Reigo Ahven: It’s now or never! Ahven avastab Ameerikat

Viimase kolme kuu jooksul olen olnud ühtviisi 6 nädalat Eestis ja 6 nädalat Ameerikas. Peab ütlema, on väga vähe sama avardavaid kogemusi linna- ja kultuuriruumi huvilisele inimesele, kui olla sama pikal ajavahemikul vaheldumisi Tallinnas ja New York Citys. Keeruline on öelda, et kumb on perifeeria ja kumb on tuum.

Minu jaoks, kelle huvi on selgelt Eesti taaskordne toomine maailmakaardile läbi “lihtsate väärtuste” nagu toidukultuur, ärieetika, rohujuuretasandi julgus, loomemajandus ning atraktiivsus turismisihtkohana, on NYC “perifeeria”.

Seletan, Teie lahkel loal.

Samuti nagu maailma äri- ja kultuurimeka jaoks ei ole Eestit peale süvamuusika (Arvo Pärt), tennise (Kontaveit/Kanepi), IT (Transferwise, Skype, Pipedrive, E-Residentsus), suusaspordi (Kelly Sildaru) olemas, ei teata Eestis NYC-ist suuremat peale vabadusesamba, muusikalide, Trump Toweri, Times Square ja loodetavasti jazzmuusika eriti midagi. Loomulikult saab vastu vaielda, aga see ei ole praeguse eesmärgi juures primaarne. Lisaks eelpoolmainitule on NYC ristmik, kus kõik erinevad valdkonnad mitte ei või kokku saada, vaid saavadki.

Toon näite. Käisin austusest ja põnevusest ARMORY nimelisel kunstimessil/oksjonil, kus (kui ma ei eksi) esmakordselt oli esindatud ka Eesti kunst. On raju, et Temnikova&Kasela galerii näris ennast läbi kõikvõimalike tõkete, et teha teoks midagi, mis toob meile väga olulise nähtavuse valdkonnas, mille mõju on ennustamatult suur ja vaid positiivne. Aga Maarjamaal ei ole sooja ega külma, sest kui ühtegi Eesti kunstniku taiest ei osteta ära rahvusvaheliselt võrreldavate müüginumbritega, ei ületa see ka uudistekünnist. Kuigi tegelikkuses on Eesti kunst korralikult maailmakaardile viidud. Ei Postimees, EPL, Õhtuleht, Delfi ega keegi teine ei ole seda saavutust kajastanud. Ometi on kunstnik Jaanus Samma tööd olnud kõrvuti Alex Hubbard’i ja Pieter Vermeersch’iga.

Perifeerses NYC-is on huvi meie vastu olemas. Pea kõige vastu, mida oleme võimelised presenteerima.

Meie tuumas teame, et see, mis on väärtuslik, on käinud läbi kõige kriitilisema filtri – teised eestlased. Kui selle luukambri järel on idee ja teostus ellu jäänud, on saavutusel kevlarlikud omadused konkureerida kus tahes mujal. Aga siin on üks konks – linnas, kus kõik on olemas, tahetakse, et sa oleksid siin olemas. Loogiline eksju.

Kui sind ei ole siin, on sellel põhjus.

Kas tootearenduslik faas on pooleli, tootmismahud ei loo piisavat volüümi, tooraine ei ületa kvalitatiivset künnist, puudub ekspordivõimekus või mõni muu tuhandest põhjusest. Selle peale ei osata tullagi, et peamine põhjus võib olla ajalooliskultuuriline allaheitlikkus, mis sunnib ennast kritiseerima punktini, kus võtta vastu väljakutse unistada transatlantilisest ekspordist sumbub iseenda kujutlusvõimes. Loomulikult olen infantiilselt ebaõiglane, aga kirvereegliga ma ilmselt ei eksi. Julgust on vaja. Ja soodustavaid tegureid.

On vaja õiget “vankrit”, mis mahutaks rohkem, kui üks inimene jaksab kätel kanda. Ideed, mis mahutaks kriitilise miinimumi ja veidi pealegi. On vaja meeskonda, mis ei tohiks olla liiga suur, kallutatud, samas ka mitte liiga laialivalguv.

Ning on vaja ressursse. Vanker on olemas.

See on Eestis loodud Muusikaklubi, mis loob võimalikult täiuslikud tingimused muusikutele/muusikale ning kombineeritult Eesti päranditruu toidukultuuriga on võimalik rääkida mitmetahulisest kobarekspordi keskkonnast, mille raamidesse mahub ka Eesti kultuur laiemalt.

