Annika Laats: kõik erinevad, kõik sarnased

Hiljutises Eesti koolides läbi viidud uuringus, mis hõlmas 561 LGBT+ kogukonna õpilast, selgus, et 19% neist ehk 106 noort on kogenud füüsilist vägivalda just oma seksuaalse orientatsiooni, soo või soolise eneseväljenduse tõttu. Foto: Shutterstock.com

Kui kaks inimest esmakordselt kokku juhtuvad, jõuavad nad juttu ajades varem või hiljem millenigi, mis neid ühendab. Ja oh rõõmu, kui selgub, et mõlemad on kirglikud kalamehed või on aastaid tagasi koos Lustiveres koolis käinud.

Ka teises maailma otsas võib sattuda jutustama inimesega, kellel on sama vana poeg, kes käib samuti judotrennis või kelle tütrel on ka toiduallergia. Lennujaamas hilinevat lendu oodates võib selguda, et fännate naaberpingil istujaga sama jalgpallimeeskonda, armastate mõlemad Bachi või Pink Floydi ning peate veidraks, et mõned inimesed põlgavad pitsat, kuhu on lisatud ananasse. Isegi põgusal kokkupuutel teeb ühisosa leidmine meele rõõmsaks.

Aga enamasti me inimestega jutustama ei kipu. Üksteist altkulmu põrnitsedes märkame pigem eristavat. On loomulik, et teistsugune tekitab võõristust. Nõnda on see ka loomariigis. Loomariik on küll mitmekesine, aga liigisiseselt ei ole mitmekesisus hinnas. Teistsugune ehk normist kõrvale kalduv on silmatorkavalt kahtlane. Valgete vareste ja mustade lammaste olukord pole kiita, nagu ka inetute pardipoegade oma.

Inimene on bioloogiline olend ja tema ajus on piirkondi, mis toimivad sarnaselt näiteks roomaja ajuga. Sisaliku käitumise juhtimiseks piisab neljast programmist: toitumine, paljunemine, põgenemine ja kaitse. Need tegevused on omased ka inimesele ning nende väljakujundamiseks pole meil tarvis vaeva näha. Saame need ilmale tulles kingina kaasa.

Ajutüvi kui meie aju ürgseim osa asub võõrast, kahtlast olukorda või objekti tajudes tegevusse, genereerides umbusku ja hirmu. Kuid häda on selles, et ajul on rutiinne kalduvus ülehinnata ohte ning alahinnata ressursse ja võimalusi. Vähe sellest, negatiivsed kogemused muudavad aju vastuvõtlikuks just negatiivsele, mis tähendab, et me satume negatiivsuse nõiaringi.

Kalduvus umbusklikule negatiivsusele aitab ränkades tingimustes ellu jääda, ent see ei tule kasuks elukvaliteedile. See ei toeta õnnestavaid suheteid, isiksuse kasvu ega pikaajalist tervist.

Sisalikule ehk piisab söömisest, paljunemisest, kaitsest ja põgenemisest, ent inimesena elamiseks jääb sellest väheks. Meid on loodud enamaks. Seda kinnitab asjaolu, et ajutüvi pole inimaju ainus osa. Ajukoor kui evolutsiooniliselt aju kõige uuem osa annab oma panuse, et me pelgalt ei võitleks ellujäämise eest, vaid suudaks ka elust rõõmu tunda.

Ajukoor, iseäranis selle eesmine osa on moodustunud suhete pinnal. Inimene arenes inimeseks suheldes. Ka sellel päeval, kui sa neid ridu loed, arened sa inimesemaks just suhetes teistega. Suhtlemine vabastab eelarvamustest ning maandab hirmu võõra ees. Kuigi silmast silma suhtlemisest paremat vist pole, on võimalusi teisigi. Suhtlemine teisega toimub ka raamatuid lugedes, teatrietendusele või filmile kaasa elades, muusikat kuulates, maali ees seistes. Püüd suhtlemise kaudu inimest mõista ja vastu võtta avardab meie maailma ning toetab meie võimet mõista ja kaasa tunda.

