Ilmar Raag: preambuli probleem kultuuriga

Illustratsioon: Ander Avila

Ta silmad libisesid üle värskelt valminud Põhiseaduse teksti. Lõpule jõudnud, pidi ta tõdema, et enamuse lausetest võis ta leida ka teistes maailma parimates põhiseadustes. Originaalsusega ei olnud seal kuigi palju ühist, mis oli ka arusaadav, sest Eesti tahtis ju muuhulgas kinnitada ülejäänud demokraatlikule maailmale:  “Näete, ka meie põhimõtted on samad, mis teil.” Ehk nagu hiljem öeldi – strateegiline kommunikatsioon ning copy-ja-paste.

Vanemates põhiseadustes ei mainita kultuuri

Ja ometi oli selle teksti algusesse pandud midagi, mis võis sündida ainult oma ainulaadses hetkes. Selles tekstis oli midagi, mida ei olnud öeldud esimeses Eesti Vabariigi põhiseaduses 1920. aastal. Tookord algas preambul järgmiselt: “Eesti rahvas, kõikumatus usus ja vankumatus tahtes luua riiki, mis on rajatud õiglusele ja seadusele ja vabadusele, kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üleüldises kasus /…/”

1938. aasta põhiseadus kordab samu mõtteid, grammi võrra muudetud sõnastuses, ja siis lisab mõtte, mis eelmises (ja järgnevas) preambulis puudub – tegemist on riigiga: “Kus kõrgeim võim on rahva käes ja mida juhib valitav riigipea.” Eks ole ju märgiline, et just Pätsi ajastu õhustikus oli vaja see mõte panna põhiseaduse sissejuhatusse, vaatamata sellele, et kogu järgnev paragrahvide jada kordas (“rahva käes olevat võimu”) sisu niigi üle.

Ilmar Raag

Ilmar Raag

Ilmar Raag on otsija ja filmilavastaja. Aga ta on olnud ka Riigikantselei Strateegilise kommunikatsiooni nõunik, kus ta tegeles peamiselt kriisikommunikatsiooniga. Loe artikleid (33)