Hannes Kuhlbach: murelik vanem

Enamasti aitaks lapsevanema ja teismelise suhetes see, kui oldaks valmis kuulama, tõesti ja ausalt. Foto: Shutterstock.

Mis mõtet on elada, kui see on peamiselt ja peaaegu lootusetult mõttetu, perspektiivitu, alandav, vihastav? Kas siis sellepärast, et lihtsalt olemas olla, tuleb seda tühjust taluda? Kui kaua? Igavesti? Kui ma ainult julgeksin, siis lõppeks see siinsamas, täna öösel. Ma olen nii üksi. (Väljavõte anonüümsest postitusest)

Kui tervis, ükskõik kas füüsiline või vaimne, on käest ära, siis on see raske ja põhjustab kannatusi kõigile lähedastele, mitte ainult kannatajale endale. Kliiniline psühholoog Hannes Kuhlbach vaatleb 2-osalises artiklisarjas erinevate meeleoluhäirete (ärevus, masendus, depressioon) tekkepõhjuseid ja nendega toime tulemise viise nii noorte kui ka (lapse)vanemate vaatenurgast. Käesolev artikkel keskendub lapsevanematele. Iga täiskasvanu on ka ise noor olnud, see annab võtme mõistmiseks ning empaatiaks. Seeria esimest artiklit saab lugeda siit.

Elamise valu ja raskuse talumine on elus olemise hind. Teel täiskasvanuks saamisel läbib inimene mitmeid kriise, ka eksistentsiaalseid. Oma intensiivsuses on nad päris ehmatavad, eriti teismeeas. Kui maailm oma nõudmiste, reeglite ja ootustega tundub ebareaalne, ebainimlik ning kalk, siis paneb see küsima, mis mõtet on mul sellega kohanduda. Protestimeelsus võib leida väljenduse soovis maailma parandada, kasvõi kliimaaktivistina, kuid ka sisemusse sumbuda ja muutuda ennastkahjustavaks.

Piir hingevalu ja hingehaiguse vahel on ebamäärane

Meeleoluhäired on küllalt tavalised, neid on mingil eluperioodil erinevas raskusastmes tundnud pea igaüks. See, et vanemad inimesed kogetut eitavad, öeldes et “meil omal ajal polnud mingit depressiooni”, ei tähenda, et nad poleks kogenud meeleolulangust, tühjuse- ja abitusetunnet, kahelnud elu mõttekuses. Vahel ei tahagi nad mäletada, mis on samuti kõnekas.

Suhted vanematega, õdede-vendadega, eakaaslastega, ühiskonnas tervikuna vormivad iga põlvkonna ja selle liikmeks oleva indiviidi kujunemisaastaid ülisuurel määral. Laps saab inimeseks läbi teiste inimeste, ainult nii on võimalik õppida tundma ennast ja viimaks ka teisi nende lõpmatus eripalgelisuses.

Kõlab lihtne, aga ainult tagantjärele…

Inimese psühhosotsiaalses elus on kaks kiire arengu perioodi. Esimene neist on päris põnnieas, umbes 5-aastaseks saamiseni, teine teismeeas. Mõlemas etapis toimuvad paljuhõlmavad ja kiired muutused nii kehas, aju neuronaalses koes kui ka psüühikas, samuti arusaamises endast ja maailmast. Bioloogiline ettemääratus viib teismeea koidikul hormonaalsete muutuste käivitumiseni, ning tüdrukust ja poisist saavad mõne kiire aastaga suguküpsed neiu ja noormees.

Bioloogiline küpsus ei too kohe kaasa psüühilist küpsust – võimet armastada, pühenduda, suhet hoida, uue elu eest hoolitseda. Millalgi peale 10. eluaastat algavate muutuste torm ja tung on noore inimese jaoks ühtlasi ka hirmutav, ohtlik, ärevust tekitav. Kahtlemata on kõik, mis ees, põnev, kuid ennekõike siiski teadmatusest varjutatud. Kuidas suhestuda oma kiirenevalt muutuva kehaga, kiirete meeleolumuutustega, hirmudega, fantaasiatega, aga ka võimetuse, lootusetuse, meeleheitega? Kõikumine ülima vaimustuse ja hoogsuse ning halvava masenduse ja tujutuse vahel on raske. Toetuspunktid lähevad vahel täitsa kaotsi.

