Mart Kase: iga talunik peaks tahtma olla parem kui tippkokk

Õunade üldarv ülevabariiklikult jääb sel aastal nähtavasti tagasihoidlikuks, aga see ei tähenda, et koduhoovides nõuka-aegsed ja kaasaegsemad mahlapurustid ja -pressid praegu ei üürgaks. Endale, sugulastele ja sõpradele õunamahla tegemine on kultuuri osa. Väikesed õunaaiad võivad taanduda järjest väiksemaks, aga individuaalne õunamahla tegu kestab seni, kuni kasvab veel Eestis mõnigi õunapuu. Mis see sügis muud on, kui kartulivõtt, õunamahlategu ning siis septembri lõpus tuleb kõrvitsad ka ära korjata.

Aga võib-olla lihtsalt oskan nüüd kõigi poes müüdava kõrval enda kasvatatud ja valmistatut rohkem väärtustada kui varem. Mitte keegi ei tee nii magusat ilma suhkruta õunamahla nagu me oma veneaegse masinavärgiga. See on tipptase meie enda jaoks. Nagu on tipptase meie jaoks ka me umbrohu sees vms kasvatatud Solisti sorti kartul. Aga see on kõik ebaoluline, et mida ja kui romantiliselt kasvatab iga pere eraldi. Loeb tagamõte ja plaan, miks sa midagi teed.

Kui lihtsalt oma söögi kasvatamisest rääkida, siis peab olema huvi, kuidas sa seda sööki ka endale või perele valmistad. Kõige tähtsam on kodudes teha toitu ise algusest lõpuni, tuleb teha võimalikult vähe kompromisse poolfabrikaatide ning looga toiduta. Ja looga toidu all mõtlen seda, et sa tead, kust su toit täpselt pärit on. Kõike ei pea ise tegema, aga ideaalis võiks tunda iga inimene inimest, kes tema toidu komponente kasvatab põllul või laudas. Ma räägin ideaalist. Teine ideaal on see, et eestlased võiksid rohkem teha suppe. Päriselt ka, teed ise rohkem suppe, keedad puljongit alguses lõpuni ja lisad juurikaid või teed üldse püreesuppi. Aga suppi, suppi, head suppi võiks inimesed ise rohkem teha. Supp on väga hea toit, mõnus toit. Kõrvale haukad kitsevõiga leiba muidugi ka.

Kui sa elad maal, eks, ning kasvatad miskit ka teistele või plaanid seda tegema hakata, siis kõige tähtsam on areng. See, et sa armastad oma liha, oma piima, oma juurikat, oma vilja nõnda palju, et sa tahad areneda iga päev, et teha oma asja paremini.

See tundub elementaarne, aga tegelikult on toidu kasvatamises ja väiketootmise tehnoloogias miljon nüanssi ja detaili, milles saab iga tegija paremaks saada ja mul on tunne, et tihti (Eestis) inimesed ise ei esita endale seda väljakutset. Esimene oskus on oma toodangu maitse puudujääke näha, tunda ja nendega tegeleda. Veelkord, on aasta 2018 ning sellest ei piisa, et teed oma saunas ostetud lihast singi valmis või teed leiva ostetud jahust, tõmbad linase pluusi selga ning lähed põlise maainimesena seda laadale müüma. Elu nõuab rohkem, elu tahab, et sa esitaksid endale ise küsimused, et kuidas saaksid oma detailides ja toodangus paremaks.

Anna I Foto: erakogu

Eesti toit on maailma kontekstis suurepärane, aga seda peab palju eesrindlikumalt tootma ja pakkuma, see on meie igivana ja ka vist jääv nõrk koht, et inimesed arvavad, et nad pingutavad ja teavad piisavalt. Lühidalt öeldes, suureks toidumaaks saame siis, kui iga talunik tahab olla parem kui tippkokk ja mõnes mõttes on tal tohutu eelis juba eos olemas, sest temal on tooraine. Aga see jutt läheb kolumni jaoks juba võib-olla liiga detaili. Ise lüpsan oma kitsi, katsetan piimaga ja katsun alati teada, mida saan paremini teha.

Igatahes oli paar päeva tagasi nii, et pressisin oma pere tarbeks õunamahla välja ja tütar Anna sõi isukalt pikniku formaadis emme tehtud suppi ja kõik see oli ilus, vaikne, lihtne ja puhas – nii nagu peabki.

Mart Kase

Mart Kase

Mart Kase elab Valgamaal Karula vallas Kaagjärve külas ning kasvatab oma talus kitsi. Mart on eelnevalt pealinnas töötanud nii teatris kui reklaamiagentuuris, nüüd lihtsalt vajas elu uut väljakutset. Mardi taluelust räägib blogi www.metsikelu.ee/blogi. Mart kirjutab Edasile elust Lõuna-Eestis. Loe artikleid (79)