Psühholoog ja koolitaja Veiko Valkiaineni juhtimisblogi ja podcast’i seekordseks vestluskaaslaseks on Ruti Einpalu, kes toetab juhte nende arengus coaching‘u ja koolituste kaudu. Ruti pikk tippjuhi ja koolitaja kogemus, ta on töötanud Hansapangas, juhtinud Eesti Draamateatrit, käivitanud Rahvusvahelist Arvo Pärdi Keskust ja olnud Arvamusfestivali sünni juures. Juttu tuleb sellest, kuidas juhtimiskvaliteet sõltub juhi suhete kvaliteedist ning kuidas juhid saavutavad oma suhtemõju eelkõige tähendusrikaste vestluste kaudu.
Mõtteid vestlusest:
- Ma olen oma töös avastanud, et kui juhid on justkui juba kõik maad läbi käinud ja kõik eesmärgid oma teel ära noppinud, siis coaching (olles juhina ise meeskonnaliikmetele coach) võib neile pakkuda ikkagi suuri väljakutseid, sest see on midagi, mis on nende jaoks väga raske. Kuidas usaldada juhina seda, et igal inimesel on oma tee, oma eesmärgid, oma viis nendeni jõuda ning sina juhina oled sellel teekonnal pigem nagu assistent, kes aitab neil seda teekonda läbida? Me inimestena tahame ise avastada, ise oma keerulisi olukordi lahendada oma, ise kogeda seda n-ö ahhaad – see on see, mis meile kõige suuremat rõõmu pakub.
- Ma usun, et coaching‘u tööriistade ja põhimõtete kasutamine juhtimises on kindlasti tulevik. Mida aeg edasi, seda enam seisavad juhid silmitsi juhtimissituatsioonidega, kus juhid peavad juhtima inimesi, kes on oma valdkonnas palju kõvemad eksperdid ja suuremad spetsialistid kui juht ise. Näiteks tehnoloogia valdkonnas juhivad juhid sageli inimesi, kelle valdkonnast nad spetsiifiliselt suurt ise midagi ei tea, mistõttu nad ei oskagi neile tööalaselt ekspert-nõu anda. Sellisel juhul töötavad coaching‘u vahendid ideaalselt.
- Juhina sinu roll ongi midagi muud kui anda nõu. Jah, eilses päevas, kus juht oligi kõige targem inimene, oli juhi intellektuaalne võimekus ka selle organisatsiooni arengu lagi. Aga kui inimene on juhina võimeline kasutama coaching‘u tööriistu, siis tema organisatsiooni intellektuaalsel võimekusel piire ei ole. Kahjuks näeme sageli, kuidas juht jääb oma organisatsiooni arengu n-ö piiravaks laeks, kuna ta lihtsalt ei oska avada meeskonna maksimumpotentsiaali.