Tegeliku elu, fantaasiate ja ootuste erinevust võib olla väga raske taluda, endasse integreerida.

Noored arenevad eri kiirusega.

Vahel spurdib mõni kasvus/kaalus korraga tõhusa maa, teine aga teeb ühe iseseisva suvega tohutu hüppe sotsiaalses arengus. Kõik see nõuab noore enda meeles tasakaalustamist, läbitöötamist, suhestumist.

Hea, kui on kellegi käest küsida, aga vanemate käest nagu päris ei tihka enam ka. Internetis on asjaliku teabe kõrval kümme korda enam jama, ebateadust ja ebareaalseid fantaasiaid toitvaid XXX-lehekülgi, mis ei räägi midagi kahe inimese vahelisest tõelisest lähedusest, vaid on elukauged ja mehaanilised.

Psühhoseksuaalsus “asub peas”, mitte genitaalides ning ei tähenda sugugi ainult seksuaalakti ägedat sooritamist. Lisaks kõigele on seksuaalsusega seotud valdkond ka suure haavatavuse ja ebakindluse allikas, areneva “mina” üks õrnadest tahkudest. Just kartus enese ebapiisavuse ja ebaõnnestumise ees on tavaline hirm, kui noor alustab suguelu.

Noore inimese jaoks on tema senises arengus olnud peamised eeskujud ja tugisambad tema vanemad, vähemalt enamikul juhtudel. Lapsevanema(te) elutarkus, kogemused, emotsionaalsed mälestused aitavad lapsel valdavas osas elus ette tulevaga toime saada. On, millele toetuda.

Teismeeas muutub vanematele toetumine järjest raskemaks, vahel suisa võimatuks.

Vanemlik autoriteet asendub eakaaslaste, kuuluvusgrupi autoriteediga. Grupis kipub aga tihti võimenduma madalaim ühisnimetaja, mis pigem eristab, vastandub senisele ja soosib terve mõistuse kadumist. Noor inimene, kes hoiab oma vanemate või kodu poole, saab sildi “memmekas”, langeb negatiivse tähelepanu alla, teda tõrjutakse või halvemal juhul kiusatakse.

Rõhutan, et üks gruppi, kampa kuuluvuse tunnuseid on vastandumine teistele gruppidele. Vanavanemate nooruses võisid linnapoisid maapeol peksa saada lihtsalt sellepärast, et olid tulnud linnast. Ja muidugi, nad ju tulid peole tüdrukute pärast, kes oleksid kardetavasti eelistanud linnapoiste läikivamaid kingi või moodsamaid soenguid. Tänapäevane küberruum on moodne areen, kus “ära panna”. Põhjuse leiab alati ning eristumine on tihti reljeefne. Kes kaasa ei tule, ükskõik kui rumal idee on, riskib grupist välja tõrjumisega, mis on psüühiliselt äärmiselt raske “kohtuotsus”.

Inimene identifitseerib end ikka paljus oma kuuluvusgrupi kaudu ja sealt välja tõrjumine on karm karistus.

Suhte loomine endale meeldiva inimesega väljastpoolt peret või sugulaste ringi on noore jaoks otsekui esimene eksam, kuidas luua oma (tuleviku) maailm, oma elukorralduslik mudel. Esmased katsed sümpaatia tähelepanu võita võivad saada positiivse vastuse, kuid ka tagasi põrkuda, seda ei ole võimalik kindla peale ette ennustada. Kas mind tahetakse, kas ma olen meeldiv, kas minuga on tore aega veeta, kas ma olen moodne, tasemel jne jne – tuhanded küsimused enda väärtuse kohta, mis nõuavad vastuseid, mida pole (enam) võimalik selgelt anda. Noor ei ole enam laps, aga ammugi veel mitte täiskasvanu. Lapse armsad omadused ei ole teismeliste maailmas enam armsad.

