Arhitektuur. Moodne monument salapiiritusevedajatele. Aasta Puitehitis 2019 – Tulivee

Foto: Kristjan Kruuser / Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liit

Vennad Hannes ja Heigo Prits leidsid ühel päeval, juba aastate eest, oma maakodust salapiirituse vedamiseks kasutatud kanistri. Seejärel välja kooruma hakanud lood põhjaranniku rannarahva seikluslikust – ja ei saa eitada, et ka seadusevastasest – elust tormilistel 19201930ndatel aastatel noores Eesti vabariigis osutusid nii põnevaks, et mehed otsustasid oma põhitööde kõrvalt võtta aega, et rajada Liimala randa salapiiritusevedajatele pühendatud muuseum ning samasse kompleksi ka kontserdisaal, restoran ning hotell. Tulivee jõudis vaevu uksed avada, kui tuli esimene tunnustus – Aasta Puitehitis 2019 tiitel.

Kui keegi oleks selle teekonna alguses neile öelnud, et lõpus ootab arhitektuuripreemia, oleks nad ilmselt üsna suures hämmingus olnud. Sest päris alguses leppisid vennad kokku ainult selles, et nad teevad koos ja et nad iialgi ei tee ümarfreespalgist maja. Kõik muu hakkas selguma hiljem.

Nali naljaks, aga viimane kokkulepe oli hädavajalik, kuna oli selge, et kompleks tuleb puidust, kohalikust loodussõbralikust materjalist – mis paraku kõige soodsam ehitusmaterjal ei ole, eriti selle esteetilisemad töötlused ja vormid. “Puit selles keskkonnas on loomulik valik – traditsiooniline materjal rannakülades, lisaks hea vastupidavus pidevalt niiske ja soolase mereõhu käes,” räägib üks Tulivee arhitektidest Kalju Kisand.

Kuna muude ettevõtmistega seoses oli vendadel liimpuidu kasutamisega hea kogemus, Eestis on suurepärane tootja Arcwood ning Tulivee ehitanud Mapri ehitusel pikk kogemus liimpuiduga, oli puidu kasuks argumente veelgi. Lisaks nägid Tulivee rajajad vaimusilmas juba kõrgeid lagesid ja valgusküllaseid ruume – nii kõrgeid lagesid, nagu hoonel praegu on, saabki ainult metalli või puitu kasutades teha.

Hannes Pritsi veendumus oli, et sellises kohas saab arhitektuur olla nii-öelda viisakas pildiraam – neil oli müstiliselt ilus rannaäärne koht ja maja pidi sobituma nii, et tõstaks koha ilu esile, mitte vastupidi. Eestis tehakse mereäärset head arhitektuuri üldse väga vähe – üheks põhjuseks kindlasti väga suured keelud ja piirangud randa ehitamisel – ja kuna hiljuti oli Hannes Prits samas külas renoveerinud vana tollimaja, oli soov rajada nüüd kindlasti just midagi kaasaegset.

Tulivee ideest teostuseni jõudmine võttis aastaid ja nende aastate jooksul on sellega seotud olnud mitmed arhitektid. Arhitekt Kerttu Mäesalu (Zeta OÜ) kutsuti aastal 2012 projekteerima Tulivee kompleksi. Alale oli eelnevalt koostatud detailplaneering, mis oli eskiislahenduse üheks aluseks. Eskiislahenduse valmimise ja heakskiitmise järel võttis peahoone ja torni edasise projekteerimise üle arhitekt Kalju Kisand (Resand). Hilisemates etappides oli kaasatud arhitekte veelgi, näiteks Ralf Tamm ja Angela Orgusaar (Realarhitektid).

“Tulivee lugu oli enne, kui arhitektuurse lahenduseni jõudsime. Aga see praegune Tulivee stiil on alati meile hästi istunud – ilma räästata plekk-katus, eri tooni laudised,” ütleb Hannes Prits.

Lihtsus, soojus ja kaasaegsus on arhitektuuris ja sisearhitektuuris läbivad märksõnad, ehkki midagi lihtsat sellise kompleksi loomises muidugi ei ole.

Kerttu Mäesalu toob välja, et ülimalt kaunis looduslik keskkond oli siiski üksjagu väljakutseid esitav. “Ühelt poolt piirneb kinnistu merega, teisel pool on Purtse jõgi. Nii erilisse kohta on harva võimalus projekte luua, aga eks seal on omad mured. Mereäärne piirkond on ilmastiku osas keeruline ning väga olulisel kohal oli hoonetevahelisele alale tuulevarju tekitamise vajadus, jättes alles ka kaunid vaated veekogudele,” räägib Kerttu Mäesalu.

