Istusin hiljuti meeste vaimset tervist käsitleval konverentsil, nagu ikka, vähemuses. Hinnanguliselt 2/3 oli saalis naisi. Juttu oli muuhulgas mehelikkuse hääbumisest naiste disainitud maailmas. Pole enam suuri sõdu, avastusi või ettevõtmisi, kus meeste ürgjõu toel maailma muuta, kahju küll. Sealt tõukus ka minu loo niidistik – kas mees on lihtsalt mees, või on ta naise kaaslane ning kelle eeskuju najal noor mees sirgub.
Ühe mehe sees on tegelikult mitu meest: tema vanaisa, isa, kuid ühel hetkel ka poeg ja ehk ka pojapoeg. Eks samamoodi võib mõelda ka naisliini pidi, mille olulisim liige iga lapse, mitte ainult poisi jaoks, on ema. Esimene inimene ja ka esimene naine tema elus. Alles mõne aasta pärast ilmub lapse väikesesse maailma isa, mees, seda mõistagi sümboolses tähenduses. Reaalselt, kuigi rohkem taustajõuna on mees olemas juba sünnitusmajast alates. Ja sealt edasi kipub keeruliseks minema.
Isa ei ole nagu ema. Mingeid asju on tore teha isaga, mingeid asju kogeda emaga. Ema annab süüa, isa annab piirid. Sõna peksa algab sama p-tähega, kuid piirid tähistavad siinkohal ennekõike välismaailma ja inimeste elukorraldust laiemas tähenduses, mitte sundi ega vägivalda. Välised piirid ei aita elukriisides, kui sisemised on paigast ära või auklikud. Nii nagu üks väike mees on saanud alguse kahe eri soost inimese kohtumisest, nii on tal mõlemaid oma ellu hoidjaks ja eeskujuks vaja.