On laupäeva varahommik, ärkasin teistest varem, tegin tule pliidi alla ja ahju ning joon köögis kitsepiimaga kohvi. Suurem kitsede poegimine algab meil ca kahe nädala pärast, aga paar kitsemammat on poeginud ning üks ürgmamma Mary, kel on kolmikud, annab nõnda palju piima, et tallede kõrvalt saame juba ka ise väikese suraka.
Meil käib kitsekasvatus nii, et jõuludest märtsi keskpaigani piimatoodang puudub ja kui need ca 2,5 kuud on kitsed kinni, siis joome lehmapiima ja see talv maitsesime ka lambapiima. Siiski, mitte ükski piim ei saa koduse kitsepiima vastu. Te võite rääkida mida tahes, kitsepiim on parima maitsega, ja kes ütleb nõukaaja kogemuse põhjal, et kitsepiim on kasuka maitsega, pole tänapäevaste tõugude ja õige sööda peal kasvatatud kitsepiima saanud. Ehk ära räägi suure suuga asjadest, millest sa midagi ei tea.
Kuigi võib oletada, et kitsepiim tugevdab immuunsust, pole ta kindlasti võlujõuga. Koroonaviirust kitsepiim ei ravi, selles võib päris kindel olla – ärge seda uskuge isegi siis, kui mõni Eesti Vabariigi valitsuse liige hakkab vastupidist väitma. Ka nende inimeste puhul kehtib ääremärkus, et ära räägi suure suuga asjadest, millest sa midagi ei tea.
Aga lugesin just uudisteportaalist, kuidas haridusminister Reps ütleb, et 14 päeva koduaresti Kristiine kooli õpilastele tähendab 14 päeva koduaresti, mitte mingit kinos käimist ja sõpradega kohtumist ning vanaema ei tohi ka tulla pannkooke tegema, sest siis on vanaemagi 14 päeva koduarestis nagu naksti. Ühtepidi naljakas, sest kindlasti on ülisotsiaalsetele noorsandidele 14 päeva passimist paras väljakutse, teistpidi peab aru saama Terviseametist ja ministrist, selliste ülikiiresti levivate viiruste levikuks peab vältima igasuguseid inimkontakte. See kaks nädalat kodus passimist magab mõni õpilane kindlasti lihtsalt maha, sõna otseses mõttes, inimeste unenälg on ju tänapäeval meeletu.
Kuidas päästa koduarestidega maailma
Eesti, Hiina ja maailma majandus saavad tohutu põntsu, kui inimesed on koduarestis ja midagi ei toimu. Suure tõenäosusega peame kõik oma oksi lähima aasta jooksul koomale tõmbama, aga tuleb mõelda ka positiivselt. Koroonaviirus päästab maailma kliimat.
NASA satelliidipildid näitavad, et koroonaviiruse tagajärjel on selle epitsentris Wuhani ümbruses märkimisväärselt vähenenud lämmastikoksiidi saastetase. Ettevõtete sulgemise ja reisimise vähenemisega on langenud märkimisväärselt kogu Hiina riigi süsinikuheitmete hulk. Kui mõelda, et suured linnad üle maailma pannakse lukku ja inimesed koduaresti ning tehased järjest seiskuvad ja transport ei tööta, siis millise positiivse kirjeldamatu paugu paneb see maailma kliimale?
Loomulikult oleks sellisel majanduslangusel tohutud sotsiaalsed tagajärjed, aga tavasammudega ei saaks mitte kunagi paugust kliimale nõnda palju head teha.
Eks igal lool olegi kaks otsa, millest üks ei ole must ja teine ei ole valge.
Kui lihtne on mul kodus olla
Me jõudsime sel nädalal tagasi Egiptusest perepuhkuselt. Hurghada kuurordis ei paistnud koroonaviirust kusagilt, eks Egiptuses on ka õhuniiskus olematu ja nii pole viiruse levikuks kõige soodsamad tingimused.
Aga jõudsin siis tagasi Valgamaale oma koju ja teha on palju. Kõige esimeses järgus ehitada poisude laiendatud õueaedik ja siis ka kitsedele poegimissulud. Järgmised kaks nädalat on meil hooajaks ettevalmistustega ülitihedalt sisustatud. Kui jätkub ehitamiseks kruve ja naelu ning sügavkülmast leiab vast ka mõne lihatüki, siis polegi poodi asja. Kinno nagunii pole aega minna, kino käib meil ju laudas. Ühesõnaga, koduarest mõjutab tegusat maainimest kordi vähem kui linnainimest.
Mõtle ka end maainimeseks, mis muud, on küll alles märtsikuu, aga hakka heaga kolima oma suvekodusse, võta ühes õngeritv, suur kott riisi, makarone ja juurvilju ning saada töökohta e-mail pealkirjaga “Näeme sügisel!”.
Nali naljaks, aga põhimõtteliselt, kui Eesti e-riik tahaks hetkel teha maailmas suurt promo, siis tuleks taguda rauda, et meil on võimalik töökohad ja riigiga suhtlemine muuta kerge vaevaga täiesti koduseks. Loomulikult see päris nii lihtsalt ei käi, aga kommunikatsioon ja turundamine ongi väikese tõe suureks rääkimine.
Ma hakkan nüüd tegema putru, puupliidi peal tuleb puder kõige parem, aga see peab pikemalt hauduma. Tehke neil päevil aeglaselt süüa, lugege läbi mõni raamat ning mõelge, et kuidas saate siin elus tegutseda nii, et olete maailmast lahus, samas alati nii kohal. Mõtle sellele, mida sa saad teha, mitte sellele, miks sa midagi teha ei saa. Meenub Egiptusest tagasilend, mil tütar Kirke kasutas kvaliteetaega magamiseks ja mina lugemiseks. Kasutagem aega otstarbekalt, eks see ongi iga aresti või kevadkuu õige sisend.
Mart Kase
Mart Kase elab Valgamaal Karula vallas Kaagjärve külas ning kasvatab oma talus kitsi. Mart on eelnevalt pealinnas töötanud nii teatris kui reklaamiagentuuris, nüüd lihtsalt vajas elu uut väljakutset. Mart kirjutab Edasile, kuidas paistab Eesti elu väljaspool Tallinnat. Mardi taluelust räägib blogi www.metsikelu.ee/blogi. Loe artikleid (159)