Noor mina – psüühilise enesetunnetuse kese – on otsekui tükkideks lahti võetud, et see uuel moel kokku panna.

Mõned tükid jäävad üle ja osutuvad järsku väärtusetuteks, näiteks lõppeb äkitselt soov käia muusikakoolis, trennis või vahel üleüldse koolis. Enda tundmaõppimisel on esimesteks sammudeks tihti eitused, õpitakse välistamise teel. Vanemad osutuvad ehmatavalt sageli ühel päeval enam-vähem talutavateks, siis aga mõistmatuteks, tohletanud targutajateks, kellele on vaja nende koht “Aktuaalse kaamera” ees diivanil sarkastiliselt kätte näidata.

Iidolid, kelle noored endale (kodust väljaspool) leiavad, on neile imponeerivate omadustega, n-ö seksikad, mis iganes kvaliteeti see ülimalt universaalne sõna ka ei tähistaks.

Reeglina defineerib iga põlvkond oma väärtused ise ja uuesti, laias kontekstis. Kui eelmise sajandi noored soovisid viimaks välja vaesusest, nõukogulikust ajupesust ja kasvõi sõita välismaa autoga, siis tänased noored muretsevad, ja õigustatult, kas meie Maast neile ikka üldse jagub ning milline on elu kliimakatastroofi järel, mida praegused maailma valitsejad oma lühinägelikus ahnuses neile pärandama kipuvad.

Lühidalt – noored on alati olnud valitseva korra ja süsteemi vastu protestivaimu täis, ning see on olnud pigem hea. Noored vaatavad tulevikku. Minevikku vaadata pole mõtet, sest lapseks tagasi ei taha teadlikult üks teismeline. Vabaduse ja õiguste meelitav kutse on lihtsalt hästi tugev. Oskused aga liiguvad pigem unistuste järel.

Arenguteekonnal on palju konarusi ja komistamisi

Paradoksaalsel kombel noor tahaks nendes toetuda senistele tugisammastele – oma vanematele, perele laiemalt –, aga samas enam ei taha ka. Üksinduse mõiste ja sisemine tähendus on teismeeas hoopis teistsugune kui lapsena. Kui laps võib üksindust võtta vabadusena, omaette mängimise ajana, millegi peamiselt positiivsena, siis teismeeas senised tähendused muutuvad ning omandavad äärmusliku, must-valge mõõtme.

Üksindus võib hakata tähistama oma grupist välja jäämist, tõrjumist, hülgamist, mis võib tähistada üldse elust välja jäämist. Ülimalt oluliseks saab n-ö ühine hängimine, koos olemine, suhtlemine, piiride proovimine. Enne, kui uut moodi sotsiaalsust saab hakata kasutama psüühiliselt enda olemuse ümbermõtestamiseks, tuleb seda kogeda, praktiseerida, katsetada.

Tihti enne tehakse, öeldakse, käitutakse, ja alles siis – heal juhul – järgneb sellele analüüs.

Noortel ei ole ettevaatamisvõimet, planeerimisvõimet, riskide hindamise võimet sellisel määral, nagu vanemad neilt (oma elukogemust etaloniks võttes) eeldavad. Samas on protsessid palju kiiremad, tormilisemad, äärmuslikumad. Ning valdavalt on ka tagasilöökidest toibumine kiirem. Suhted sõlmuvad ja purunevad, katsetatakse, pettutakse ning leitakse uued sõbrad ja kallimad. Enamasti ei vii tagasilöögid elus ja enda mõttekuses kahtlemiseni.

Hommik on nutetud öö järel taas selge ja päike tõuseb. Alati ei möödu need aastad aga kergelt. Paljude hingega seotud haiguste avaldumine tõuseb järsult teismeeas, sest esiteks ei tunne noor enam ennast ära ja teiseks on ootused endale ja välisele ebareaalsed, tihti lausa moonutatud.

