Ilmar Raag: preambuli probleem kultuuriga

Illustratsioon: Ander Avila

Ta silmad libisesid üle värskelt valminud Põhiseaduse teksti. Lõpule jõudnud, pidi ta tõdema, et enamuse lausetest võis ta leida ka teistes maailma parimates põhiseadustes. Originaalsusega ei olnud seal kuigi palju ühist, mis oli ka arusaadav, sest Eesti tahtis ju muuhulgas kinnitada ülejäänud demokraatlikule maailmale:  “Näete, ka meie põhimõtted on samad, mis teil.” Ehk nagu hiljem öeldi – strateegiline kommunikatsioon ning copy-ja-paste.

Vanemates põhiseadustes ei mainita kultuuri

Ja ometi oli selle teksti algusesse pandud midagi, mis võis sündida ainult oma ainulaadses hetkes. Selles tekstis oli midagi, mida ei olnud öeldud esimeses Eesti Vabariigi põhiseaduses 1920. aastal. Tookord algas preambul järgmiselt: “Eesti rahvas, kõikumatus usus ja vankumatus tahtes luua riiki, mis on rajatud õiglusele ja seadusele ja vabadusele, kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üleüldises kasus /…/”

1938. aasta põhiseadus kordab samu mõtteid, grammi võrra muudetud sõnastuses, ja siis lisab mõtte, mis eelmises (ja järgnevas) preambulis puudub – tegemist on riigiga: “Kus kõrgeim võim on rahva käes ja mida juhib valitav riigipea.” Eks ole ju märgiline, et just Pätsi ajastu õhustikus oli vaja see mõte panna põhiseaduse sissejuhatusse, vaatamata sellele, et kogu järgnev paragrahvide jada kordas (“rahva käes olevat võimu”) sisu niigi üle.

1992. aasta preambulis “rahva võimu” ülekordamisest loobutakse, sest sama mõte on niigi I peatüki alguses. Selle asemel ilmub aga preambulisse mõte, mis puudus nii 1920. kui ka 1938. aasta tekstis: “/…/ mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade.”

Ei ole ilmsemat ajastu vaimu märki!

Kogu eelneva kümnendi oli Eestis räägitud keele ja kultuuri kadumisest läbi venestamise. Räägiti väljasuremisest ja eestlasi võrreldi näiteks ka Ameerika põlisrahvastega. See kõik – “40 kiri” 1980. aastal ja Loomeliitude ühispleenum 1988. aastal –, valmistas ette hetke, kus sisuliselt öeldi: “1938. aasta põhiseadus on ju üldiselt hea ja kogu see muu demokraatia värk ka, aga me peame ju midagi ütlema selle kohta, mis meil praegu tegelikult südamel on.”

Eks ole ju kummaline mõelda, et 1920. ja 1938. aastal ei olnud “eesti rahvuse ja kultuuri säilimine” sedavõrd südamel, et seda märgitaks riigi ühe alusena põhiseaduses. Nõukogude aja trauma oli aga selline, et 1992. aasta tekstis ei leia me definitsiooni ei rahvusele ega ka mitte kultuurile. Küllap usuti Eesti rahva tervesse (talupoja) mõistusesse, mis pidi asjadest niigi õigesti aru saama. Ma mõistan väga hästi tolleaegsete põhiseaduse autorite painet, aga teeme siiski katset sellelt poeetilise empaatia Olümposelt maha astuda.

Praeguses preambuli sõnastuses on vaikselt tiksuv kultuuripomm, mis madalal temperatuuril põhjustab skolastilisi vaidlusi ja kõrgemal temperatuuril võitmatut kultuurisõda.

