Marko Mihkelson: Macron kahtleb musketärivandes

Illustratsioon: Maurice Leloiri illustratsioon raamatule "Kolm musketäri", Wikipedia

Ajusurm on ajutegevuse pöördumatu lakkamine. Kui aju on surnud, on ka inimene surnud, vaatamata sellele, et ta süda veel töötab. Prantsusmaa president Emmanuel Macron šokeeris oma liitlasi arvamusega, et NATO on ajusurmas ning ta ei tea, kas artikkel 5 on ikka efektiivne kaitseklausel. Mida me peaksime sellest välja lugema ja mis oleks Euroopa tegelik vastus keerulisele ajale?

Mida iganes president Macron nädalakirjale The Economist antud pikas ja avameelses intervjuus öelduga taotles, välja kukkus see halvasti. NATO on oma 70. tegevusaastaga korduvalt tõestanud, et ta on parim ja kestlikuim kaitsepoliis alliansi liikmetele. Olgu nad siis väikesed või suured või asugu Euroopas või Põhja-Ameerikas. Vajadus usutava kollektiivkaitse järele pole liberaalsetel demokraatiatel kuhugi kadunud ja seda tunnetab ka Euroopa üks võimsamaid sõjalisi jõude Prantsusmaa.

Macroni moel väljendatud kõhklused aga üksnes süvendavad ajastule kohaseid lõhesid. Venemaa, kelle strateegilistes huvides on NATO nõrgendamine või koguni lagundamine, aplodeeris sõnakalt Macronile. Venemaa välisministeeriumi presssinägu Maria Zahharova ütles Macroni hinnangut kommenteerides, et need on “kuldsed sõnad”, mis annavad “täpse definitsiooni NATO praegusest olukorrast”.

Kuid mis ikkagi kannustab Macroni järskude sõnade järele?

Intervjuus pakutud käsitlus maailmast, Euroopa tulevikust ja Prantsusmaa rollist selles on ühest küljest hea aines tõsiseks debatiks. Elysees ilmselt tajutakse, et peale Macroni ongi praegu läänemaailmas vähe neid, kellel on mingilgi määral tugevam rahva mandaat (Macron rõhutas seda ka intervjuus ise) ja positsioon maailmapoliitikas, et muutustele kutsuda.

Pole kahtlusi, et Hiina tõus ja Venemaa laienemine on asetanud kogu läänemaailma harjumatu surve alla. Üha rohkem polariseerunud avatud ühiskonnad on surutud pigem vaatama sissepoole ega suuda seetõttu evida jagatud strateegilist nägemust. Välispoliitika laperdab korralikult ning tekkinud vaakumit, nagu näiteks Lähis-Idas, on varmad kasutama uued jõud. Me teame või vähemalt oskame ette kujutada, mida tahab Venemaa näiteks Lähis-Idas, oma lähinaabruses või ka suhetes lääneriikidega. Samas on meil tekkinud rohkem kõhklusi selles, kas lääneriigid oma suhtelises taandumises maailmapoliitika tippotsustaja rollist on võimelised keskenduma oma huvide kaitsele ja mõju laiendamisele.

Macron ei varja, et liberaalse demokraatia väärtusruumi defineerivad Euroopa Liit ja NATO peaksid laienemise asemel pigem kodu korda tegema. Nii põhjendab ta oma blokeerivat otsust Euroopa Liidus algatada liitumiskõnelused Albaania ja Põhja-Makedooniaga. Ta läheb koguni nii kaugele, et vihjab riike nimetamata Ukraina, Moldova ja Gruusia loovutamisele Venemaa mõjusfääri. Arvates, et see rahustab Kremli ambitsioone ja lubab taastada strateegilise suhteliini Euroopaga.

Macron kasutab intervjuus terminit “Lääne bloki kokkuvarisemine”, tehes sellega otsese etteheite USA endisele presidendile Obamale, kes 2013. aastal ei suutnud enda seatud punasest joonest Süürias kinni pidada. Mäletatavasti kasutas Assadi režiim siis oma rahva vastu keemiarelva ja Lääs vaatas loiult pealt. See lubas Venemaal sekkuda ning ka 2014. aastal palju julgemalt Ukrainat rünnata.

Nüüd laiendab Macron oma käsitluses USA taandumist mitte ainult Süüriale, vaid ka Euroopale. Ta tuletab meelde Obama soovi keskenduda Vaikse ookeani piirkonnale ja lisab, et praegune USA administratsioon ei saa enam aru Euroopa rollist ühises liitlasruumis. Prantsusmaa president rõhutab, et Euroopa peab ise oma kaitsmisega hakkama saama ja marginaliseerumise kartuses oma rahvusvahelist suveräänsust tugevdama.

Muidugi on Macronil õigus, kui ta analüüsib hetkel Euroopa kollektiivset panust kaitsevõime edendamisse. NATO seisukohalt pole tõesti kuigi jätkusuutlik, kui 30 liikmest koosneva alliansi kõigist kaitseotstarbelistest kulutustest teeb üks riik – Ameerika Ühendriigid – enam kui kolm neljandikku. Euroopa poliitika kaks mootorit – Prantsusmaa ja Saksamaa – investeerivad kaitsesse endiselt alla 2% SKPst. Pariis soovib jõuda NATOs kokku lepitud tasemele aastaks 2025, Saksamaa alles aastaks 2031. Kuigi aeglaselt, on liikumine õiges suunas.