Lisame siia veel vähese elukogemuse, lihtsustatud ja hinnangulise maailmapildi, rõhutatud enesekesksuse ning hirmud, mille allikas on senine kasvamise lugu, ning saame haavatava ja ebakindla isiksuse, kes ometi peab suutma kohanduda.

Kohandumine endaga, teistega, maailmaga, kohustuste ja piiridega on tihtipeale suur ponnistus, mis enam-vähem talutavalt õnnestub alles mitmendal katsel. Läbikukkumine ning ikka ja jälle proovimine on paratamatu. Läbikukkumised enamasti õpetavad ja järgmine katse on edukam. Vahel aga lõpetab noor proovimise, lööb käega ja sulgub endasse. Just lootusetus on see, mis viib ka enesetapuni.

Noore fantaasiates, iidolites on paras annus ebaküpsust. Seda kompenseeritakse (teeseldud) bravuursuse, seksikuse, lärmakusega, ja kellel on, ka rahaga.

Ometi jääb ideaalist alati midagi puudu, mis ongi ideaali sügavam tähendus – seda polegi võimalik saavutada. Kui noor saab enda, oma kaaslaste ja vanemate jaoks olla piisavalt hea, on tema ebaõnnestumised, mittesooritamised ka kergemalt seeditavad. Need on vaid episoodid elu paljude katsumuste reas, millest mõned õnnestuvad päris hästi, enamik keskpäraselt ja mõned nurjuvad.

Kui noorele on jäänud mulje, et ta üldse millegagi piisavalt hästi toime ei tule, milleski armastusväärne ei ole, on see kõige raskem. Vastata saab ikka reaalsetele nõudmistele, unistustele, mitte saavutamatutele ideaalidele. Mõned vanemad võivad olla oma elutees, saavutustes pettunud ning panna noorele sõnatult kohustuse “jõuda kaugemale”. Hoopis enam aitab, kui leida väikesi õnnestumisi, rõõmu igapäevastest tegudest. Küllap need siis ka kasvama hakkavad, ning toovad jätkuvalt rõõmu. Olgu see siis kangile lisatud 10 kg raskus jõusaalis, kaaslaste aplausi pälvinud kitarrisoolo, ennastki üllatavalt hästi läinud esitlus koolitunnis või sümpaatse inimese soe ja kinnitav sõna.

Masenduse parim vastumürk on jagatud tunnustus ja realistlik kiitus.

Oluliseks turvalisust tähistavaks teguriks on piirid

Iga inimene peab arvestama oma sisemiste piiridega, n-ö moraalitundega, aga ka väliste piiridega, mille kehtestavad vanemad, kool, töökoht, riik, ühiskond. Kui need piirid kaovad, ei saabu mitte ülim vabadus, vaid ülim kaos. Hirm ja paanika haarab kulutulena kõiki ning inimene loomastub. Sellise ürgse, isegi arhetüüpse kaose mälestus on meil kõigil geenides – Eestimaa oma sõdade, küüditamiste ja rõhumise ajalooga on meie kollektiivses mälupangas.

Äsja möödunud 102. Eesti Vabariigi aastapäeva tähistasime ju ka meie kõigi elu turvalisuse ja jätkuvuse garantiina. Piirid, mida noor püüab kogu aeg küsimuse alla seada, on tegelikult tema kaitsmiseks mõeldud ja ellu kutsutud. Alkohol oma kahjulikkuses on eriti võimas lastele ja noortele, seepärast on selle tarbimine piiratud. Uimastid teevad ajuga trikke, mida enamik tavainimesi, ja eriti noored, ei tihka ega taha endale ettegi kujutada. Vägivald oma erinevais avaldumisvormides purustab elusid, peresid, tulevikke, isegi kui see on rüütatud pelgalt netikiusamise või naljaheitmise tähendusega.