Elav kultuur on alati muutuv

Kultuuris toimivad kõrvuti objektiivsed ja subjektiivsed faktorid. Objektiivselt me näeme, et Eestis on siin ja seal leida Põhja-Euroopale iseloomulikke lihtsaid gooti kirikuid. Subjektiivselt hinnati 700 aastat tagasi neid võõra kultuuri ilminguks, kui uskuda kasvõi Läti Henriku kirjeldatud eestlaste vastupanu sakslaste vallutusele. Kummatigi subjektiivsed hinnangud muutuvad ajas. Näiteks keskaegne Tallinn oli ju võõraste meistrite planeeritud. Seal elas ka eestlasi, kuid valitsevaks keeleks oli kõikidele kohalikele rahvustele sobiv halb-deutsch. Kui eestlane tõusis sotsiaalsel redelil ülespoole, siis ta tõenäoliselt saksastus. Subjektiivselt on aga tänaseks saanud Tallinna vanalinnast eesti kultuuri üks osa ja lisaks veel UNESCO kultuuripärand.

Kas see oli viimane kultuurimuutus Eestis? Ei olnud. 14. septembril 1524 tungis eestlastest ja sakslastest koosnev rahvahulk Tallinnas Püha Katariina, Oleviste ja Pühavaimu kirikutesse, purustades seal pühapilte, altareid ja reliikviaid. Alanud oli reformatsioon, kus vähemalt osa eestlastest püüdis hävitada seda, mis täna on muinsuskaitse all. Mõned kuud hiljem kordub kirikute rüüstamise episood Tartus. Tilmann Bredenbach kirjeldab seda “Liivi sõdade ajaloos” järgnevalt:

“(Nad) tungivad kirikusse, löövad pühakute kujud maha ja viskavad kivijumalaid templist välja. Ja nii talitati metsikult mitte ainult pühade kujudega, vaid mõõkade ja odadega torkavad nad ka Ristilöödu kuju läbi, nagu Damaskuse ja kirikuajaloo kirjutajate järele juudid varemini olid teinud.”

Kas sellest episoodist tuleb aru saada, et sealt edasi oli eesti kultuur defineeritud luteri usu kaudu? Selles on kindlasti oma tõetera, aga ajaloolased on ka leidnud, et luterlus ei levinud ühtemoodi kõikide eestlaste seas. Kui linnaelanikud reformeerusid päris kiiresti, siis maal elavad eestlased olid konservatiivsemalt veel pikka aega katoliiklased. Kas võin siit järeldada, et esimene ja teine Eesti oli mudelina juba tookord kohaliku kultuuriarengu põhistruktuuriks?

Olgu sellega kuidas on, aga täna tundub see konflikt kultuuriliselt meile täiesti arusaamatu. Väga suur hulk eestlasi ei suudaks ilmselt vahetki teha luteri või katoliikliku usu pühakodadel, veel vähem mõista nende rüüstamise vajadust. Ometi on see üks selge näide sellest, kuidas miski, mis oli juba kinnistunud kohaliku kultuuri osana, järsku enam ei sobinud. Ja seejärel muutus olukord veel, sest tänane Eesti väärtusruum ei vali selles konfliktis ei ühte ega teist osapoolt.

Kas see oli viimane kultuurimuutus, mis meie armsat Maarjamaad tabas? Ei. Ei olnud.

Saksa rahvusromantiline import 19. sajandil

1814. aastal avaldas 22-aastane baltisakslane Karl Ernst von Baer, kelle kuju täna ehib Tartus Toomemäge, doktoritöö “Eestlaste endeemilistest haigustest.” Selles kirjutas ta muuhulgas, et “Vaimse kultuuri poolest ületab enamik Euroopa rahvaid neid (eestlasi) kaugelt, nad on vaesed ja enamiku asjade kasutamises nõmedad.”

Juhtumisi samal ajal lõpetati Eesti ja Liivimaal pärisorjus, mille tulemusena tõi sotsiaalse eneseteadvuse tõus kiiresti kaasa ka kultuurilise muudatuse. Euroopas oli moodi läinud rahvusromantism ja igal pool algas rahvuslik ärkamine. Saksamaal olid teadlased vaid napilt sajand varem jõudnud järeldusele, et ka saksa keelt võib ladina keele asemel teadustöödes kasutada, nii nagu Mozart leidis, et ooperis võib itaalia keele asemel ka saksa keelt kasutada.

