Ilmar Raag: tädipoja sünd

Foto: Assar Jõepera, smilefoto.ee

Väike Urve pani tattnina lambi iseenda ja emakeele lugemiku vahele. Talvine koolivaheaeg hakkas lõppema ja 10-aastane tüdruk arvas, et peaks uuesti õpikuga tutvust tegema.

Elektri jõudmisega Hendreku talus tuli veel 3 aastat oodata. Tegelikult saabus elekter koguni kaks korda. Kõigepealt läksid pirnid põlema Nõukogude oktoobrirevolutsiooni aastapäevaks 7. novembril, aga siis selgus, et hoogtööna püstitatud elektrisüsteem ei ole tegelikult valmis ja kohe pärast pühi elekter kadus. Jõulud peeti taas petrooliumlampide ja küünalde valguses. Umbes samal ajal, kui Juri Gagarin lendas kosmosesse, 1961. aastal, tuli elekter päriselt. Saate aru, ajal kui rakett saadeti kosmosesse, tuli minu emal koolitükke teha küünlatule valguses. See oli ju alles eile ja mitte isegi ammusel „Tõe ja õiguse“ ajastul.

Samal ajal ootas Urve vanem õde Maimu oma esimest last. Ta oli oma mehe Hugoga kolinud Saaremaal Randvere ligidal metsa vahel ühte majja, mis asus nii nagu eestlased sellest unistavad, naabritest omajagu eraldi. Ühel jaanuari õhtul tundis Maimu, et aeg on käes. Väike tegelane soovis kõhust välja pugeda. Maimu ema oli kõik oma viis last sünnitanud kodus. Vaid naabrinaine oli vahel abiks käinud. Maimu aga kuulus juba järgmisse põlvkonda. Tema otsustas Kuressaare haiglasse minna. Jaanuaris, kus lund oli palju, sättisid nad ennast Hugoga minekule. Jaanuaris. Lumega. Jala. Üheksandat kuud rase naine suure kõhuga. Ka naabritel ei olnud ei telefoni ega autot. Ma tõesti ei saa aru, mida nad mõtlesid, aga teele nad asusid. Kolm kilomeetrit hiljem sai selgeks, et Maimu ei jõua enam läbi lume sumbata. Nad oli jõudnud suurema maantee äärde. Siit oli veel oma 7-8 kilomeetrit minna. „Ma ei jõua enam,“ ütles Maimu. Nii hilja õhtul ei sõitnud teel enam autosid. Hugo hingas raskelt. Ta ju nägi kui vaevaliselt tema naine oli liikunud. Nüüd olid nad kerge tuisuga keset talve. Ja Maimu oigas aeg ajalt.

„Me ei saa ju siia ka jääda.“

„Aga mine too linnast takso. Ma ootan siinsamas. Ma tõesti ei saa enam kõndida.“ Maimu oli väga tugev naine tegelikult. Seda ka vaimselt. Selline ettepanek sai tulla ainult temalt.

Seda teekonda linna olid külainimesed tihti jala ette võtnud. Maainimese jaoks ei ole 10 km mingi vahemaa. Seda isegi nõukogude võimu „viljastavates“ tingimustes. Räägiti isegi naisest, kes pühapäeviti käis Kihelkonnast Kuressaarde kirikusse 30 km jala.  Tõusis ikka kell 4 hommikul ülesse ja oligi 6 tundi hiljem oma koguduse jumalateenistusel. Nüüd aga pidi Hugo linna jõudma enne, kui ta naine lumehanges sünnitama hakkaks.

Ma olen seda maad hiljem ise jala käinud. Mõnel lõigul avaneb tee Mullutu suurlahe lagendikule, kus talvel puhub lõikav tuul. Ja siis ma püüan ette kujutada Hugot. Noort meest, elektrikku, kes keset jaanuaripimedust läheb linnatulede poole. Aeg ajalt teeb ta mõned jooksusammud, aga siis hakkab liialt hingeldama. Kasukas ja talvesaapad ei ole jooksmiseks mõeldud. Ta ju ka ei tea, kui kiiresti Maimu järsku sünnitama hakkab. Juba paistavadki esimesed linnamajad. Kas koputada esimesele aknale ja paluda abi? Aga telefon on ikka veel haruldus ja ka autosid neis esimestes hoovides ei olnud. Õigupoolest ainuke asi, millele võis kindel olla, oli kiirabi Aia tänaval ja takso. Aga selleks hetkeks oli ta Maimust lahku läinud umbes tund aega tagasi.

