Kusagil 2000ndate alguses istusin oma tolleaegse juhi ja Äripäeva peatoimetaja Igor Rõtoviga tema kabinetis ning tegime minu arenguvestlust.

See meie mõlema jaoks veidi kohmetuks tegev toiming kulges oma tavapärases üks-kord-aastas-teeme-ära tüüpi rütmis, kuni päris vestluse lõpus, otsekui muuseas, ütles Igor kaks asja, mille ivast ma alles jupp maad hiljem hakkasin aru saama.

Esimene asi oli lihtne soovitus: ütle vähem “ei”. Tänapäeval öeldakse selle kohta vist: kuula inimesi. Ent veel pikema mõju ja tähendusega oli teine asi. Igor, kes on Eesti tippjuhtidest üks parimaid ja tulemuslikumaid, keda olen kohanud, ütles midagi sellist: juhi peamine ja keerukaim väljakutse on hoida end värskena.

Küllap ütles ta seda lähtuvalt ka endast, nagu me kõik teistele soovitusi ja edasisidet jagades teeme. Ent see on siiski midagi, mida tasuks tõepoolest juhina (kus iganes seda rolli peab täitma) sihiks võtta.

Niisiis, allpool 3+1 asja, mida olen näinud juhte tegevat, et end värskena ja fookuses hoida.

Endaga tähtajalise lepingu tegemine

Kui Aivo Adamson läks Maanteeametit saneerima, siis leppis ta iseenda ja oma n-ö ülemustega kokku, et on seal kolm aastat. Ja kolme aasta pärast ta ka lahkus. Endale tähtaegade seadmine aitab oluliselt mõtestatumalt hinnata, mida on vaja teha. Ja millega pole vaja tegeleda. Muidugi, tähtaja saabumine ei tähenda, et siis peab töölt lahkuma. Ent siis algab uus etapp, järgmine siht, järgmine tähtaeg. Ehk: mis on su tähtaeg ja mida sa tahad juhina selle aja jooksul ära teha?

Endale välise ora tekitamine

Inimestel, eriti juhtidel võib kergesti tekkida illusioon, et oma käitumises muudatuste tegemiseks piisab ainult tahtest. Aga tegelikkuses jääb enamik harjumustega seotud muudatusi tegemata, kuna lihtsalt keskkond, inerts on tugevam ja kestvam kui juhi tahe. Enamik juhte, kes tulevad coaching‘u programmides osalema, tegelikult teavad, mida nad tahavad. Nad on valmis. Ja neil on vaja vaid struktuuri, keskkonda, heas mõttes välist ora ehk sundi, et igapäevasele endasse imevale inertsile vastu saada. Väline ora võib olla coach või sõber või ka konkreetne väljavaade – olenevalt teemast. Igatahes on see keegi või miski, mis sunnib sind regulaarselt viima end ebamugavustsooni.

Teadlik enese ebamugavusse olukorda panemine

Julgus ja alandlikkus-avatus. Need kaks asja viivad juhi arenguni, viivad selleni, et juht on valmis õppima ehk panema end ebamugavatesse olukordadesse.

Hirmudega kipub olema nii, et sageli võivad just need olla ka meie suurimad arengukohad. Selliste olukordade vältimine, kus tunneme end ebamugavalt, suurendab tundlikkust nende suhtes. Kui juhi töö juurde käib esinemine, ent ta teeb endast parima, et seda vältida, siis mida aeg edasi, seda suuremaks kasvab soov esinemist vältida.

Lihtsaim mõõdupuu, mille järgi juht saab teada, kas ta areneb või mitte, on enne millegi tegema hakkamist vastata küsimusele: kas see tundub hirmus? Ja tegemise ajal vastata küsimusele: kas ja kui ebamugav on? Kui tegevus tundub juba mõnus ja mugav, siis see pole enam areng.

Pluss üks ehk millal ma punnimise lõpetan

Seda kutsutakse juhtimises endale lõksu panemiseks. See on kindel aeg, kui kaua ma juhina selle asjaga, selles kohas punnin ja pingutan. Ja kui selleks ajaks asi välja ei tule, siis pean tegema otsuse, kas jätkan või lasen sellest lahti.

Kõiki võitlusi ei pea võitlema. Ei ole midagi püsivamat kui ajutine. Asjad kipuvad elus juhtuma õigel ajal (harva) või hiljem (enamasti) kui oodatud-loodetud. Ning liigagi sageli näen, kuidas lubatud aastast on saanud kaks või mõnikord ka kümme. Kuidas me mõtestatud ja suunatud, tähtajalise ja fokuseeritud tegutsemise asemel satume lihtsalt kulgema. Kui tegemisest on ära kadunud pinge, ajasurve ning suund. Ja siis vaatame tagasi ja ohkame, kuhu küll need aastad läksid…