Silvia Pärmann: lennuhäbi – reisimise muutuv nägu. Kuidas me reisime alanud kümnendil?

Aga kui lennuhäbi ei luba enam laikida sotsiaalmeedia staaride täna-siin-homme-seal postitusi ja sunnib suunamudijaid populaarsuse nimel käituma teismoodi, siis kuidas nii nemad kui ka nende miljonid jälgijad käituma hakkavad? | Illustratsioon: Shutterstock.

Kas lõppenud kümnend jääb reisimise kuldajaks? See on küsimus, mida nii muutuva kliima kui ka näiteks USA järjest laienevate reisipiirangute või mõne järjekordse tapva viiruse valguses on endalt küsinud ilmselt paljud turisminduses töötajad. Ja küsivad peagi – kui juba ei ole küsinud – kõik, kelle jaoks reisimine on elu loomulik osa. Sel nädalavahetusel teevad Tourestil oma selle kümnendi esimese reisiostu paljud eestimaalased. Kas nad otsustavad sel aastal midagi teistmoodi?

Ma olen kakskümmend aastat palju reisinud, neist viimasel kümnendil kordi rohkem ja ma ei näe, et ma reisiks edasi vähem – aga ma reisin kindlasti teistmoodi. Ja kui ma mõtlen põhjustele, miks reisimine ajal, mil peaaegu kõik teenivad rohkem raha kui kunagi varem – ma ei räägi ainult Eestist, majandus kasvab suures osas maailmas – üldse muutuma peaks, siis enamuse põhjuste juurest jõuab lõpuks ikka ühe ja ainsani – kliima.

Lennuhäbi on eestimaalastele võõras – aga kui kauaks?

Kui äsja lõppenud kümnend tõi tänu odavlennufirmade tulekule lendamise ka nende inimeste ellu, kelle jaoks see varem oli kättesaamatu, on uus kümnend juba enne korralikult alata jõudmist toonud inimeste teadvusse uue mõiste – lennuhäbi. Rootsi lennujaamade reisijate arv kukkus mullu 5% ja ehkki ühe aasta ja ühe riigi põhjal võib tunduda ennatlik järeldada, et miski hakkab tõesti muutuma, on üldine teadlikkus kliimamuutustest jõudnud vähemalt tavainimeseni (kui veel mitte poliitikuteni).

Juba on turul firmad, mis pakuvad null-jalajäljega paketireise ning lennufirmad on avalikult seadnud eesmärgid oma süsinikujälje vähendamiseks ning näiteks KLM isegi soovitab oma reisijatel asendada lühemad lennud rongisõiduga.

Eesti on muu maailma trendidest sageli üksjagu maas. Rahvas, kes kaevandab jätkuvalt põlevkivi ning voorib ühekaupa autodes istudes igal hommikul eeslinnadest kesklinna tööle ja õhtul tagasi, osaleb kliimadebatis pigem sõnade kui tegudega.

Aga kindlasti hakkavad meid ümbritseva maailma survel muutuma ka sarilendajate reisiharjumused, isegi kui nad lendamisest täiesti ei loobu.

Samas – kümnendi lõpuks hakkab täiskasvanuks saama põlvkond, kes on sündinud ajal, kui palju lendamine oli pigem norm, ja kes on harjunud igal koolivaheajal kuhugi lennukiga reisima. Ja ehkki see on ka kõige keskkonnateadlikum põlvkond, on see maailma majandust vaadates kõige jõukamalt kasvanud põlvkond, kelle #YOLO mentaliteet lihtsalt sunnib seiklema ja midagi uut proovima.

Kui väga kiiresti ei tule turule soodsad biokütused, mis kliimast hoolijaid lendamist leebema pilguga vaatama paneb, siis lühikesed lennureisid mõnda suurlinna nädalalõppu veetma vähenevad ilmselt kõige kiiremini. Kogu aasta jooksul tehtud lennureiside arv inimese kohta ilmselt väheneb – lennukiga tehakse mõni üksik kaugem pikk puhkusereis ja lühikesed nädalalõpuväljasõidud tehakse muud moodi ning vähemalt osa ärireise üritatakse asendada veebikoosolekutega.

Kas Eesti siseturism kasvab tänu lennuhäbile? Märkimisväärselt küll mitte

Paljudes riikides juba aktuaalne staycation (kodus puhkamine), mille mõjusid eelmisel aastal tunda oli, ei mõjuta Eestis vähemalt kümnendi esimesel poolel siseturismi küll märkimisväärselt. Kui talispordikeskustes lund ei saja; suvise kõrghooaja hinnatase jääb jätkuvalt kõrgemaks kui näiteks Türgi ranniku oma, suveilm külmaks ja sajuseks, nagu prognoosivad paljud klimatoloogid – sest paraku ei tähenda kliima muutus meie suvede soojenemist –, siis mure keskkonna pärast muret oma rahakoti pärast kindlasti ületama ei hakka.