Samal ajal oli Maimu läinud teest veidi eemale kadakate varju. Tuule eest kaitsevad need päris hästi. Kas ta kahetses, et nad üldse olid kodust välja tulnud? Tema ema oli ju kõik lapsed sünnitanud kodus. Oli tal vaja nüüd haiglasse ronida? Vahepeal oli tunne juba päris hull ja siis jälle veidi kergem. Aeg läheb ja külm hakkab samuti. Kas värin tuleb külmast või ikkagi palavikust? Varbad on igal juhul juba külmast näpistatud, aga niipea kui Maimu ennast liigutab, teeb sama üks väike rahutu tegelane tema sees. Lõpuks hakkas eemalt kostma läheneva auto häält. Pimedas öös on selline heli kaugele kosta. Auto laternad lähenevad suure kiirusega ja siis on kuulda, kuidas mootori tuurid võetakse alla. Auto pidurdab.

Võib-olla ei ole Maimul olnud iial parem meel Hugo nägemise üle, kui sel öösel. Ka mitte kunagi hiljem mitte. Haiglasse jõudes suleti sünnitusosakonna uks Hugo ees. Mehi sinna tookord ei lastud. Süda tagus tal endiselt tugevasti, kui ta astus tagasi talveöösse, et haigla ees üks ilma filtrita „Priima“ sigaret suitsetada.  Nii ta ka ei kuulnud, kuidas tema esimese poja kopsud tõmbasid esimest korda hapnikku sisse ja siis paiskus maailma uue kodaniku nutt. Rõõmus nutt igal juhul.

Maimu rääkis seda lugu mulle ühel jõulupäeval 60 aastat hiljem. Seepärast ma mõtlesingi kohe laulu peale, mis räägib, kuidas Maarja magab ja Joosep valvab ta und. Samas ajal kui lapsuke on sõimes. Hugo muidugi oma poissi kusagil sõimes ei näinud. Õigupoolest nägi ta poissi alles siis, kui läbi akna teda eemalt näidati. Jeesuse sünni puhul tuli ingel taevast karjustele rõõmusõnumit kuulutama. Meie peaksime uskuma, et iga meie laps kannab rõõmusõnumit. Sest kuidas muidu mõelda elu vaiksele kulgemisele, kus üks ime kaob teiste taha. Hugo sai viinavea külge. Mina mäletan teda pidevalt pundunud näoga paksu mehena, kellest räägiti, et hoolimata joomisest olid tal kuldsed käed. Viin teda ühel hetkel hauda viiski. Kokku sündis neil 3 last. Too talveöös sündinud poeg on käinud EPA-s ja Maimu on tema üle rohkem kui korra uhkust tundnud. Täna on tal maja suure aiaga, kus tema enda lapselapsed saavad mängida. Aga kas siis ammusel sünnil tol talveööl ongi enam tähendust?

Aga mis siis, kui elu on ootejärjekord nende hetkede vahel, mida tahad meenutada. Need on hetked, mil elu on suurem ja tõelisem nii piinas kui rõõmus. Ja ükskõik, mis pärast tuleb, midagi jääb alles. Minu tädi Maimu on kõige rõõmsamatujulisem naine, keda ma tean.  Minu meelest on ta täiuslik jõululoo kangelanna.

P.S. Kas ei ole imelik, et umbes kaks põlvkonda pärast seda, kui naised hakkasid Eestis haiglas sünnitama, algas ka sündivuse kahanemine. Aga see on muidugi üks teine lugu,

Ilmar Raag

Ilmar Raag

Ilmar Raag on otsija ja filmilavastaja. Aga ta on olnud ka Riigikantselei Strateegilise kommunikatsiooni nõunik, kus ta tegeles peamiselt kriisikommunikatsiooniga. Loe artikleid (21)