“Vesi on tagasi!” hõikas Kaili, kui novembri esimestel päevadel Voronjasse jõudsime ja ta kööki sisenedes kraanid lahti keeras.
Teel Tartust Varnjasse nägime vee alla mattunud põllulappe. “Kui maa vett vastu ei võta, peaksid kaevud täis olema,” mõtisklesime, aga kindlad me selles mõttekäigus muidugi polnud. Vee kadumine kaevudest juba teist suve järjepanu on olnud üsna suur väljakutse, pisut vastuolulinegi, kui elad Euroopa suuruselt viiendast järvest saja meetri kaugusel.
Eelmisel, põuasel suvel oli kaevude kuivamine mõistetav, šokeeriv ikkagi, aga mõistetav. Pealegi juhtus see augusti teisel poolel, kui olime Voronja suve lõpetamas. Sel suvel sai vesi kaevudest otsa juba juuli alguses. Kuulsime mõni nädal varemgi, et Varnja surnuaia kaev oli tühjaks saanud. Naabri-Aino käest saime teada, et vallast oli kevadel keegi rääkimas käinud, et veetase kaevudes on madal ning et oldagu selle kulutamisega kokkuhoidlikud. “No kui kokkuhoidlik saab veel olla?” arutlesime toona – pesu peseme Tartus, kastmisest oleme aias loobunud, saunas käime kord nädalas. Nõudepesust ju ka ei loobu? Või peaks? Aga sedagi lõbu jagus vaid paariks nädalaks. Ühel juuli alguse pühapäeva õhtul, kui olime galeriinädalat lõpetamas, tegid kraanid korisevat häält ning kuivaks nad jäidki. Sõitsime vaikides linna, aga pea huugas ja otsis lahendusi – kaks rahvarohket suvekuud olid ju alles ees.
Raul Oreškin
Raul Oreškin elab sügistalvisel perioodil Tartus ning kevadel ja suvel vanausuliste külas Varnjas, kus nad koos elukaaslase Kaili Kasega kalurimaja paadikuuris igal suvel Voronja galerii avavad. Viimastel aastatel on Raul tegutsenud ka kokana Karlova kodukohvikus „Lev ja Leevike“, avanud Aparaaditehases HAKI galerii ja töötanud teatrijuhina Tartu Uues Teatris. Raul on "Minu" lugude sarjas ilmunud raamatu "Minu Peipsiveer" autor ning käesoleval aastal ilmus Tartu linna tellimusel tema kolmas raamat "Tartu hääled". Raul jagab Edasi lugejatele oma tähelepanekuid eluolust Peipsiveerel ja Tartus ning laiemalt kultuuripõllul toimuvast. Loe artikleid (43)