Aga jah, nii mõnigi muidu Kesk- või Lääne-Euroopa suurlinnas veedetud linnapuhkus veedetakse nüüd Peterburis (tasuta e-viisa on selle teinud ootamatult kättesaadavaks sihtkohaks), Riias, Helsingis või ükskõik millises kolme Balti riigi väikelinnas, kuhu saab kohale ilma lennukita.

Järjest paremad maanteed regioonis (Soomele pole küll saanud halbu teid ka varem ette heita) ning mugavamad autod eestlaste garaažides soosivad aga vana hea road trip’i tagasitulekut ning just Läti ja Leedu avastamist, millest viimased paarkümmend aastat on lihtsalt üle lennatud.

Kättesaamatult kallis

Reisiplaane sunnib üle vaatama ka asjaolu, et ehkki lendamine on läinud soodsamaks, majutusepakkumisi on rohkem kui kunagi varem – siis ikkagi pole kõik sihtkohad kättesaadavad igaühele. Ületurismi all kannatavad linnad on leidnud suures plaanis vaid ühe lahenduse turistide tõrjumiseks – erinevate tasude ja maksude kehtestamise. See tähendab, et varem üsnagi taskukohased reisisihtkohad muutuvad paljudele kättesaamatuks.

Itaalia turismimagnet Veneetsia sai riigi uue eelarvega õiguse kehtestada kuni 10-eurone sisenemismaks turistidele, kes viibivad linnas lühikest aega.

Selle aasta 1. juulist rakenduv maks jääb praegu küll madalamaks – ent kui kauaks? Üksi reisides ei tundu see suur summa, aga pere eelarves juba märkimisväärne väljaminek.

Peruu iidse linna Machu Picchu pileti hind tegi viimase kümnendi jooksul läbi kümnekordse hinnatõusu – makstes nüüd juba 80 eurot – ning ilmselt tõuseb järgmisel kümnendil veelgi.

Ega inimene oma puhkusemõttest ju täiesti ei loobu, kui mõni sihtkoht liiga kalliks osutub – need reisijad valivad sihtkohaks lihtsalt mõne teise ja seni veel mitte nii populaarse koha.

Hotellid vs. Airbnb ja muud jagamisteenused

Kui Airbnb turule tulles räägiti ennekõike võimalusest elada “nagu kohalik”, siis nüüd on argumente lisandunud. Ja hind pole kunagi olnud siin märkimisväärne argument – asi on lisaks kogemusele nüüd ka jäljes, mille endast maha jätame. Kellegi vaba, juba ammu valmis ehitatud majas olev korter, mis nüüd nii-öelda hotelliturule tuleb (tänu platvormidele, mis on lühiajalise rendi eraisikutele nii lihtsaks teinud), aitab kaasa sellele, et ehitamata jääb nii mõnigi uus hotell. Tavalise reisija jaoks on ehitamine midagi, mis saastab keskkonda, ja keskmise sissetulekuga inimine ei suuda kuidagi kaasa tunda hotellimagnaatidele, kellel seetõttu tulu saamata jääb.

Täpselt sama mõtteviis kaldub üle ka jagatud sõiduteenustele: kui üks auto võib päeval olla kasutuses ühe pere igapäevaste sõitude jaoks ja õhtul mõned tunnid täita takso või rendiauto funktsiooni, siis vajame ju niimoodi vähem autosid? Lisaks muidugi see, et oma telefonidega kokku kasvanud inimesed ei saagi enam aru, kuidas nad traditsioonilise taksofirma autosid üldse tellida peaks saama – eriti reisil olles, kus sageli keegi ühegi kohaliku taksofirma numbrit ei tea.

Totaalne muutumine hotellimaailmas

Läheb muidugi rohkem kui kümnend, et suured ja aeglaselt reageerivad hotelliketid muutuksid, kuid muutuma on nad juba hakanud. Linnastunud inimesed on mõistnud, et taimed päästavad maailma (ja leevendavad nende stressi). Suurte, lopsakate aedadega hotellid linnades või linnade lähedal ning päris keset loodust on väga selge trend ning uute hotellide avamisi on lähiaastateks planeeritud mitmeid.