Meeskond on olemas. Siiras rõõm on, et Põhjaka Restorani varemeis mõisast Eesti tipp-restoraniks ning kodumaise tooraine altariks muutnud kulinaarne korüfee Ott Tomik on otsustanud (teoreetiliselt) oma järgmised 2 aastat siduda üks kahvlitäis korraga Eesti armastust inimeste kõhtu (ja seega ju ka südamesse) installeeriva ettevõtmisega, sest paremat meeskonnakaaslast on raske ette kujutada (Jaan Kross ei ole ainuke, kellele meeldivad üleelupikkused laused, eksju). Filosoofilised vestlused, mis on väldanud varajaste hommikutundideni, on viinud mind tõdemuseni, et just selline praktiline, kalkuleeriv ja realistlik härra oli Philly Joe’s NYC projekti siseringist puudu ning paljudele teoreetilistele eksirännakutele on saanud maha joonistada juba oluliselt optimaalsemad rajad. Kuid peab tõdema, et ökonoomilisest aspektist vaadelduna ei ole suur pilt sellele vaatamata palju muutunud.

Ja nüüd sellest “nüüd ja praegu’st”.

Peab tunnistama, et mul on raske näha paremat võimalust kui praegu investoritele ja ettevõtjatele astuda see julge, ent pigem põhjendatud samm Ameerika suunal eksportimise ja investeerimise poole. Eesti pilkupüüdev iga ja EV100 kampaania väga õnnestunud ka rahvusvaheline nähtavus, kandideerimine ÜRO julgeolekunõukokku, president Toomas Hendrik Ilvese tihe seotus Ameerikaga ning aktiivne interdistsiplinaarne Eesti tutvustamine – kõik see loob parima platvormi ning aja ja ruumi kokkulangevuse, et algatada projekt, mille ainus eesmärk on luua ise juurde võimalusi meie ettevõtjatele, kultuuriesindajatele ning riigile tervikuna.

Kindlasti tuleb selliseid võimalusi veel. Kindlasti leidub veel mõni entusiast, kes käib aastas mitu korda oma kuludega planeerimas midagi, mis seob juba praegu rohkem kui mitmekümne Eesti spetsialisti tööd ja tegemised. Aga ka temal ei pruugi olla üksi kõige plaanitava jaoks ammendavalt vahendeid. Nii nagu kõik nii kirevas linnakeskonnas planeeritav, vajab ka tema partnereid, investoreid, panustajaid. Ilma selleta ei looda NYC-is isegi mitte ühtegi kingaparandust või kohvipoodi.

Meie muusika levib, aga ta võiks kajada veel palju suuremalt, sest kasvõi globaalselt tunnustatud muusikaajakirja Jazzwise vahel tuhandete kaupa leviv ja Eesti jazzi (Eesti Jazzliit, superhea töö!!) levitav jazzmuusika kogumikalbum on koheselt ka NYC-is ülipositiivset vastukaja leidnud. Mulle kirjutas ise üks New York Timesi ajakirjanik, kes küsis eile kommentaari ja täna saatis üks West-Village kinnisvarahai mulle ühe tuttava eestlase kaudu tervitused mainides, et Eesti jazz on uskumatult põnev ja selle kõla ainulaadne.

Louis Cato

Ka Eesti teiste valdkondade silmapaistvad saavutused väärivad kiirendit, et ehk siis sillutada teed lisaks eelpool mainitud spordi ja IT edulugudele ka nt. unikaalsete puust prilliraamidetootja Karl’i rahvusvahelisele menule (eile kaklesin jupp aega BlueNote jazziklubis Bobby McFerrini trummari Louis Cato’ga, sest prillikandjana on ta unistanud nii isikupärastest ja kergetest prilliraamidest. Jupp aega pidin seletama, et mul endalgi läks nende valimine üle kivide ja kändude ning ilma nendeta jään esimese auto alla. Õnneks sain tagasi ja lubas Eestisse tulla kasvõi okulaariretkele).

See kõik taandub lõpuks usule ja siin ma võtaksin julgustada. Eesti ettevõtjad ja investorid – tasub uskuda. Ameerika (ja Karli) kombel lubage teha asi puust ja punaseks ning lisada ka mõõdukas annus dramaatikat – kas nüüd või mitte kunagi – it’s now or never!

Reigo Ahven

Reigo Ahven

Reigo Ahven on eesti trummar. “Ahvena seiklusjutte Ameerikast” on kolumn, mis edastab tundeid, avastusi, tõdemusi, õnnestumisi ja tõkestumisi seoses Ameerikasse kolimisega, et luua pop-up Philly Joe’s jazziklubi ja Eesti kultuuriesindus New York Citysse. Loe artikleid (5)