Ta silmad libisesid üle värskelt valminud Põhiseaduse teksti. Lõpule jõudnud, pidi ta tõdema, et enamuse lausetest võis ta leida ka teistes maailma parimates põhiseadustes. Originaalsusega ei olnud seal kuigi palju ühist, mis oli ka arusaadav, sest Eesti tahtis ju muuhulgas kinnitada ülejäänud demokraatlikule maailmale: “Näete, ka meie põhimõtted on samad, mis teil.” Ehk nagu hiljem öeldi – strateegiline kommunikatsioon ning copy-ja-paste.
Vanemates põhiseadustes ei mainita kultuuri
Ja ometi oli selle teksti algusesse pandud midagi, mis võis sündida ainult oma ainulaadses hetkes. Selles tekstis oli midagi, mida ei olnud öeldud esimeses Eesti Vabariigi põhiseaduses 1920. aastal. Tookord algas preambul järgmiselt: “Eesti rahvas, kõikumatus usus ja vankumatus tahtes luua riiki, mis on rajatud õiglusele ja seadusele ja vabadusele, kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üleüldises kasus /…/”