Vaadete võimendamiseks on peahoone kõrval veel Kalju Kisandi projekteeritud torn. See on ainus osa kompleksist, mille puhul kõik tunnevad, et seal liimpuitu kasutades on võetud väike risk. “Eks see keskkond ole päris agressiivne,” viitab Hannes Prits asukohale tuulisel rannikul. Aga kui valida loodusele lähedal olemine, siis tuleb seal hakkama saada iga ilmaga.

Ja looduslähedus on olnud nii välises kui ka sisemuses olulisel kohal. Välis- ja siseruum on kontrastsed, kuid ühenduslüliks olev puit loob terviku – sooja ja meeldiva õhkkonna. Tulivee peahoone ruumide paigutus on projekteeritud ilmakaari ja valguse liikumist silmas pidades. “Olulisel kohal on vaated merele ja võimalus nautida päikeseloojangut nii tubades kui ka fuajees ja saalis. Hommiku- ja lõunapäike tervitab terrassil einestajaid ja hoonesse tulijaid. Tubades on suured aknad, võimaldades kogu päeva loomulikust valgusest osa saada,” kirjeldab Kerttu Mäesalu päikesevalguse olulisust Tulivee atmosfääri loomisel. Fuajee on nüüd juba valmis majas ringi käies ka üks arhitekti enda lemmikkohti – seal istudes tekib võimalus vaadata eri suundades, nautida ümbritsevat loodust ja kauneid vaateid.

Foto: Kristjan Kruuser

Ehkki ideest lõpliku teostuseni läks palju aastaid, on Hannese sõnul Tulivee esialgne kontseptsioon vähe muutunud. Kohvikust sai restoran ja lautrist sadamakoht, aga suures plaanis oli vendade soov algusest peale rääkida piiritusevedajate põnevaid lugusid ja pakkuda kultuuri- ja toiduelamusi ning majutust.

Hoone suurem, kolmekorruseline tiib on algusest peale olnud planeeritud hotelliks. Iga selle tuba räägib ühe salapiiritusekrahvi loo.

Nende lugude kogumisel ja uurimisel tegi väga suure töö ära Rannarahva muuseumi teadur Maivi Kärginen-Kivi. Koos vendade Pritsidega tehti siis valik, kellele toad pühendada. Lugusid ja infot põneva elukäiguga riskialtite meeste kohta oli väga erinevalt. Mõned olid väga tagasihoidlikud mehed, kellest peale nime suurt midagi teada polnudki. Teised edevad seltskonnastaarid, kes figureerisid tihti ka kohalikes ajalehtedes.

Kuna Hannes Prits on juba kokku puutunud küsimusega, miks nad heroiseerivad kurjategijaid, peab ta vajalikuks selgitada rannarahva elu sadakond aastat tagasi – noores Eesti riigis, mis kehtestas küll reegleid ja karistas nende rikkumise eest, kuid mil polnud jaksu oma inimeste eest hoolitseda tänase sotsiaalhoolekande tähenduses. Purtse jõgi oli aga saastatud, legaalset sissetulekut oli rannakülades keeruline leida.

Rannas kehtis ideaalne rannaõigus: mis meri annab, tuleb vastu võtta. Ja meri andis võimaluse. Soomes oli alkoholikeeld. Salakaubandus polnud tol hetkel midagi uut. See algas tegelikult juba ammu aega enne soola salakaveoga, mis on tegelikult ju täiesti elutähtis, lihtsalt reeglid ja hinnad kahel pool lahte olid nii erinevad. Ja ehkki Tulivee nimi viitab salakaubana veetud piiritusele, veedasid “krahvid” muudki – üheks populaarsemaks kaubaartikliks olid muuseas apelsinid.

Meri on andnud Tuliveele aga muudki peale lugude. Suur osa interjööridetaile seovad maja ja mere tihedalt kokku. Osalt sundis rannarahva kombel leidlikkust üles näitama siiski mitte päris piiramatu eelarve. Näiteks klaaspoidest valgustid on vendade enda kokku kogutud ja otsitud vanadest poidest. Mingi kogus oli neid juba varem ja Tuliveed ehitama hakates käidi igal pool lahtiste silmadega ringi. Vanad kalakastid puhastas ja õlitas linaõliga Hannes Prits ära oma kätega. Nüüd elavad need uut elu pildiraamidena.

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann on Edasi toimetaja, fotograaf ja ajakirjanik, kes on viimased kümme aastat toimetanud mitut arhitektuurile, disainile või moele keskenduvat ajakirja. Loe artikleid (78)