Raimo Ülavere: kuidas negatiivsete mõtete türanniast välja murda

Negatiivsete mõtetega toimetulekust, nendest vabanemisest või vähemasti nende vältimisest on kaasajal saanud midagi kultuse taolist. Meile sisendatakse, et negatiivsed mõtted on kahjulikud, hoiavad meid tagasi, ja peaksime tegema mida iganes, et neist lahti saada. Ja kes nii ei mõtle, sellel on midagi viga.

Päriselt meie pea negatiivsetest mõtetest nii lihtsalt muidugi lahti ei saa. “Ära mõtle negatiivselt!” on küll tore soovitus, ent sama kasutu.

Allpool on mõned ideed, mis mul on tekkinud tippsportlastega negatiivsetest mõtetest ja nende mõjust rääkides. Kontekst: need on inimesed, kes peavad töötama pingelistes oludes, kus on vaja lühikese aja jooksul teha hulk vastutusrikkaid otsuseid ja/või kus tulemusega on seotud oluline ports teiste inimeste hinnangut.

Maailmas on laias laastus levinud kahte tüüpi elufilosoofiat, mis näevad tagasilööke ja negatiivseid mõtteid üsna erineval moel.

Negatiivsete mõtete vältimine

Esimene ja levinum viis on näha elu sihti kui püüdlust vabastada end negatiivsetest mõtetest ja tunnetest. Et elu oleks rahulik ja kerge, et poleks negatiivseid emotsioone.

Tegevusteks tõlkides tähendab see eelkõige ebamugavustunde vältimist või ebamugavast olukorrast kiiresti väljumist – kui ma kardan esineda, siis kinnitan endale, et “ma pole esineja”, ja väldin iga esinemiskutset. Kui ma pelgan uusi inimesi, siis ma ei lähe üritusele, kus on palju võõraid inimesi. Kui ma kardan ämblikke, siis… Saad aru küll, teen mida iganes, et vältida potentsiaalset ebamugavustunnet.

Psühholoogiast on tuntud fakt, et mida enam me midagi väldime, seda tundlikumaks me selle asja suhtes muutume. Kui me aga ükskord siiski satume selle “ämblikuga” kokku – ja see tõenäosus on pigem suur kui väike –, siis on ehmatus, kabuhirm ja karjed kindlustatud.

Negatiivsed mõtted on elu osa

Teine, nn pragmaatiline elufilosoofia ütleb, et kõiki tagasilööke, nagu ka negatiivseid mõtteid pole võimalik vältida, need on elu paratamatu osa.

Sellist masinat, mudelit, mõttekonstruktsiooni pole olemas, mis töötaks nii, et “Negatiivne mõte, ära tule!” ja ta ei tulegi. Need tulevad, sellega peab leppima. Suuresti meie enda varasemast eluteest ja kogemusest tingituna. Muidugi, mõtted ka lähevad. Ent küsimus pole mõtete puhul “kas?”, vaid “millal?”. Suur ja hoopis olulisem küsimus on: mida me selle negatiivse mõtte tagajärjel teeme, mida me ette võtame?

Mõistlikum, elutervem ja ka elujaatavam tundub elufilosoofia nr 2 (ehkki inimestele tundub loomupärane olevat pigem kalduvus uskuda ja elada nr 1 järgi, vähemasti tundub see kahtlemata ahvatlevam ja “lihtsam”).

Kui on soov tunda end ebamugavas olukorras mugavalt, soov hoolimata hirmust hästi esineda, hoolimata ebamugavustundest võõraste inimestega kohtuda, olenemata takistavatest mõtetest hea võistlus teha, siis saab alustada paarist lihtsast asjast.

Kuidas negatiivsete mõtetega hakkama saada?

Esiteks, võiks muuta oma mõtetele hinnangu andmise vaatenurka.

Kas mõte on negatiivne või positiivne – selle hinnangu anname mõttele ise ja see sõltub suuresti meie minevikust, uskumustest. Et aga viimased on pärit minevikust ja selle hinnangu annab suuresti meie emotsionaalne keskus, mis pole kuigivõrd adekvaatne, siis ei pruugi selline jaotus olukorda üldse sobida.

Lühidalt, soovitan lõpetada mõtete jagamise negatiivseteks ja positiivseteks. Selle asemel võiks neid jagada selle järgi, kas nad aitavad meil liikuda millegi meie jaoks tähtsa poole või siis hoopis takistavad seda. Ja selle hinnangu andmisel ning mõtete jagamisel kasutame ehk rohkem mõistust.

Teiseks, tee teadlik valik ja ära mine kaasa nn automaatse reaktsiooniga.

Näiteks sellise reaktsiooniga, et kui mulle pakutakse esinemist, siis ütlen kohe “Ei!”. Või kui tuleb mõte, et ma vist ikka ei suuda, siis ütlen kõigile valjult “Ma ei jaksa! Täna pole minu päev!” ja annan kohe alla.

Automaatse reaktsiooni asemel tuleks teha… paus. Ja siis teadlik valik: mis on see tegevus, mis viib mind minu jaoks olulise ja tähtsa poole? Enne “ei” ütlemist võtan aega mõtlemiseks. Enne allaandmist pingutan järgmise vaheajapunktini. Teen esinemisplaani. Vaatan kaugelt ämblikku. Misiganes tegevus. Ja siis ka teen seda. Olenemata sellest, mida ma hetk tagasi mõtlesin.

Sest mõtted küll võivad, aga ei pruugi defineerida seda, mida me päriselt teeme. Mõtteid saame natukene valida, ent 100% on meie kontrolli all ainult tegevused.