Ilmar Raag: vähemuse võim ja paradoks

ÜRO rahuvalvaja õhtul, Mali Vabariik I Foto: Ilmar Raag

Õige mitu aastat tagasi juhtis Salme Rannu ERR-ist minu tähelepanu, et 80% kommertstelekanalite saadetest ei käsitle ühiskonda tervikuna, vaid keskendub inimese isiklikule või perekesksele eneseteostusele. See on see, mida inimesed tahavad kõige rohkem vaadata. Vabariigi aastapäeva või ühislaulmiste kõrged reitingud on haruldased, aga needki koguvad vaevalt 50% vaatajatest. Meie kultuur olevat individualistlik.

See fenomen tuli mulle uuesti meelde, kui lugesin David Galula raamatut „Mässutõrje: teooria ja praktika“. Selle autorit, prantsuse koloniaalarmee kaptenit David Galula edutati 1958. aastal, pärast seda, kui ta oli Alžeerias oma vastutusala puhastanud alžeeria vabadusvõitlejatest. Ajalugu läks edasi ja nagu paljudes muudes sõdades, ei tähenda ühe lahingu võitmine veel midagi. Neli aastat hiljem tunnustas Prantsusmaa siiski Alžeeria iseseisvust. Kogu loo oleks nüüd võinud unustada, kui David Galula ei oleks kirjutanud oma tegevusest raamatut, mida veel 50 aastat hiljem on kasutatud mõnedes USA sõjakoolides õpikuna.[1]

Miks enamus inimesi jäävad sõdades neutraalseteks?

Mind hämmastas selle raamatu esmasel lugemisel kõige enam väide, et enamus inimestest jääb konfliktides neutraalseks. Omavahel sõdivad kaks või enam ühiskonna vähemusgruppi. Enamus inimestest samast ühiskonnast tahab lihtsalt ellu jääda ja siis eluga edasi minna. Mässutõrje kõige suurem väljakutse seisneb seega neutraalsele enamusele sellise keskkonna loomises, et nad ei peaks radikaliseerudes ühinema võitlejatega.

Ilmar Raag

Ilmar Raag on otsija ja filmilavastaja. Aga ta on olnud ka Riigikantselei Strateegilise kommunikatsiooni nõunik, kus ta tegeles peamiselt kriisikommunikatsiooniga. Loe artikleid (36)