Ilmar Raag: vähemuse võim ja paradoks

ÜRO rahuvalvaja õhtul, Mali Vabariik I Foto: Ilmar Raag

Õige mitu aastat tagasi juhtis Salme Rannu ERR-ist minu tähelepanu, et 80% kommertstelekanalite saadetest ei käsitle ühiskonda tervikuna, vaid keskendub inimese isiklikule või perekesksele eneseteostusele. See on see, mida inimesed tahavad kõige rohkem vaadata. Vabariigi aastapäeva või ühislaulmiste kõrged reitingud on haruldased, aga needki koguvad vaevalt 50% vaatajatest. Meie kultuur olevat individualistlik.

See fenomen tuli mulle uuesti meelde, kui lugesin David Galula raamatut „Mässutõrje: teooria ja praktika“. Selle autorit, prantsuse koloniaalarmee kaptenit David Galula edutati 1958. aastal, pärast seda, kui ta oli Alžeerias oma vastutusala puhastanud alžeeria vabadusvõitlejatest. Ajalugu läks edasi ja nagu paljudes muudes sõdades, ei tähenda ühe lahingu võitmine veel midagi. Neli aastat hiljem tunnustas Prantsusmaa siiski Alžeeria iseseisvust. Kogu loo oleks nüüd võinud unustada, kui David Galula ei oleks kirjutanud oma tegevusest raamatut, mida veel 50 aastat hiljem on kasutatud mõnedes USA sõjakoolides õpikuna.[1]

Miks enamus inimesi jäävad sõdades neutraalseteks?

Mind hämmastas selle raamatu esmasel lugemisel kõige enam väide, et enamus inimestest jääb konfliktides neutraalseks. Omavahel sõdivad kaks või enam ühiskonna vähemusgruppi. Enamus inimestest samast ühiskonnast tahab lihtsalt ellu jääda ja siis eluga edasi minna. Mässutõrje kõige suurem väljakutse seisneb seega neutraalsele enamusele sellise keskkonna loomises, et nad ei peaks radikaliseerudes ühinema võitlejatega.

Esimene näide Galula väite tõestuseks on vene kommunistide Oktoobrirevolutsioon. Pärast bolševike juhitud võimuvõtmist, toimusid Asutava Kogu valimised 12. novembril 1917, kus bolševikud võitsid ainult 24% häältest.[2] Tol sügisel Peterburgis viibinud inimesed on mälestustes kirjeldanud linnas ja hinges valitsenud segadust, aga üldiselt ei paistnud keegi uskuvat bolševike Venemaa sündi. 31. detsembri peol Peterburi Briti saatkonda kogunenud vene aristokraadid olevat küll šampanjaklaase vastu seina loopinud, sest süda aimas halba, aga see ei olnud seotud ainult bolševikega. Mõned arvasid, et võib-olla tuleb isegi emigreeruda. Paar päeva hiljem saatsid aga just bolševikud Asutava Kogu laiali ja edasi tuli 74 aastat vähemuse algatatud valitust.

See lugu rääkis meile eelkõige sellest, et väga dünaamiline vähemus võib soodsates oludes kaaperdada kogu ühiskonna. Esmapilgul tundub see igasuguse loogika vastane, aga ebastabiilsete riikide või regioonide numbrid on üsna uskumatud. Võtame IRA (Iiri Vabariikliku Armee), mis hoidis 1,5 miljoni elanikuga Põhja-Iirimaa provintsi 30 aastat erakorralise seisukorra all. IRA võitlejate arv vaheldus, kuid iial ei ületanud see ametlikult 1000 inimest, mis teeb 0, 06 % elanike arvust. Mali Vabariigi rahvaarv on 16 miljonit elanikku, aga kui 2013 käivitus seal tuareegide järjekordne mäss, siis ei olnud kõrbesõdalasi iial rohkem kui 2000-3000 meest, mis teeb 0,01 % elanikkonnast. Ja ometi suudeti vallutada territoorium, mis oma suuruselt on võrdne Prantsusmaaga. Päris kindlasti tuleb siinkohal arvestada, et tuareegid võitlesid oma hõimu aladel ja kohalik elanikkond valdavalt toetas neid.

Aga võtame Afganistani, kus eemalt vaadates on Eestis räägitud, justkui võitleks kogu Afganistani rahvas sissetungijate vastu. Kui vaadata arve, siis moodustas oma tipphetkel 100 000 meheni ulatuv Talibani vägi, kellest osa olid pärit Pakistanist, vaid 0,3 % Afganistani elanikkonnast. Seal sõdinud ISAF[3]-i eesti sõdurid on rääkinud, et kohalikud elanikud ei pooldanud sugugi ilmtingimata Talibani, aga nad teadsid, et erinevalt valgetest sõduritest ei lähe Taliban kuhugi ära. Ja see on kohalike „religiooni bolševike“ esimene eelis NATO ees. Umbes sama probleemi võib vaadelda seoses Daeshi tõusuga Põhja-Iraagis. Kui võtta kõige optimistlikum hinnang (mis oli ilmselt ülepaisutatud), võitles tipphetkel Daeshi ridades 200 000 meest, kelle seast veerand olid tulnud välismaalt. See arv moodustab aga ka ainult Iraagi elanikkonnast 0,5%. Ja me ei räägi veel Süüriast, mis antud protsenti veelgi vähendaks.