Nagu võib arvata, levisid taolised mõttekonstruktsioonid Saksamaa eeskujul ka Eestisse. Saksamaal toimuvad esimesed laulupeod juba 1820ndatel aastatel. Nende kajana toimub 1836. aastal esimene baltisaksa laulupidu Riias ja 1857 toimus samasugune baltisaksa pidu ka Eestis. Aga ärksamad eestlased ja nendele sõbralikud sakslased juba olidki saksa eeskujusid kohalikule maarahvale kohandamas. Ja läks vaid napp 12 aastat, et eestlased ise ajaksid oma üldlaulupeo kokku 1869. aastal.

Liedertafel’i liikumise jälgedes mugandasid eesti lauluseltsid esialgu välismaistele lugudele eesti sõnu ja seejärel tehti ise ka viise. See ei erine kuigipalju sellest suhtest, mis viimase 30–50 aasta jooksul on eesti popmuusikal olnud anglo-ameerika eeskujudega. Igal juhul võib öelda, et Eesti üldlaulupeo näol oli tegemist saksa ärkamisaegsest kultuurist ülevõetud formaadiga. Kummatigi tunnistame me subjektiivselt seda täna oma kultuuri tüviüritusena.

Kui see pidu loob ühiskonna sidusust, siis kas on selle päritolul mingit tähendust?

Igal juhul nähtub sellest episoodist, kuidas meile imporditi välismaalt üks kultuurilise käitumise formaat, mille me omaks võtsime ja millele lisasime ajaga oma unikaalseid jooni. Umbes nii, nagu algselt monoteistlik kristlus võttis levides külge paganlikust usust pärit pühakute “polüteistliku” süsteemi. Teiste sõnadega, võõras asi tehti lõpuks ikkagi omaks. Umbes nagu suvel liha grillimine või jõuluõhtul kirikusse minek, mida muistse Lembitu pere veel ei tundnud.

Puhas eesti kultuur ei ole olnud väga edukas

Reaktsioon ärkamisaegsele välismaiste eeskujude kopeerimisele jõudis Eesti kultuuriellu kui mitte varem, siis vähemalt Noor-Eesti ajal, mil hakati kriitiliselt rääkima Kreutzwaldi “Kalevipojast” kui suuresti pseudoeeposest, kus autentset rahvaluulet oli väga vähe sisse läinud.

Umbes samal ajal hakati rekonstrueerima ka päris Eesti vaimulaadi ja algusundit. Oskar Looritsa tööd olid selgelt hülgamas kogu kristliku väärtusruumi, selleks et päikesevalgus langeks eestlase kui ürgse animistliku metsarahva peale. Umbes sama kriitikat hakati veidi hiljem tegema ka eesti koorilaulu esimesele lainele, kuna “päris Eesti” muusika pidavat ikka põhinema regivärsil jne. Veljo Tormis on ju muusikalises mõttes täielik antipood Karl August Hermannile.

Ajalooline iroonia seisneb muidugi selles, et tänases rahvalikus kultuuris ei ole võõramaiseid laene ära põlatud ja puhta eesti kultuuri kummardajad moodustavad pigem kultuurieliidilise niši.

Teisisõnu näeme, kuidas 20. sajandil on eesti kultuuritegelased seadnud kahtluse alla subjektiivselt omaks võetud võõrast kultuuri, et otsida müütilist “objektiivset” Eesti kultuuri. Täna ei ole need vaidlused enam kuigi aktuaalsed, aga nende olemasolu ajaloos sunnib küsima: “Kas nüüd lõpuks on Eesti kultuur valmis, et me kindlalt teame, mida me säilitama peame?”

Mitte-peldik tundub täna kultuuritus. Aga ilmalikkus?

