvale “ennustusele”.

Siis ma ütlesin endale, et küll on hea, kui sul on lugejaid. Sest kuigi asi oli üsna silmanähtav, polnud ma ise otsi kokku viinud. Kui ma nüüd järele mõtlen, on see just see, mida ma tol ajal inimkonna väljasuremise osas silmas pidasin. Ei mingit kassahitist filmi. Midagi palju kasinamat. Inimesed, kes elavad isolatsioonis oma kongides, ilma füüsiliste kontaktideta, vaid mõned sõnad arvutiekraanil, mandudes järjest enam.

Emmanuel Carrère (Paris-Royan; paistab, et ta leidis kolimiseks hea põhjenduse). “Kas sellest perioodist inspireerituna sünnivad huvitavad raamatud?” küsib ta endalt.

Ka mina küsin seda endalt. Ma tõesti esitasin endale selle küsimuse, aga sisimas ma seda ei usu. Katkust on aegade jooksul palju kirjutatud, katk on kirjanikele suurt huvi pakkunud. Mul on selles osas kahtlusi. Juba praegu ei usu ma sekunditki selliseid avaldusi, et “miski pole pärast seda enam endine”. Vastupidi, kõik jääb täpselt samaks. Isegi selle epideemia kulg on tähelepanuväärselt normaalne. Lääs ei jää jumaliku õiguse läbi igavesti kõige rikkamaks ja arenenumaks piirkonnaks maailmas; see kõik on möödas, juba mõnda aega ei ole siin mingit uudist. Kui vaadata detailsemalt, siis Prantsusmaa tuleb sellest välja pisut paremini kui Hispaania ja Itaalia, aga halvemini kui Saksamaa; ka see ei ole eriline üllatus.

Vastupidi, koroonaviiruse kõige tähtsam tagajärg peaks olema juba toimuvate muutuste kiirendamine.

Päris mitmed aastad on tehnoloogia areng, olgu siis tegu väikeste asjadega (nõudevideo, kontaktivaba arveldamine) või suurtega (kaugtöö, netiostlemine, sotsiaalmeedia), toonud kaasa (eesmärgipäraselt?) füüsiliste kontaktide vähenemise ja eriti just inimeste vahel. Koroonaepideemia annab sellele süngele suundumusele suurepärase põhjenduse: nagu kavandatud kulumine, mis tabab ennekõike inimsuhteid. Mis paneb mind mõtlema vaimustavale võrdlusele, mille leidsin ühest end “Tuleviku šimpansiteks” nimetavate viljatusravivastaste aktivistide koostatud tekstist (avastasin need tüübid internetist, ma pole kunagi öelnud, et internetil on ainult halvad küljed). Niisiis, tsiteerin neid: “Varsti tundub, et ise laste saamine – juhuslikult ja tasuta – on sama sobimatu kui minna ilma vastava veebiplatvormita tee äärde hääletama.” Autode ühiskasutus, korterikaaslased, meil on utoopiad, mida me väärime, aga liigume siit edasi.

Vale oleks ka kinnitada, et me oleme taasavastanud traagika, surma, lõplikkuse jmt. Viimase poole sajandi trend, mida on suurepäraselt kirjeldanud Philippe Ariès, on olnud surma salgamine – niipalju kui võimalik; nojah, kunagi pole surm olnud sedavõrd diskreetne kui nendel viimastel nädalatel. Inimesed surevad üksi oma haiglapalatites või hooldekodudes, nad maetakse kähku (või tuhastatakse? Tuhastamine sobib ajavaimu arvestades rohkem), ilma kellelegi ütlemata, salaja. Ohvrid, surnud, ilma et sellest jääks vähimatki märki, kuhjuvad arvudeks igapäevases surmastatistikas, rahva seas levib hirm, mis saavutab niisuguse ulatuse, et selles on midagi võõristavalt abstraktset.

Viimaste nädalate jooksul on muutunud oluliseks veel ühed arvud, nimelt haigete vanus. Mis eani tuleks neid elustada ja ravida? 70, 75, 80 aasta vanuseni? See sõltub ilmselt piirkonnast, kus elatakse; igatahes pole kunagi varem sellise sündsusetu rahuga nenditud, et kõikide elu pole sama palju väärt; mingist vanusest (70, 75, 80 aastat?) oledki sa natuke juba nagu surnud.

Aga kõik need suundumused eksisteerisid, nagu ma ütlesin, ammu enne koroonaviirust; nüüd demonstreerisid nad lihtsalt uut tõestusmaterjali. Pärast isolatsiooni ei ärka me uude maailma; see on ikka seesama, ainult natuke hullem.   

© Michel Houellebecq, 2020. Tõlge prantsuse keelest: Ethel Lillemägi