Mu sõprusringkond ei ole kuigi lai. See on nii osalt seepärast, et mulle sobib eraklik elulaad, ja teisalt seepärast, et ma tahan süveneda, ka sõpradesse. Kui olen koos hea tuttavaga, siis soovin, et see tõesti oleks hingekosutav olemine, seepärast olen ka selle olemise suhtes valiv. Pigem harvem ja intensiivsemalt ning pigem kahekesi, silmast silma, südamest südamesse, ilma tühja lobata. Ikka süüvides ja päriselt kohal olles.

Ma eelistan olla truu oma lähedastele, kui elu ja teinepool seda vähegi võimaldab. Vahel tuleb juurde ka mõni uus inimene. Vahel mõni inimene lahkub. Ma usun, et miski siin ilmas pole juhuslik ning me vajame üksteist niisama, nagu vajame üksiolemist. Me vajame enda täitmist ja siis jagamist…

Viimasel ajal on mu elus tõesti inimesi, kes tahavad mõista selle elu olemust ja süüvida inimhingest ning suhetest arusaamisesse. Olen nende eest väga tänulik, sest nii nagu me õpime kogu aeg, on kosutavas sõpruses ka võimalik jagada lohutust, tuge, rõõmustada koos ning mitte põgeneda valude eest.

Kõige ilusam on suhelda inimestega, kes ei kanna maske. Olen täheldanud, et minuga julgevad ja tahavad suhelda just sellised – avatud, julged, iseenda nõrkusi, haavatavust tunnistavad ja samas väga tundlikud inimesed. Ju nad näevad seda maskitust ka minus.

Olen tundnud ka, et minu otsekohesus, mis sest, et see on austav ja hooliv, on osadele vastuvõetamatu. Nad ei ole selliseks alastuseks valmis. Ei teistes, ei iseendas. Ja sundida ei saa. Olgu see nende tee käia. Jõuda valgusesse. Soovin seda siiralt, sest ainult tões elamine võib meid aidata ja lõpuks vabastada.

Lähtuvalt iseenda täielikust avastamise- ja avamisejulgusest tahaksin täna kirjutada eluväsimuse teemal, mida olen oma paljudes tuttavates viimasel ajal kohanud. See teeb mulle muret. Mulle tundub, et see on üldine. Inimesed on kurnatud. Justkui tühjaks pumbatud.

See teema jõudis minuni niisiis eelkõige läbi teiste inimeste… kes on omadega läbi. Kummalisel kombel jõuavad nad minuni, kes ma olen ka olnud hiljuti omadega üsna läbi. Ja vist tulnud hullemast välja. Nemad omakorda on siis rääkinud mulle oma kukkumistest, justkui usaldades mind kui kogenut või lootes saada nõuandeid ja tuge… Olen neile selle usalduse eest tänulik. Sest andes me ka saame ju ise, tunnen seda väga selgelt.

Mu lähimas tutvusringkonnas on peamiselt keskealised naised-mehed. Nad on loomingulised, mõtlevad, tundlikud. Jah, tundlikud. Vahel isegi ülitundlikud. Ülitundlikkuses on tohutu potentsiaal midagi ilusat luua, korda saata, niisamuti on just seal palju võimalusi ka vigadeks. Valulisteks eksimusteks.

Näib, et just neljakümnendates, kui enam-vähem pool elu elatud, tuleb elus suurem murdehetk – vanaviisi enam ei toimi ja uutmoodi veel ei oska. Ei näe, mismoodi oleks “uutmoodi”. See võib tähendada radikaalseid muutusi: pead õppima uue ameti, kolima, lahutama või tegelema tõsiselt oma suhtega, mis juba aastaid ehk varjusurmas või kus on inimesed kasvanud eri suundades… Just sellel ajal on ka lapsed suuremad või lahkuvad kodunt ja sul ongi vaja leida uus lahendus, uus algus. Ehk isegi uus usk. Vaade elule. Paljudel langeb seal julgus ära. Valitakse sootuks vale suund, põgenemine või muutuse vajadusest mööda vaatamine. Sealt algab alistumine. Ja frustratsioon, mis võib halvemal juhul kesta elu lõpuni. Parimal juhul aga on seal võimalikud uued, palju sügavamad ja kõrgemad minekud.