Ent vana roomaja-aju ei poolda uudishimulikku avatust, kuna kokkupuude uuega sisaldab endas alati riski. Massist eristumine on ohtlik, ütleb ta. Põlatu kaitseks välja astumine ei ole ellujäämise seisukohalt soovitav. Teise pärast enese hüvedest loobumine on arutu. Kui inimene elab tundega, et tal on hing paelaga kaelas ning ta peab oma olemasolu eest pidevalt võitlema, on ta otsekui ajutüve diktaadi all ning ajukoor ei saagi erilist sõnaõigust. Pidevas stressis olles on avatus ja sallivus küll viimased, mida endale lubada.

Kõik on erinevad, kuid sama palju inimesed

Mõni ime, et sellises alarmseisundis tekitavad erinevad ühiskonnast tulevad signaalid ärritust. Sotsiaalministeerium algatas jaanuaris kampaania “Kõik on erinevad, kuid sama palju inimesed”. Plakatil leidsid koha pime flöödimängija, teisest rahvusest räppar, tumedanahaline näitleja ning geist dirigent. Kampaania ei varja, et sedasorti inimestele tahetakse Eestis juurde anda nii ruumi kui ka olemisõigust. (Hinge)kitsikuses olijale võib tunduda, et seda antakse tema arvelt. Mõned nimetavad seda vasakliberaalseks propagandaks.

Ma küll ei mõista, mis mõte oleks propageerida puuet, rassi, rahvust või seksuaalset sättumust. Kas juhul, kui plakatil oleks kujutatud mõnd vana üksildast inimest, tuleks meil pähe ütelda, et Sotsiaalministeerium propageerib vanadust ja üksildust? Või püüab meid mõjutada, et hakkaksime ka vanuriteks? Siilgi saaks aru, et asja iva oleks panna meid rohkem mõtlema sellele, mida tunnevad üksinduses elavad eakad.

Võib-olla mõtleks nüüd siis sellele, mis tunne on Eestis elada puudega inimesel, kes elab isolatsioonis, sest tal pole ligipääsu suurele osale ühistranspordist ega eluks vajalikest asutustest. (Olen ammu tahtnud paluda Tallina Linnavalitsust, et nad püüaks läbida ratastooli ja lapsevankriga vahemaad Tallinna Keskhaiglast ja lastepolikliinikust Pärnu maantee ühistranspordi peatusteni. See on proovikivi isegi tavalisele jalakäijale.)

Või mismoodi tunneb end meie seas teise nahavärviga või teisest rahvusest inimene. Või noor, kes hakkab aimama, et ta ei ole selline, nagu kõik tast eeldavad, sest teda ei huvita vastassugu.

Just nende viimaste ehk geide juurde jõudes tõuseb paljude kaasmaalaste hääletoon ja vererõhk. Geid nõudvat endale ebaproportsionaalselt palju tähelepanu, on neid ühiskonnas ju vaid paar protsenti.

Ent inimene ei ole iialgi protsent. Paari protsendi taga on tuhandeid inimesi, kes tunnevad end teisejärguliste, põlatute või alaväärtuslikena.

Hiljutises Eesti koolides läbi viidud uuringus, mis hõlmas 561 LGBT+ kogukonna õpilast, selgus, et 19% neist ehk 106 noort on kogenud füüsilist vägivalda just oma seksuaalse orientatsiooni, soo või soolise eneseväljenduse tõttu. 68%  neist ehk 381 noort on kogenud samal põhjusel vaimset vägivalda. Kooliõpetajate suust kõlanud homofoobsed märkused on tabanud enam kui pooli küsitletutest, täpsemalt 319 noort (uuringu kohta ilmus äsja artikkel).

Protsentide taga on inimesed.

Meid aitaks, kui me vaataks otsa ühele ainsale kannatajale ja püüaks mõelda, mis tunne on olla tema nahas – hommikul ärgata, kooli minna, kehalise kasvatuse riietusruumides või duši all käia ning teha pidevalt nägu, et teiste pilked või provotseerimine ei lähe korda. Meid kõiki aitaks, kui me mõtleks, mis tunne on kannatada sellepärast, milliseks me miskipärast loodud oleme.