Läheme aga veelgi kaugemale „kogu rahva sõdade“ maailma. Esimese Tšetseenia sõja ajal hinnati tšetšeenide armee suuruseks 15 000 meest, mis tegi 1,3% selle vabariigi rahvaarvust. Ja lõpuks Eesti metsavennad, keda oli tipphetkel Mart Laari hinnangul ligi 10 000 meest ehk umbes 1% elanikkonnast. Need arvud näitavad, et ka alla 1% elanikkonna radikaliseerunud jõud võib peatada kogu ülejäänud ühiskonna toimimise. Meenutagem kasvõi Eesti šokki Pronksiöö ajal, mil piisas 0, 1% radikaliseerumisest, et kogu riik tõuseks korraks tagajalgadele.

Muidugi tuleb konflikti sotsioloogilises plaanis arvestada ka toetajate ja kaasatundjatega. Ilma inimesteta, kes eesti metsavendadele andsid süüa ja teinekord ka peavarju, ei oleks see saaga kuigi kaua kestnud, aga see ei muuda suurt pilti.

Hoolimata oma sümpaatiatest, valib suurim osa elanikkonnast lihtsa, iga hinna eest ellujäämise strateegia. See tähendab, et nad ei võitle.

David Kilkullen kutsub seda vajaduseks „ettenähtava keskkonna“ järgi. Inimesed ei pruugi kõiki reegleid armastada, aga kui nende reeglite järgimine tagab neile ellujäämise, siis nad võivad sellega nõustuda. Nii võib seletada, miks Eestis lõppes suurem vastupanu Nõukogude võimule 50-ndatel aastatel.

Ka töötavas demokraatias valitsevad vähemused

Eelnevad näited maalivad pildi väga radikaalsetest vähemusgruppidest, kes oma tahtmistes on valmis riskima kõigega ja kasutama ka vägivalda. Alles jääb vaid lootus, et kui ühiskond suudab vältida vähemusgruppide radikaliseerumist, siis võiks toimida ka aus demokraatia. Aga mida see õigupoolest praktikas tähedab?

Paraku peame ka siin mööndusi tegema.  Võtame paar spekulatiivset näidet, mis on pigem provokatiivsed kui lõpuni täpsed. Eesti valimistel on valimisaktiivsus viimase 10 aasta jooksul jäänud 55-65% juurde, mis tähendab, et 52 liikmega koalitsioon esindab optimistlikult umbes 30% elanikkonna mandaati. Hullem veelgi on siis teadmine, et võidukas erakond on enamasti saanud reaalselt umbes 20% elanikkonna toetuse. Meenutagem nüüd Eesti liitumist Euroopa Liiduga, mille puhul korraldati referendum. 64% osalusaktiivsuse juures said liitumise pooldajad 66% häältest, mis teeb samas 42% hääleõiguslikest elanikest. Samal viisil arvutatuna esindasid „ei“ hääled 21% elanikkonnast. Kolmandik eesti elanikest ei arvanud, et Eesti liitumine Euroopa Liiduga neid üldse kuigivõrd erutab. Nad ei tulnud hääletama.

Brexit tekitas Suur Britannias tunde, et vastav referendum puudutab kõiki, aga reaalselt käis hääletamas siiski vaid 72% hääleõigusega kodanikest, mis tähendab, et 51% Euroopa Liidust eraldujat moodustasid kogu elanikkonnast 36%.

Mis järeldusi me võime siinkohal teha? Kõigepealt vist, et mu armas lugeja on väga tõenäoliselt samuti mingi vähemuse esindaja, kui ta ei esinda parajasti neutraalsete keskmike hulka. Teiseks näeme, et demokraatia toimib sellise ühiskondliku kokkuleppena, et meid ei juhi mitte niipalju „kogu rahvas“, vaid taoline vähemuse võim, millega ülejäänud ühiskond ei hakka võitlema. See võib-olla hirmust, aga võib-olla ka huvi puudusest. Mäletate teleprogrammide sisu analüüsi meie jutu algusest. Enamus inimesi huvitab siiski iseenda ja oma lähedaste saatus rohkem kui kogu ühiskonna saatus.

Võib-olla siis ei peagi enamuse võimust alati kultust tegema, sest inimühiskondades ei ole seda ühtsust, kus oleks võimalik ideaalset enamust leida. Piisab stabiilsusest, mis laseb kõigil elada.

Eksivad need pealiskaudsed lugejad, kes arvavad, et see tekst kutsub üles vähemuse võimuga leppima. Kaugel sellest, loomulikult tuleb poliitikamaailmas teha kõike, et endale võimalikult palju poolehoidjaid leida, ainult et tõenäoliselt on tulemus suures plaanis ikkagi nii nagu alati. Kui aga millegi poole püüelda, siis on see igavene tasakaalu otsing. Ühest küljest ei tähenda näiteks Eestis kasvõi 5000 inimesega meeleavaldus, et esindatakse kogu rahvast. Aga teisest küljest, kui mingit vähemust liialt nurka suruda, siis piisab ka käputäiest radikaalidest, et kogu ülejäänud ühiskonda ajas kümneid aastaid tagasi visata. Ja sealt edasi toimib halva stsenaariumi korral eskaleerumine, kus seni neutraalseks jäänud elanikkond siseneb kaosemasinasse.

Allikad:

[1] David Galula „Contre insurrection – théorie et pratique“, Paris: Economica, 2008
[2] 175 kohta 715 liikmelises 12. novembri 1917. aasta Venemaa Asutavas Kogus
[3] ISAF – International Security Assistance Force, NATO juhitud missioon Afganstanis

Ilmar Raag

Ilmar Raag

Ilmar Raag on otsija ja filmilavastaja. Aga ta on olnud ka Riigikantselei Strateegilise kommunikatsiooni nõunik, kus ta tegeles peamiselt kriisikommunikatsiooniga. Loe artikleid (11)