Hannes Kuhlbach: kui noor hing valutab

Vaimsed pinged, häired, mis teismeeas sageli endast märku annavad, võivad halvemal juhul kujuneda kogu elu kestvaks haiguseks või isiksusehäireks. |Foto: Unsplash.com

Vaimse tervise teemad on järjest enam ühiskondliku debati fookuses. Oluline on ka, kuidas üldse teemale läheneda, seda raamistada ning seetõttu ongi palju õigem rääkida tervisest, mitte haigusest. Aeg-ajalt võib kõigil tervis käest minna, heaolu häiruda, elurõõm kaduda. Seda saab ja peabki arutama, mitte sellest häbenedes vaikima.

Kirjutan meeleoluhäirete teemal kahest vaatenurgast, valides esmalt noore inimese, teismelise aspekti. Järgnevas loos asetan end enam noore inimese pereliikmete, lapsevanemate positsiooni. Kui tervis, ükskõik kas füüsiline või vaimne, on käest ära, siis on see raske ja põhjustab kannatusi kõigile lähedastele, mitte ainult kannatajale endale. Me hoolime omadest. Hingevalu tunnevad nii kannataja kui ka tema lähedased.

Inimeseks kasvamine on pingutust nõudev sisemine töö. Enam-vähem kõik, millele sai varem toetuda, tuleb ümber hinnata, uuesti endasse võtta ja muutuse paratamatusega leppida. Kui mingi mudeli, toimetulekuviisi või suhte külge klammerduda, siis hakkab see sageli arengut takistama.

Anna Freud on toonud välja nn arengulised liinid, millel kulgeb lapsest täiskasvanuks saamine. Nendeks on esmalt psüühilise terviklikkuse saavutamine, mis tähendab tasakaalu psüühika eri struktuuride ja väliskeskkonna vahel, teiseks võime töötada, kolmandaks olla suhetes oma kaaslastega ning neljandaks oma keha n-ö enda valdusesse saamine. Neid võib vaadata kui eraldiseisvaid ülesandeid, mille lahendamise edukus määrab inimese küpsuse eri valdkondades, võimekuse elu nautida ja suhetesse panustada. Samas põimuvad need liinid inimese eluteel ja nende eristamine on pigem teoreetilist laadi.

Inimese areng kulgeb mööda erinevaid liine ja erineva kiirusega

Tihtipeale on edenemise kiirus eri valdkondades erinev, tekivad probleemid, arengutakistused, mis väljenduvad sümptomites. Erinevalt lihtsustatud uskumusest, et depressioon või ärevushäired on lihtsalt midagi, mis tulevad peale nagu gripp või köha, on neil ja enamikul teistel vaimsetel probleemidel sügavamad juured. Noorest täiskasvanuks saamisel teeb inimese keha ja psüühika lühikese aja jooksul läbi suuri muutusi, mis kõik tuleb ka integreerida pilti iseendast ning maailmast. Haavatavus on just muutuste perioodil suurem.

Vaimsed pinged, häired, mis teismeeas sageli endast märku annavad, võivad halvemal juhul kujuneda kogu elu kestvaks haiguseks või isiksusehäireks. Nende märkamine ja probleemi tunnistamine avab ka tee lahendusele ning arengulise takistuse kõrvaldamisele.

Ärevus on looduse poolt kaasa antud võime olla erinevateks muutusteks valmis, optimaalselt reageerida.

See on vajalik ning igasugune ärevuse tasalülitamine alkoholi või uimastite abil teeb tihti karuteene – inimene ei suudagi enam piisavalt kiiresti või adekvaatselt ohusituatsioonile reageerida ning kui tarvitamisest saab harjumus, ei suudeta reageerida ka erinevaile elusituatsioonidele. Ärevus võib olla abitust tekitav olek, paratamatusetunne, mingi konflikti lahendamatuse tunne, väljapääsmatuse tunne, tagasilangemise tunne.

Ärevust vallandab terve rida mõjureid, mis liigituvad kas väliste või sisemiste stressorite alla. Välised stressorid võivad olla nt liiklusmüra, väiksema venna-õe öine nutt, vanemate öösse venivad tülid, taustal mängiv teler või kasvõi pidevalt vilkuv sotsiaalmeedia nutiseadmes. Sisemised stressorid on laiema ulatusega, kuid on märgatavad ja ära tuntavad tunnete ning nende kombinatsioonidena: kontrollimatus, frustratsioon, kestev väärtusetusetunne, hirm vanema(te) kaotuse või nende toetuse kadumise suhtes, uute eluliste olukordadega toimetulemise hirm jne.

Paljud olukorrad tulevadki noore elus ette esmakordselt ning on emotsionaalselt laetud, nii positiivselt kui ka negatiivselt. Esimese lasteaiapäeva, koolipäeva, kakluse, suudluse jne mälestused on ennekõike emotsionaalsed. Nendes olukordades on uudsuse, kontrollimatuse ja üllatuse moment alati olemas. Seetõttu on ärevus loomulik. Noore, eriti teismelise elus on raske otsida vastust ja toimetulekumalli enda seest, oma minast, oma kogemusest. Kui lapsena võis mängukaaslaste kiusu eest põgeneda tuppa ja nutta end ema või isa süles välja, siis teismelisena see lahendusviis enam ei tööta. Pigem nutab noor üksinda, suletud ukse taga.

