Koroonakriis kestab ja keegi ei tea, millal ja kuidas see lõpeb. Teadmatus ei meeldi meie ajule mitte üks põrm. Määramatus, kontrollitunde vähenemine ning suhete ja kuuluvuse küsimärgi alla sattumine viivad meie aju sotsiaalse ohu seisundisse. Viimasega kaasneb ratsionaalse mõtteaparaadi kollaps, kehvad otsused, uute lahenduste ja ideede puudumine.

Mis seal ajus toimub?

Meie aju ülesanne nr 1 on tagada meie ellujäämine. Selle ülesande täitmiseks toimib aju lakkamatult töötava ennustusmasinana, minimiseerides riske ja maksimeerides hüvesid. Meie meeleelundid jälgivad maailma ja tõlgivad saadud info ümber meie ajule. Ohule reageerib aju palju tugevamalt ja kauakestvamalt kui hüvedele. Ohusignaal käivitab ajus terve rea protsesse, et me jääksime ellu – vereringesse pumbatakse kortisooli, et panna meid valmis võitlemiseks või põgenemiseks.

Samal ajal lülitatakse välja meie ratsionaalse mõtlemise “kõvaketas” ehk prefrontaalkorteks, kus asub otsustamine, ideede ja uute lahenduste genereerimine, loovus, aga ka usaldus ja koostöö. Kui meid juhib “ohuseisund”, töötab meie kõvaketas kehvasti või siis ei tööta üldse. Oleme kaitses ja vastavalt olukorrale kas ründame või põgeneme.

Sellises olukorras oleme vahelduva eduga tänagi, koroonakriisi ajal – määramatus (millal ja kuidas see lõpeb), kontrollitunde vähenemine (ma ei saa suurt midagi teha, ma olen sunnitud, mulle öeldakse ja mul tuleb teha, ma saan vastuolulist infot), suhete ja kuuluvuse nõrgenemine (kas ma kuulun või mitte, üksi kodus, kas mind koondatakse jne) – kõik see ei meeldi ajule.

Aju armastab kindlust, turvalisust. Samamoodi tahab ta ise otsustada ja armastab autonoomiat. Meile on oluline tegutsemisvabadus, kontroll oma töö ja elu üle, valikuvõimalused. Meie aju jaoks on olulised suhted ja seotus. Me tahame kuuluda, tunda ennast ühendatuna.

Juhi roll kriisis

Juhid on sunnitud tegema otsuseid teljel, mille ühes otsas on alareageerimine ning teise otsas on ülereageerimine ja paanika. Üks juht kasutas coaching’u-vestluses enda kohta tabavat metafoori: “Olen justkui rindel. Tunnen, et ma olen emotsionaalselt stabiilne, samas pean olema enda suhtes tähelepanelik: kas ma ikka tulen toime rindeõe rolliga.”

Kui ohusignaal on liiga tugev ja emotsioonid kaaperdavad loogilise mõistuse, siis võib juhtuda, et lahenduste otsimise asemel tegeleb juht süüdlaste otsimisega, “sõidab” inimestele sisse mistahes ajahetkel, kulude langetamise läbirääkimised partneritega muutuvad jõudemonstratsiooniks jne. Kõik see näitab, et aju töötab ohurežiimil.

“Kuidas see kõik on seotud ettevõtete põhiprobleemiga: tulud on ära kukkunud, kuidas hakkama saada?”

Just selles olukorras ongi kõige olulisem see, et juhi ja tema inimeste “kõvakettad” töötaksid, sest see tähendab takistuste ilmnemisel loobumise asemel uusi lahendusi ja ideid (kui tundub, et ei ole võimalik, siis äkki kuidagi ikka on), paremaid otsuseid, analüüsi ja optimismi.

Mõned mõtted juhile, et hoida enda ja oma inimeste aju “töökorras”

Juhi ülesanne nr 1 on säilitada rahu ja hoida ennast õiges meeleseisundis, uskudes olukorra lahenemisse ja edusse ning samal ajal aktsepteerides karmi reaalsust (Stockdale paradox). Ülesanne nr 2 on aidata oma inimestel püsida õiges meeleseisundis, et loogiline ja ratsionaalne mõtlemine toimiks ja uued ideed ning lahendused võiksid sündida.

Suunata inimesed ühisele eesmärgile ja prioriseerida kindlakäeliselt. Samal ajal uuendada igapäevase juhtimise süsteemi (eriti siis, kui töötajad töötavad kodust) – regulaarsed sagedased tiimikoosolekud, regulaarsed üks ühele vestlused.

Luua selgust. Kommunikeerida, anda infot, märgata ja kuulatada.

Jälgi meeleolusid. Ole empaatiline, tunne huvi: “Kuidas sul läheb?” Hoia konstruktiivsust ja väldi lootusetusesse sattumist. Selleks loo vajaduse korral kriisikokkulepped. Ära eelda! Ära ütle, et ei saa, vaid tekita koosloome, kuidas saaks!

Suurenda paindlikkust nii palju kui võimalik: sobita koosolekute ajad, las inimesed ise otsustavad selle üle, millal, kus, kuidas nad töötavad jmt. Arvesta inimeste koduste oludega.

Muuda kaugtöö ja virtuaalsed koosolekud ägedateks positiivseteks kogemusteks. Üllata oma inimesi ja näita hoolimist. Mõni näide: virtuaalsed lõunad ja hommikukohvid koos ühiste “kuidas läheb” ringidega, tiimimiitingud ägedate taustapiltidega või erinevate maskidega, virtuaalsed sünnipäevad emotsionaalsete üllatustega, ühised 5-minutised joogatunnid, raamist väljas kodukontorite/laudade konkurss, nädalaauhinnad, raamatusoovitused, sammude võistlused, kokakursused, anekdootide veerandtund, lauluvõistlus… kõik virtuaalne).

Räägi coach‘iga. Coach aitab sul hoida suurt plaani, näha alternatiive ja uusi lahendusi. Lisaks sellele leia aega sportimiseks, jalutamiseks, joonistamiseks, kirjuta “vanaaegset” päevikut, loe seiklusjutte maalt ja merelt, heegelda, kaeva maad, lõhu puid, külva ja istuta, käi jääkülmas vees ja saunas, mine kalale, tee nalja, maga, palveta ja mediteeri, hoia oma lähedasi.

Eelmisel nädalal rääkis mulle üks klient “võimaluste aknast”, mis meile aeg-ajalt muutustes avaneb. Oluline on seda märgata ja see ära tunda. Veel olulisem on sellesse uskuda, et see on olemas ja avaneb.