Viimase saja aasta jooksul on toimunud mitmeid muudatusi eesti eluviisis. Kõige lihtsam neist on peldikute ja WC jõuline pealetung. 1918. aastal andis Eestit okupeerinud Saksa sõjaväe administratsioon korralduse iga majapidamise juurde kemmerg ehitada, kuid kui arstid ja meditsiinitudengid käisid 1922.–1927. aastal Riigi Tervishoiu Peavalitsuse toel Eesti külad läbi, selgus, et vaid umbes pooltel peredel oli oma kemmerg.

Mitmel pool valitses kemmergutele vastuseis, sest miks oli vaja minna ühte haisvasse kuuti häda tegema, kui seda võis palju kiiremini ka lihtsalt looduses õiendada.

Inimesed häbenesid oma ihuvajadusi palju vähem, kui hilisem kultuur selleks sundis. See jutt tundub ehk koomiline, ent kui me täna näeme mingi teise rahva juures midagi taolist, siis tundub see meile barbaarne.

Kas eesti kultuur on seega rohkem ankurdunud kemmergutesse või looduses… häda õiendamisse?

Samal ajal (ehkki mitte kemmergute teemaga seotult) muutus Eesti kultuur ilmalikumaks. Kui möödunud sajandi alguses sõlmiti esimene ilmalik abielu, tekitas see omajagu kära, aga 1926. aastal jõustunud perekonnaseadusega võttis riik kirikult abielu registreerimise üle. Ilmselt oli see vaid märk laiemast arengust, kus perekonna institutsioon ühiskonnas nõrgenes. 20. sajand kehtestas Eestis lahutuse kui normaalse nähtuse. Tavaliste nähtustena ilmusid meie antropoloogilisse kultuuri nii vallasemad kui ka kärgpered. Naiste juriidiline staatus on täna oluliselt teine kui 100 või 150 aastat tagasi.

Laste koht meie kultuuris on samuti muutnud. Neid sünnib vähem, nende suremus on vähenenud ja neid hoitakse laste staatuses oluliselt kauem kui vanasti. Nii tahaks küsida, kas meie põhiseadus nõuab säilitamisväärsena, et 10-aastased lapsed peaksid vanemaid hiliste öötundideni talutöödes aitama, või on Eesti kultuuri osaks laste sõidutamine ühest huviringist teise. Kas “Tões ja õiguses” Krõõdale pandud moraalne kohustus sünnitada Andresele poeg on tänases eesti kultuuris õigustatud ootus.

Kas eesti kultuur, mida me säilitame, näeks normina siis pigem Krõõta või kaasaegset üksikema?

Taolisi kiuslikke retoorilisi ja kohati ka demagoogilisi küsimusi võiks siin pikalt ritta laduda, aga faktiliselt võime teha kaks järeldust. Esiteks: see, mida me peame Eesti kultuuriks, on aja jooksul muutunud. Teiseks: tänases Eesti kultuuris on nähtusi, mis me oleme üle võtnud teistelt kultuuridelt.

Kui eeldame, et ajalugu ei ole peatunud, siis muutub eesti kultuur ka tulevikus, ja me võtame ka tulevikus üle välismaailma päritolu nähtusi, mida täna veel võõraks peame. Päris kindlasti ei rõõmusta mina kõikide nende tulevaste laenude üle, aga mul ei ole ühtegi ratsionaalset alust arvata, et nii see ei juhtu.

Mida me tegelikult tahame?

Milles seisneb sellisel juhul eesti kultuuri säilitamise nõude sisu meie põhiseaduses? On see soovmõtlemine?

Ajalugu on täis näiteid asjatutest püüetest mingeid kultuure igavikustada. Need püüded on teinekord märgistanud terveid ajastuid, kuid ühtegi neist ei ole saatnud absoluutne edu. Prantsusmaal rajati 17. sajandil hulk akadeemiaid, mis kehtestasid kunstidele “õigeid” ja klassikalisi norme. Vaid akadeemialt heakskiidu saanud kunstnikud said loa esineda kuulsas Pariisi Salongis. Kas see takistas ametlikule aastanäitusele mittelubatud impressionistide võidukäiku 19. sajandil? Vastupidi. Klassikaliste kaanonite eiramisest kujunes 20. sajandi modernismis omaette uus norm kõigis loomingulistes valdkondades.