Ärevad kogemused ja ärevuse komponentide üksteist võimendav iseloom võivad viia olukorrani, kus see kõik muutub häirivaks – igapäevast toimetulekut, suhtlust, õppe- või hobitegevusi tasalülitavaks pidevaks olekuks. Sellisel juhul on tegemist väljakujuneva häirega, millega ise polegi ehk enam võimalik toime tulla.

Kannatamine ja vaikides lootmine, et “ehk läheb üle”, kindlasti lahendust ei too, pigem süvendab nn asendustaktikaid: soovi mitte kooli minna, kergeid haiguspuhanguid igal gripihooajal, põgenemist virtuaalmaailma jne. Need “väljundid” võimaldavad teatud määral ärevustunnet moduleerida, kuid mitte jõuda lahendusteni ehk meeleolu ja enesetunde paranemiseni. Ärevuse üleüldistumisel muutub see rohkem autonoomseks, sisemiseks, oma elu elavaks. Ärevust tekitavad juba mõtted või fantaasiad eelolevast, kõigest, mida elu toob. Inimene tunneb, et kõik on liiga keeruline, raske, üle jõu käiv ja et ta on sunnitud üksinda kõigega toime tulema või täiesti alla vanduma.

Sotsiaalses mõttes on tegelikkuse, aga tihti rohkemgi fantaasia osaks see, et teised seda näevad või märkavad, ning see lisab häbi. Häbi on üks raskemini talutavaid tundeid. Ärevusega kuidagiviisi toimetulekuks tekkinud-leitud viisid aitavad ehk mingil moel n-ö ellu jääda, kuid mitte elust ja endast rõõmu tunda. Sellisel juhul saabki rääkida ärevushäirest kõige laiemas mõistes.

Aeg-ajalt on kõigil tuju kehv, taevas hall ja asjad ei õnnestu. Tavalisest pahast tujust ja korduvatest ebaõnnestumistest võib tasapisi kujuneda süvenev rõõmutus ja enesepildi moondumine, mis tähistab eneses väärtusliku ja armastusväärse kaotamist ning teisalt enda suhtes üsna julmaks kohtumõistjaks muutumist. Mina otsekui lõhestub: üks pool püüab elus hakkama saada, asju teha, suhteid luua; teine pool aga teeb selle kõik maha, häbistades, süüdistades ja lõhkudes inimese hinnangut iseendale ja oma kohale maailmas. Noor inimene, kes ei ole enam laps, peab teismeeas leidma oma koha, esmajoones oma grupis, oma eakaaslaste seas, ning see pole alati kerge.

Perest eraldumine, mis võib näida nurgeline, protestist kantud, isegi ülepingutatult reljeefne, on loomulik ja vajalik.

Kui vanemad ei ole objektiivselt halvad, siis tajub noor neid ometi piiravatena, puudulikena, ajast maha jäänutena, mittemõistvatena. Üsnagi palju enda sees olevat segadust kannab teismeline üle oma pereliikmeile, viimaste arvates muidugi ebaõiglaselt.

Kõik see eraldab noort veelgi senisest turvalisest toetussüsteemist, oma perest. Kui oma kohta mujal ei õnnestu kergesti leida, süveneb üksildusetunne ja langeb enesehinnang. Sellisel pinnasel võrsub kergesti (kooli)kiusamine, see kuri taim, mis õitseb ja külvab oma seemneid kõigis gruppides.

Oma ebakindluse ja ebapiisavuse väljaelamiseks, psüühilises mõttes neist tundeist evakueerumiseks, leitakse nn patuoinad, mingis mõttes teistsugused või tajutavalt nõrgemad inimesed. Kiusamise ohvriks saaja võib seda põhjustada kogemata, nt mitte tajudes grupi kirjutamata reegleid, astudes vastu liidrile või lihtsalt kandes vale värvi jalanõusid või kulunud pusa. Põhjused kiusamiseks ei ole sisuliselt ratsionaalsed, vaid emotsionaalsed. Kedagi alla surudes on võimalik ennast tunda natukenegi paremana, või siis kasvõi saada ajutist kergendust – vähemalt seekord ei kiusata mind.

Kuulates inimeste mälestusi, keda on koolieas harukordse süsteemsusega kiusatud-tõrjutud, siis jätab see nende hinge eluaegse jälje. Üheks isiksust moonutavaks tagajärjeks võib olla depressioon, enesehinnangu püsiv langus, küsimus elu mõttekuses üleüldse. Ärgem unustagem, et sügavasse masendusse langemise kogemus võib olla niivõrd lammutav ja elurõõmu kustutav, et suitsiid näib isegi kergem väljapääs, kui olemasolevas sisemises põrgus teadmata aega edasi elada. Kui millegi üle enam kontrolli ei näi olevat, siis on vahel kontroll oma eluküünla üle see ainus viis midagigi muuta.

