Adam Grant: kuidas kasvatada loomingulisi lapsi? Esimene samm – hoia eemale

Nad õpivad 2-aastaselt lugema, Bachi mängima 4-aastaselt, lahendavad probleemideta matemaatikaülesandeid 6-aastaselt ja kaheksandaks eluaastaks räägivad vabalt võõrkeeli. Nende klassikaaslased on kadedusest rohelised, vanemad aga rõõmustavad loteriivõidu üle. Kuid nagu on öelnud T. S. Eliot, siis nende karjäär ei lõpe mitte suure paugu, vaid sisinaga.

Mõelgem andekatele keskkooliõpilastele mõeldud prestiižse auhinna peale, mida üks Ameerika president on nimetanud teaduse Super Bowliks – Westinghouse Science Talent Search. Alates selle loomisest 1942. aastal kuni 1994. aastani, on selle konkursi finaali jõudnud üle 2000 varaküpse teismelise. Vaid protsent neist jõudis lõpuks National Academy of Sciences liikmeks ning vaid kaheksa on võitnud Nobeli preemia. Iga Lisa Randalli kohta, kes tõi revolutsiooni teoreetilisse füüsikasse, on seal mitu tosinat, kes ei kasuta oma potentsiaali piisavalt.

Imelastest kasvavad harva täiskasvanud geeniused, kes muudavad maailma. Me eeldame, et neil on puudulikud sotsiaalsed ja emotsionaalsed oskused ühiskonnas toimetulemiseks. Ehkki, vaadeldes tõendeid, siis see selgitus ei pea vett – vähem kui veerandil andekatest lastest on tegelikult sotsiaalsed ja emotsionaalsed probleemid. Enamus neist kohaneb hästi, olgu tegemist kokteilipeo või õigekirjavõistlusega.

Neid hoiab tagasi hoopis originaalsuse puudumine.

Nad pingutavad kõvasti, et teenida oma vanemate ja õpetajate imetlus. Kuid kui nad saavad malevõistlustel tšempioniks, siis juhtub midagi ootamatut. Harjutamine teeb meistriks, kuid ei paku midagi uut.

Andekad õpivad mängima imelisi Mozarti meloodiaid, kuid loovad harva ise muusikat. Nad suunavad kogu oma energia saavutamaks suurepäraseid teaduslikke teadmisi, mitte ei loo isiklikke vaatenurki. Nad alluvad juba olemasolevatele reeglitele, mitte ei mõtle välja uusi. Uuringud näitavad, et kõige loovamad lapsed saavad harva õpetaja lemmikuks ning hakkavad hoopis oma ideid endale hoidma. William Deresiewiczi sõnade kohaselt saavad neist täiuslikud lambukesed.

Täiskasvanueas saavad paljudest imelastest oma valdkonna eksperdid ja organisatsioonide juhid. „Kuid ainult murdosast neist lastest sirguvad revolutsioonilised loojad,“ kurdab psühholoog Ellen Winner.

Enamus imelapsi ei ületa seda kuristikku edukalt. Nad kasutavad oma erakordseid võimeid oma töökohal särades, ilma midagi silmatorkavat korda saatmata. Neist saavad arstid, kes ravivad oma patsiente ilma puudulikku meditsiinisüsteemi vastu võitlemata või advokaadid, kes kaitsevad kliente ebaõiglastel tingimustel, aga ei ürita muuta seadusi.

Berardo Collection, Centro Cultural de Belem, Lisbon, Portugal I Foto: Creative Commons

Kuidas siis kasvatada loomingulist last?

Ühes uuringus võrreldi nende laste peresid, keda hinnati viie protsendi kõige loomingulistema laste hulka oma koolis nende lastega, kes pole tavapäraselt loomingulised. Tavaliste laste vanematel oli keskmiselt kuus reeglit, näiteks täpsed ajad kodutööde või ööunne minemise jaoks. Väga loominguliste laste vanematel oli keskmiselt vähem kui üks reegel.

Loovust võib olla raske soodustada, aga seda on lihtne takistada. Reegleid vähendades julgustavad vanemad lapsi oma peaga mõtlema. Harvardi ülikooli psühholoogi Teresa Amabile´i sõnul on neis peredes on rõhk pigem moraalsetel väärtustel, mitte konkreetsetel reeglitel.

Siiski, vanemad ei sundinud neid moraalseid väärtuseid lastele peale. Kui psühholoogid võrdlesid Ameerika kõige originaalsemaid arhitekte nende oskuslike kui ebaoriginaalsete ametivendadega, siis leidsid nad midagi unikaalset originaalsete arhitektide vanemate puhul – rõhuasetus oli seatud isikliku eetikakoodi arendamisele.

Jah, vanemad julgustasid lapsi olema suurepärased ja edukad, aga samas innustasid nad neid oma töös alati rõõmu leidma.

Lastel oli vabadust valida just enda jaoks sobilikud väärtused ja avastada oma isiklikud huvid. See tegi neist edukad ja loomingulised täiskasvanud.