Piirid, mida tähistab pere elukorraldus, kõigi vastutus ja hoolivus üksteise suhtes on parim sisemiste piiride arendamise keskkond. Ka see, kuidas suhtutakse peres sellesse, kui keegi joob, suitsetab, millal koju tuleb või üldse ei tule, sisestub nooresse ja mõjutab tema turvatunnet kogu elu, edaspidi ka tema laste saatust. Keelamine on hoolimine, kuid sellele tuleb lisada ka arendav ja selgitav pool. Ning ikkagi, rohkem kui meie sõnade järgi, käituvad noored sedamoodi, mida nad peresuhetes kogevad ja tunnevad.

Mida ikkagi teha siis, kui midagi peaks ometi tegema?

Iga inimene, nii noor kui vana, elab oma mured ja rõõmud läbi enda sees ja omal viisil. Päriselt ei mõista noort ennast keegi paremini kui ta ise. Vahel aga pole tunded, sõnad ja käitumine kooskõlas ning ajavad kõiki segadusse.

Eluteel eespool kõndijad on tormilised aastad läbinud ja üht-teist eriti olulist sealt ka endasse salvestanud. Püüdkem mõista noori mitte nende tegude bravuuri ja väljakutsuvuse kontekstis, vaid südamega. Hooliv ja kuulav lähedane tähendab seda, et noor ei ole päris üksi, et tal on poolehoidja, kindlus.

Kindlasti läheb nii mõnigi noore temp valusalt südamesse ja öeldud sõna kriibib hinge, kuid leidkem endas selle võrra suurem kannatlikkus ja mõistvus. Enamasti aitabki, kui olla valmis kuulama, tõesti ja ausalt. Mitte õpetama, oma tarkust ettepoole seadma, oma lahendusviisi ainuõigelt maha müüma. Sellised vildakad vestlused on ühepoolsed ja vähegi arukas noor lihtsalt lahkub. Kui ta ei julge just toast lahkuda, siis lahkub ta vestlusest, põgenedes muisse mõtteisse või formaalsete vastuste müüri taha.

Peamiseks ja enamjaolt piisavaks abinõuks on luua õhkkond, võtta aega, et rääkida sooviv noor saaks end avada ja teda ära kuulataks.

Ühe noore inimese sõnu laenates: “Ma tahaks, et mu vanemad mind kordki ära kuulaksid ja mitte midagi ei ütleks, ei annaks hinnanguid, ei ütleks, kuidas on õige.”

Vahel on olukord aga kriitiline ning võimalik, et inimese elugi ohus. Sellisel juhul tuleb võtta vastutus enda kätte, otsustada, kutsuda vajadusel kiirabi või politsei ning esmane kord ja turvalisus taastada. Elu on püha ja selle hoidmine on vaieldamatu kohustus kõigile, kes sellises olukorras juures on.

Kindlasti on noore jaoks parem ja turvalisem, kui välise abi kutsub tema lähedane, soovitavalt istub kiirabiautos kaasas või tuleb muul viisil haiglasse vm kaasa. Kui olukorra õudne reaalsus noorele kohale jõuab, on ta (nagu me kõik suures hädas või katastroofis) ikkagi segaduses ja hirmunud laps, kes otsivalt toe järele ringi vaatab. Üks käepigistus või hetkeline silmside on sel momendil määratult tähtis. Taolised hetked on läbitavad, kui saab tugineda armastusele ja hoidmisele.

Doris Kareva sõnadega: “Elu ei ole lugu, vaid lootus ja loomine.” Noor loob oma lugu, ning avatud olles on meil vanematena selles oma osa. Kõrvalosa.

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach on kliiniline psühholoog. Tegusa elu jooksul on ta olnud erinevates ametites kinnisvaramaailmas, suhtekorralduses ja panganduses. “Kõiges, mida saab nimetada äriks, on sügav inimlik ja isiklik pool ning just see aspekt huvitabki mind oma tänastes tegevustes. Omades oma töös privileegi näha sügavale inimeste eludesse ja sisemaailma, äratab see ka endas varjatud tundeid ja mõtteid. Neid ongi heameel üldistatud ja põimitud kujul Edasi veergudel avatud ja mõtelda armastavale lugejale edastada." Loe artikleid (46)