Mõistagi ei arene kõik rasked perioodid ja masendusnädalad depressiooniks ja enesetapumõtteiks, kuid elu mõtte üle juurdlemine on teismeeas nii ehk teisiti iga noore meeles. Ühiskondlikult võimendatud ootused olla edukas, sotsiaalmeedias esitletav särav-võlts elamise õpetuste voog, vanemate tavalisena ja rutiinselt igavana tunduv elu, võimalikud probleemid pereringis otsekui piiravad ja kontrollivad noort inimest määratu jõuga ning neile vastandudes riskitakse olla teistsugune. Teistsugused aga nokitakse vahel päris surnuks, kusjuures nokkijad ei ole seetõttu sugugi õnnelikumad ja paremad.

On hea, kui oma eripära, unikaalsuse, andekuse saab välja tuua, leides endale hobid, harrastused, kaaslased, kellega koos “olla teistmoodi”, siis võib see olla päris vahva kogemus. Kõik kooliaegsed loovusele, väljendusele, esinemisele jne suunatud tegevused kinnitavad ja õpetavad noorele inimesele, kuidas vaatamata elu raskustele leida rõõmu ja lustida, luues ise ja koos sõpradega. Paraku depressioon eraldab inimese ka sellistest rõõmsatest kooslustest. Mis nüüd mina…

Mida siis teha, kui ärevus ja/või masendus hakkab elu muutma ja elamist piirama?

Esiteks tasub ikka proovida sõnastada, mis või mil moel minus tundeid põhjustab. See õpetab ka tundeid eristama, nendega ausalt kontaktis olema. Ma võin tunda end vihasena, valmis agressiooniks, kuid miks? Kas sellepärast, et mulle sümpaatne inimene mind tõrjus, võimalik et isegi avalikult, ja see põhjustas ühtlasi häbi? Või sellepärast, et kogult või arvult minust üle olev kaaslane või grupp enda hirmu või alaväärsuse mind kiusates välja valas, mind alandas? Või sellepärast, et ma ei tunne end kodus kindlana, armastatuna?

Põhjuseid võib olla mitmeid, ka reaktsioone enda sees võib olla mitmeid. Alati ei tunne inimene ise (adekvaatselt) ära, miks midagi juhtus või mida minu käitumine kaasa tõi. Usaldusisiku olemasolu on psüühilise tervise seisukohalt ülioluline, siis ei ole inimene kunagi täiesti üksinda, hüljatud, masenduses. Kuna sõprussuhted, samuti suhted ema-isaga muutuvad teismeeas olulisel määral, siis võib senine usaldusisik kaduda.

Hea, kui on võimalik leida keegi, kellega saab endale olulistest asjadest rääkida. Alustades eakaaslastest, tõelistest sõpradest ning lõpetades vanemate inimestega vanavanemate ja onude-tädideni. Tegelikult otsib iga inimene just lähedast ning usalduslikku suhet, kus tunda end hoituna ja turvalisena. Inimloom on selliselt “programmeeritud”, see on meie baasiline, ajju neuronaalsel tasandil sisse ehitatud vajadus.

Parim “ravi” ärevuse ja depressiooni lähedusest ning armastusest eraldava toime vastu on just nimelt suhte leidmine või ka taastamine inimesega, kes tõesti hoolib.

Kui aga taolist inimest või inimestest koosnevat turvasüsteemi pole võimalik kasutada või ise luua, siis peaks proovima otsida professionaalset abi. Alustades koolipsühholoogidest, sotsiaaltöötajaist, lõpetades psühholoogide ja psühhiaatritega. Raske on end liigitada abivajajaks, mitte hakkama saajaks, kuid tihti on see esimene samm, mis abi juurde viib.

Inimene toetub oma elutee alguses väga palju teistele inimestele, alustades oma vanematest, ning need varajased kogemused häälestavad omamoodi kas abile lootma või pigem seda kartma. Lähedussuhte kogemus määrab samuti, milline on toimetulekustrateegia tõelise hingelise probleemi korral.

Siiski julgustan kõhklejaid riskima ja lootma, et kusagil on inimene, kes tahab mind ära kuulata ja aidata. Ja selle lootusega esimest sammu astuma. See võib olla elu muutev samm ning vahel isegi elu päästa.

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach on kliiniline psühholoog. Tegusa elu jooksul on ta olnud erinevates ametites kinnisvaramaailmas, suhtekorralduses ja panganduses. “Kõiges, mida saab nimetada äriks, on sügav inimlik ja isiklik pool ning just see aspekt huvitabki mind oma tänastes tegevustes. Omades oma töös privileegi näha sügavale inimeste eludesse ja sisemaailma, äratab see ka endas varjatud tundeid ja mõtteid. Neid ongi heameel üldistatud ja põimitud kujul Edasi veergudel avatud ja mõtelda armastavale lugejale edastada." Loe artikleid (46)