Kui kaks inimest esmakordselt kokku juhtuvad, jõuavad nad juttu ajades varem või hiljem millenigi, mis neid ühendab. Ja oh rõõmu, kui selgub, et mõlemad on kirglikud kalamehed või on aastaid tagasi koos Lustiveres koolis käinud.

Ka teises maailma otsas võib sattuda jutustama inimesega, kellel on sama vana poeg, kes käib samuti judotrennis või kelle tütrel on ka toiduallergia. Lennujaamas hilinevat lendu oodates võib selguda, et fännate naaberpingil istujaga sama jalgpallimeeskonda, armastate mõlemad Bachi või Pink Floydi ning peate veidraks, et mõned inimesed põlgavad pitsat, kuhu on lisatud ananasse. Isegi põgusal kokkupuutel teeb ühisosa leidmine meele rõõmsaks.

Aga enamasti me inimestega jutustama ei kipu. Üksteist altkulmu põrnitsedes märkame pigem eristavat. On loomulik, et teistsugune tekitab võõristust. Nõnda on see ka loomariigis. Loomariik on küll mitmekesine, aga liigisiseselt ei ole mitmekesisus hinnas. Teistsugune ehk normist kõrvale kalduv on silmatorkavalt kahtlane. Valgete vareste ja mustade lammaste olukord pole kiita, nagu ka inetute pardipoegade oma.

Annika Laats

Annika Laats on kirikuõpetaja ja Tallinna lastehaigla hingehoidja. Kord kuus ilmuvate "pühabajutluste" vahendusel saab Edasi lugeja osa Risti kiriku võlvide all kõlavast humaansest sõnumist. Annika usub, et kui kasvõi osagi neis jutlustes öeldust on tõde, siis on see kõige tähtsam, mida inimesel elus üldse teada tasub. Loe artikleid (63)