Kui psühholoog Benjamin Bloom viis läbi uuringu maailmaklassi muusikute, sportlaste, esinejate ja teadlaste varase lapsepõlve kohta, siis tuli välja, et nende vanemad ei unistanud kunagi superstaarist lapse kasvatamisest. Nad ei käitunud kui sõjaväeinstruktorid või orjapidajad. Nad hoopis reageerisid oma võsukeste sisemisele motivatsioonile. Kui laps oli enda jaoks avastanud huvipakkuva valdkonna, siis vanemad toetasid teda.

Maailmaklassi pianistidel polnud beebieast alates tippklassi õpetajaid, nende esimesed tunnid anti inimeste poolt, kes juhtumisi läheduses elasid ning muutsid õppimise lõbusaks. Mozart tundis muusika vastu huvi juba enne tundide võtmist, mitte vastupidi. Mary Lou Williams õppis omapead klaverit mängima, Itzhak Perlman alustas omal käel viiuliõpinguid peale muusikakoolist keelduva vastuse saamist.

Isegi parimad sportlased ei alustanud paremates tingimustes kui nende konkurendid. Dr Bloomi meeskond intervjueeris tennisemängijaid, kes olid maailma edetabelis esikümne seas. Tsiteerides Jerry Seinfeldi, siis need sportlased ei teinud juba emaüsas kätekõverdusi. Vaid vähesed neist tundsid tugevat survet oma mänguoskuste parandamiseks nagu Andre Agassi. Enamus neist tennisestaaridest mäletasid oma esimeste treenerite kohta vaid üht – nad muutsid mängu nauditavaks.

Alates ajast, mil Malcolm Gladwell populariseeris nn 10 000 tunni reeglit, mis väitis, et edu sõltub ajast, mille me kulutame teadlikule harjutamisele, on tekkinud terav arutelu selle üle, kuidas vajalikud tunnid varieeruvad valdkonniti ja erinevate inimeste puhul. Selle üle vaieldes oleme unustanud kaks küsimust, mis on täpselt sama olulised.

Esiteks, kas harjutamine võib takistada meil nägemast seda, kuidas oma valdkonnas areneda? Uuring paljastab, et mida enam me harjutame, seda suuremasse lõksu me langeme ja suudame mõelda vaid meile tuttavatel viisidel. Bridžimeistrid nägid reeglite muutumisel kohanemiseks rohkem vaeva kui algajad, kogenud raamatupidajatel läks uue maksuseadusega kohanemiseks rohkem aega kui algajatel.

Teiseks, mis motiveerib inimesi tuhandete tundide viisi harjutama? Kõige turvalisem vastus on kirg, mis on avastatud tänu loomulikule uudishimule või kasvanud tänu varastele nauditavatele kogemustele antud valdkonnas.

Tõendid näitavad, et loomingulisus sõltub nii meie teadmiste ja kogemuste sügavusest kui ka ulatuslikkusest. Moemaailmas valmivad kõige originaalsemad kollektsioonid nende disainerite sulest, kes veedavad suurema osa oma ajast välismaal töötades. Teaduses sõltub Nobeli preemia võitmine sinu laiast silmaringist. Nobeli preemia võitjad on võrreldes tüüpiliste teadlastega 22 korda suurema tõenäosusega head näitlejad, tantsijad või mustkunstnikud, 12 korda suurema tõenäosusega kirjutavad nad luulet, näidendeid või novelle, 7 korda suurema tõenäosusega meistrid käsitöös ja kunstis ning kaks korda suurema tõenäosusega mängivad nad mõnd instrumenti või loovad meloodiaid.

Keegi ei sunni neid silmapaistvaid teadlasi tegelema sääraste hobidega. See peegeldab nende uudishimu ning mõnikord viib see uudishimu neid suurte avastusteni. Albert Einstein on meenutanud: „Relatiivsusteooriani juhtis mind intuitsioon ning muusika käivitab selle sisetunde.“ Tema ema pani ta 5-aastaselt viiulitundidesse kirja, kuid see ei huvitanud teda. Armastus muusika vastu puhkes õitsele alles teismelisena, mil ta lõpetas tundides käimise ja avastas Mozarti sonaadid. Ta ütles: „Armastus on parem õpetaja kui kohusetunne.“

Kas kuulsite, emalõvid ja kangelaslikud isad? Last ei saa loominguliseks programmeerida. Püüdes süstida oma võsukesse edu, saate te parimal juhul tulemuseks ambitsioonika roboti. Kui soovite, et teie lapsed looksid maailmale originaalseid ideid, siis peate laskma neil tegeleda nende asjadega, mis tekitavad kirge neis, mitte teis endis.

Allikas: The New York Times 30.01.2016

Artikli tõlge: Liina Paas

Adam Grant

Adam Grant

Adam Grant on Whartoni ärikooli professor ja mitme New York Times' i bestselleri autor. Tema raamatuid on tõlgitud 35 keelde ja ta on valitud maailma 25 mõjukama juhtimismõtleja hulka. Tal on doktorikraad organisatsioonipsühholoogias. Edasi avaldab autori loal igakuiselt tema juhtimismõtteid ja artikleid. Loe artikleid (14)