Euroopa Liit ei muutu julgeolekupoliitikas rahvusvaheliselt kõnekamaks tegijaks enne, kui liikmesriigid ei suuda ühiselt kokku leppida diplomaatia toetuseks hädavajaliku kaitsevõime suurendamises – ja mis veelgi olulisem, vajaduse korral ka loodud võimete kasutamises.

Lahingugruppide näide kinnitab, et puudu ei ole mitte niivõrd võimetest, kuivõrd poliitilisest tahtest neid võimeid kasutada.

Kuid isegi reaalse kaitsepanuse suurendamine ei taga Euroopale vähemalt nähtavas tulevikus täit julgeolekut. Saksamaa välisminister Heiko Maas võttis kiirelt reageerida Macroni mõtteavaldustele. Sotsiaaldemokraadile isegi veidi ootamatu jõulisusega teatas Maas Der Spiegelis ilmunud artiklis, et ilma USAta on nii Saksamaa kui ka Euroopa võimetud end täiel määral kaitsma. Maasi meelest vajame “tugevat ja suveräänset Euroopat, kuid me vajame seda kui tugeva NATO osa”. “Meie naabrid Poola ja Balti riigid võivad kindlad olla, et me võtame nende julgeolekuvajadusi sama tõsiselt kui enda omi,” rõhutas Saksamaa välisminister.

Prantsusmaa võtab samuti Balti riikide julgeoleku tagamist tõsiselt. Just praegu on Prantsusmaa kaitseväelased Tapal NATO pataljoni koosseisus ja Eesti kaitseväelased teenivad koos prantslastega ühisel missioonil Malis. Meie kahepoolne kaitsekoostöö on viimastel aastatel olnud väga elav ja edeneb kindlasti süvenevas tempos.

Kuid ometi on Macroni kõhklused meile häirivad. Prantsusmaa president oleks justkui unustanud musketärivande – üks kõigi ja kõik ühe eest. Mida rohkem on NATO liidrite seas selliseid arvamusi, seda enam võib näiteks Venemaa strateegidel tekkida lootusi, et äkki ongi võimalik kiire sõjalise operatsiooniga allianss hingusele saata.

Macroni provotseeriv sõnademäng on tekitanud terve arvamustelaine, kus julgust saavad ka need, kes peavadki NATOt ajalukku kuuluvaks. Näiteks kirjutas ajakirja The National Interest toimetaja Jacob Heilbrunn 8. novembril Washington Postis arvamusloo Emmanuel Macron is right: NATO is over. Selles läks Heilbrunn koguni nii kaugele, et mängis mõttega loovutada Balti riigid ja Ida-Euroopa Venemaa rahustamiseks viimase mõjusfääri.

Allikas: Khodorkovsky Communications Center

Macron ise muidugi loodab, et suudab Venemaaga taastada strateegilise koostöö. Ta rõhutab intervjuus korduvalt, et ei ole naiivne ja ei usu, et suhted Moskvaga võiksid lähiajal paraneda. Ometi kannustab teda Moskvale reveransse tegema Prantsusmaa enda sisepoliitika ja suured majandushuvid. Ainuüksi eelmisel aastal kasvasid Prantsusmaa investeeringud Venemaale üle veerandi. Prantsusmaa on välisriikidest suurim tööandja Venemaal ja suuruselt teine investorriik. Lisaks sellele sihib Macron 2022. aastal tagasivalimist presidendiks. Tema pearivaal Marine Le Pen on valusalt kandadel. Mõlema toetus on hetkel 28%. Venemaa on Prantsusmaa sisedebatis oluline tegur. Isegi kollavestide liikumist on seostatud Venemaa mõjutustegevusega. Seepärast ei ole imestada, miks Macron püüab nii järjekindlalt heidutuspoliitikat pehmendada pingelõdvenduspoliitikaga.

Ajalugu aga paraku kinnitab, et rahusobitamine agressoriga lõpeb halvasti. Seepärast tuleb ka Prantsusmaa strateegidel eesotsas Macroniga mõista, et Euroopa ihaldatud mõjukus ei saa tekkida läbi allaandmise või liberaalset demokraatiat kaitsva liitlasruumi lõhkumise. NATO ei ole ajusurmas. Transatlantiliste suhete taaselustamine lisaks NATOle ka kaubandussuhetes, Venemaad vastustav ühtne sanktsioonipoliitika ning Euroopa Liidu ja NATO laienemispoliitika jätkamine on need vahendid, mille abil suudab ka Euroopa oma mõjujõudu hoida ja tugevdada.

Marko Mihkelson

Marko Mihkelson

Marko Mihkelson on ajaloolase haridusega ajakirjanik ja poliitik. Ta on töötanud Postimehe Moskva korrespondendi ja peatoimetajana ning juhtinud Riigikogus väliskomisjoni, Euroopa Liidu asjade komisjoni ja riigikaitsekomisjoni. Ta on raamatu "Venemaa: valguses ja varjus" autor, kirjutanud õpikutekste ning analüüsinud rahvusvahelisi sündmusi nii Eesti kui välisajakirjanduses. Edasis kirjutab Marko Mihkelson kaks korda kuus Eestile olulistel välispoliitilistel teemadel. Loe artikleid (41)