Lauri Vahtre nõuab ERRi portaalis aru, mis maksab Sotsiaalministeeriumi kampaania. Mina küsin, mis maksab ühe noore inimese hing – selle noore, keda sõimavad ebardiks ta vanemad ja keda naeruvääristavad tema õpetajad. Ning kas me saaksime teha midagi, et teda toetada ja talle elujulgust anda.

Ühed ütlevad, et mitmekesisus rikastab, teised vaidlevad vastu. Üks on kindel: me saame rikkamaks, kui me püüame üksteist kuulata ja mõista. Teine ehk meist erinev on meile hädavajalik nii maailma tajumiseks kui ka selleks, et taibata, kes me ise oleme. Mitmekesisus rikastab meid tegelikult vaid siis, kui otsime erinevuste keskel ühisosa. Selle ühisosa kaudu hakkame mõistma ja hindama ka erinevusi.

Mu abikaasa sai oma luterlikust identiteedist selgemalt teadlikuks ajal, mil ta õppis Peterburi õigeusu akadeemias. Elades õigeusklikest kaastudengite keskel õppis ta hindama nende traditsiooni, aga mõistis enam ka enda oma. Paljud tänased noored saavad oma eestlusest teadlikumaks just välismaal õppides või elades – alles seal õpivad nad mõistma seda, kes nad ise eestlastena on.

See on teekond, mida saab läbida üksnes suheldes. On meie valik, kas me laseme teise enesele ligemale ja püüame teda mõista või jätame selle tegemata.

Küsimus ei ole selles, kas üks või teine omadus või sättumus meile meeldib või mitte. Lahus oma sümpaatiatest võlgneme me üksteisele lugupidamist ja headust.

Meie suhtumine määrab teise inimese elu. Aga mitte ainult – meie suhtumine määrab ka selle, kuivõrd me ise oleme inimesed.

Miks see mulle kui kristlasele korda läheb? Sest see on just see, mida Jumal oma inimesearmastuses teinud on ning jätkuvalt teeb – Ta seisab iga inimese eest. Tema ei ole erapoolik. Ta jagab oma armastust ennastunustavalt ja mõõdutundetult. Ja see on tee, mida Ta kutsub meid järgima. Ühtlasi on see inimeseks saamise tee.

Kõik on erinevad ja kõik on sarnased.

Meil on samasugune ajuehitus, meil kõigil on hirmud. Me kõik otsime tähendust ja terviklikkust. Me kõik igatseme lohutust, armastust ja hellust. Vajame ärakuulamist ja mõistmist, tajumist, et oleme olulised ja väärt kaitsmist, ning seda mitte oma saavutuste või omaduste, vaid puhtalt oma inimeseks olemise tõttu.

Me ühisosa on seegi, et oleme katkised, ebatäiuslikud inimesed. Ning just meie haavatavus ja haprus hoiab alal meie võimet üksteisele kaasa tunda. See eristab meid sisalikust. See teebki meist inimesed.

Ehk pidanuks Sotsiaalministeeriumi pildile paluma ka mõne Eesti ääremaal elava üksiku vanainimese, piiskopi, Soomes tööl käiva väsinud mehe või rahvuskonservatiivist kaabukandja. Sest nemadki on erinevad, kuid sama palju inimesed. Ja inimene on loodud Jumala näo järgi. Me oleme Tema autoportreed – lõpmatult väärtuslikud ja selles väärikuses puutumatud. Igaüks meist.

Annika Laats

Annika Laats

Annika Laats on kirikuõpetaja ja Tallinna lastehaigla hingehoidja. Kord kuus ilmuvate "pühabajutluste" vahendusel saab Edasi lugeja osa Risti kiriku võlvide all kõlavast humaansest sõnumist. Annika usub, et kui kasvõi osagi neis jutlustes öeldust on tõde, siis on see kõige tähtsam, mida inimesel elus üldse teada tasub. Loe artikleid (28)