Või Inglismaa kuulus viktoriaanlik puritaanlus, mille tõttu Jane Austini armastusromaanides tuleb esimest suudlust oodata sadu lehekülgi. 100 aastat hiljem ei ole sellest briti seksuaalsest kultuurist enam midagi järel.

Muutused on paratamatud, aga samavõrd on arusaadav 1992. aasta soov põlistada seda eluviisi ja maailmavaadet, mis oli tunnetuslikult nii lähedal kadumisele Nõukogude okupatsiooni tingimustes.

Üks lahendustest võib olla küsimuses, miks kultuuri säilitamine meile nii oluline on.

Sel viisil võib vastus peituda ka arusaamas, et tegelikult ei soovi me niivõrd kivistada üht kultuuri, kuivõrd ise otsustada oma eluviisi üle.

Sellises võrrandis võrdub kultuur vabadusena elada oma elu enda valitud väärtusruumis. Veel enam, kultuur defineerub siis positiivse hinnanguna oma maailmavaatele ja eluviisile (sisaldades alati ka mingeid objektiivseid komponente.)

Kui see on nii, kas ei ole Põhiseadus siis niigi kultuuri maksimaalne garantii olukorras, kus kõik muutub? Näiteks, kui me kiidame eesti kultuuri seepärast, et meil puuduvad traditsioonilised seisused ja igast andekast vaesest provintsipoisist võib saada Kaitseväe juhataja või president, siis keelab Põhiseadus kasvõi hindust ettevõtjal diskrimineerimast kliente, kes ei ole tema kastist. Või vägistamast karistamatult alamast kastist naisi (kui meenutada india “vägistamiskultuuri” skandaale.)

Meie põhiseadus sätestab meeste ja naiste vahelise võrdsuse, mis tähendab ju muuhulgas ka seda, et vanemad ei või alaealist tüdrukut anda naiseks mehele, keda tüdruk ei ole kunagi varem näinud. Meil on ilmalik riik, mis tähendab seda, et ükski inimene ei pea alluma mingile religioossele kohtule, kutsutagu seda shariaks või millekski muuks.

Eesti õiguskultuuris on seaduse ees kõik võrdsed, nii et kui rangema islami või konservatiivsema kristlaste kultuurist pärit inimesed tahavad Eestis elada, siis peavad nad nõustuma meie liberaalsemate kommete ja seadustega.

Ja lõpuks, kuna põhiseaduse paragrahv 12 sätestab kõikide võrdsuse, siis garanteerib seesama, et ka eesti rahvuse enda ideoloogia ei saaks muutuda autoritaarseks “ainuõiget tõde” teadvaks ideoloogiaks.

Kultuuri säilitamine tähendab tegelikult õigust ise otsustada oma eluviisi üle, sest see eluviis ja väärtused muutuvad nagunii.

Minu kui mitte-õigusteadlase jaoks väljendab meie põhiseadus Eesti kultuuri isegi siis, kui seda seal otsesõnu ei nimetataks, aga ma tean, et põhiseaduse jõul ja kestmisel on samuti oma piirid. Seepärast ma kordan, et paratamatuste rea lõpus on alles vaid üks soov: mis iganes meie kultuuris muutub, peab see olema Eestis elavate inimeste otsustada. Koos kõikide tagajärgedega, nii nagu see praegu on.

Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel, kus sa vabalt ja iseseisvalt oma saatust võid määrata ja juhtida! Asu ehitama oma kodu, kus kord ja õigus valitseks, et olla vääriliseks liikmeks kultuurrahvaste peres! (Manifest kõigile Eestimaa rahvastele, 1918.)

Ilmar Raag

Ilmar Raag

Ilmar Raag on otsija ja filmilavastaja. Aga ta on olnud ka Riigikantselei Strateegilise kommunikatsiooni nõunik, kus ta tegeles peamiselt kriisikommunikatsiooniga. Loe artikleid (27)