Glamping, mis polnud võõras sõna ka eelmisel kümnendil, kasvatab kindlasti populaarsust – ja mitte ainult troopilises kliimas safarihuviliste rõõmuks. Sel talvel oleme isegi kogenud, kui eksootiline võib olla lumi, ning maakera lumerohketes paikades tuleb juba olemasolevatele klaaskatusega “igludele” ning muudele taolistele majutusvõimalustele kindlasti lisa. Soomes Lapimaal pole juba praegu mitte mingi probleem küsida öö eest väga minimalistliku sisustusega ja ilma dušita klaaskatusega majakeses (võimalus näha öötaevas virmalisi!) 500 eurot öö eest ka väljaspool kõrghooaega – ning inimesi, kes külma, lume ja kõige sellega kaasneva kogemiseks selle raha on valmis välja käima, tuleb järjest juurde.

Kui ühtede valikuid mõjutavad lisanduvad maksud, siis on suur hulk reisijaid, kelle jaoks raha pole küsimus ning kes on valmis maksma päris suure summa selle eest, et nad kohapeal enam ühegi ostu tegemise üle juurdlema ei pea.

Selles valguses pole üllatav kõik-hinnas-hotellide uus tulemine, seekord väga luksuslike versioonidena, kus hinnas pole mitte ainult kolm söögikorda päevas, vaid kõik alates joogatundidest keraamikaklasside ning laavakivimassaažini. Nii et samal ajal kui näiteks Türgi on visanud õhku mõtte keelata kõik-hinnas-pakkumised, et meelitada inimesi hotellidest välja ning jätma raha kohalikesse väikekauplustesse ja pererestoranidesse, on teiselt poolt pead tõstmas luksuslikud all inclusive hotellid, kus mitme Türgi-puhkuse raha ühe nädalaga ära kulutada võib.

Tšiilis, kus Atacama kõrbes on juba paar hotelli, mis krõbeda toahinna sees pakuvad lisaks kõikidele söögikordadela ka arvukalt tasuta – ja kuuldavasti väga hea tasemega – ekskursioone kõrbesse, on juba esimene veinihotell Puro Vik, kus umbes 1000 euro eest ööpäevas saab lisaks luksuslikule toale juua ka piiramatult veini – või kogu aja veeta kaunis looduses hotelli hobustega ratsutades.

Kruiisireiside kasv – ja senisest palju põnevamaks muutumine

Ehkki tuhandeid reisijaid peale võttev luksuslik kruiisilaev (ja selle ehitus) ei ole keskkonnale sugugi vähem koormav kui lendamine, siis see vähemalt tundub lennuhäbi ajastul parema lahendusena.

Ent keskonnaaktivistide sõnum ning inimeste muutunud puhkuseharjumused – suurte anonüümsete hotellide asemel apartementide ja butiikhotellide eelistamine – muudavad ka kruiisilaevu. Kui eelmisel kümnendil need pidevalt ainult kasvasid, siis see kümnend toob butiikkruiisilaevad.

Väiksem laev ei tähenda ainult tähelepanelikumat teenindust, rohkem privaatsust ja luksust – see tähendab ka sadamaid, kuhu suured laevad sisse ei pääse, ning marsruute, mis eelmisel kümnendil mõeldavad polnud.

Kruiisi on nii oma olemuse kui ka hinna tõttu peetud pigem üle keskea ja vanemate inimeste rõõmuks. Kruiisifirmad on aga turule tulnud väga fantaasiaküllaste lahendustega, mis suunatud nii noortele kui ka spetsiifiliste huvidega reisijatele. Ja see on jätkuv trend, mis kindlustab selle, et kruiisile jõuavad ka need, kes kümmekond aastat tagasi vaid üleolevalt muigasid kruiisituristide üle.

“Tavaline” reaalsus vs. virtuaalreaalsus

Kuidas hakkab reisimist mõjutama virtuaalreaalsus? Kuna valdav osa reisiennustuste tegijaid – ma ise nende hulgas – on üles kasvanud “tavalises” reaalsuses, võime me selle olulisust vabalt ülehinnata. Kui lihtsalt prillid ette pannes on võimalik sekundiga jõuda teise keskkonda – olgu selleks siis Pariisi tänavad või Amazonase džungel –, mille hääled, värvid ja ilmselt peagi ka lõhnad on sama reaalsed kui päris elus, siis milleks üldse ette võtta see pikk ja tüütu lennureis? Päris maailma kogenud inimesel on ehk natuke raske uskuda, et virtuaalne keskkond seda nii täielikult asendada võiks, aga kui oled üles kasvanud ekraanide keskel ning virtuaalsed keskkonnad on sama harjumuspärased kui päris elu, siis võib olla täiesti põhjendatud küsimus, kas päris maailm ikka on nii palju huvitavam ja väärt mugavustsoonist lahkumist.

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann on Edasi toimetaja, fotograaf ja ajakirjanik, kes on viimased kümme aastat toimetanud mitut arhitektuurile, disainile või moele keskenduvat ajakirja. Loe artikleid (93)