Sellest on 22 päeva, kaks tundi ja neliteist minutit, kui Sind viimati nägin, mu kallis Tartu. Kuidas sul läinud on? Mis on vanamoodi ja mis uut? Mõtisklesin, kui hilisöösel Tallinna poolt tulles Su kukla taga igihaljalt helendavat Luunja kasvuhoonete kuma silmasin.
See pani mind mõtlema. Kui pikka aega on vaja, et kõik need hiilivad muutused linnapildis silma paistaksid. Või inimestes. Paarkümmend päeva pole aja otsatus mõõtkavas mitte miski, ent teinekord muudab üks saatuslik sekund mõnd linna, ka inimeste elusid, kardinaalselt. Seda tuletas mulle meelde maa, mis Sinust kaugel. Ilma selles otsas, kus maa võib terved linnaosad ja inimesed selle sees endasse neelata kõigest mõne hetkega.