Mulle meeldib kuulata inimeste lugusid. Mõelda, tunda kaasa.

Kuulan oma sõpru, tuttavaid; vahel kirjutab mulle keegi võõras, kes on leidnud tuge mu lauludest või kirjutistest ja jagab oma elu kogemisi. Vahel jõuab mu juurde mõni inimene, kes tahaks läbi hääle leida iseend, ja olen olnud rõõmus, kui olen suutnud aidata. Mured on nüanssides erinevad, aga inimlikus plaanis ikka sarnased. Suhted iseenda ja ümbritsevaga. Suuremalt öeldes – armastuse tähenduse mõistmine ja mõtestamine. Oma hinge otsimine.

Need suured teemad aga algavad argistest olekutest ja väljenduvad kõige selgemini just rutiinses ning tihti vaimustuseta argipäevas.

Üldiselt võib öelda, et naised on kurnatud peamiselt ületöötamisest, nad ei ole enam rahul oma töökohaga või on puudujääke lähisuhetes, samuti halvab neid hirm materiaalse hakkamasaamise pärast. Mehed on end laastanud ülemõtlemisega ning tihti kimpus kriitikuga eneses, kes seab kahtluse alla nende heaks meheks ja isaks olemise ning lõpuks võtab üldse igasuguse tehatahtmise. Eksistentsiaalsed küsimused – milleks see kõik? – mis elatakse iseendasse ja vaevatakse end nõndaviisi. Olen kuulnud mitmelt oma tuttavalt mehelt lauseid “Ma tunnen, et olen isana läbi kukkunud!”, “Mul on olnud noorena puudu mehe eeskujust, mentorist”, “Ma ei ole julgenud elada nii, nagu unistasin”.

Olen näinud loominguliselt edukal mehel neid asju öeldes veekalkvel silmi ja mõistnud, kuidas need kahetsused võivad tegelikkuses haiget teha. Keskiga. See on aeg, kus vaadatakse juba elule tagasi ning hakatakse tegema kokkuvõtteid. Esimene noorus on möödas. Elujõud pole enam see. Just mehi näib eriliselt tagant piitsutavat aeg, mis järjest halastamatumalt tiksub, nad tunnevad, et nende elu hakkab otsa saama ja nii vähe on tehtud. Ja nõnda palju on eksimusi, mida ei saa endale andestada. Just nii olen kuulnud keskealisi mehi rääkivat.

Kusjuures, intellektuaalsus ja kõrgelt haritus saab tihtipeale omaette komistuskiviks, et veel usaldada hinge häält, et leida otsetee ajutegevuse juurest taju ja tunnetuseni, mida usaldada. See on paradoks. Aga ma usun ka, et inimene, kes tahaks elu mõtestada, paremini, õigemini elada, on juba poolel teel, õigel suunal… Ainult emotsioonidega elamine või mugavalt elada tahtmine ei ole meile enesearenguks kindlasti toetavad tegurid. Miski valu peab elus tekkima, et üldse tekiks vajadus sügavamalt mõista.

Ja mida suurem see valu on, seda rohkem võimalusi. Nii see on.

Kui naised otsivad ikkagi lahendusi, tegelevad enesearenguga, leiavad väljapääsu loomingus ja võivad isegi elu teises pooles lüüa särama ning end elus esimest korda päriselt leida – nii vaimses, hingelises kui ka kehalises, seksuaalses mõttes -, siis meeste puhul näen tihti vaibumist… Meestel on raskem leppida sellega, et nende unistused pole nõnda täitunud, kui oli plaanis. Kui naised on tihti pettunud pigem välistes tingimustes, mida ei osata muuta, siis mehed on pettunud iseendas. Neid tabab kibestumus, vaimne letargia ning selle tagajärjel ka füüsilised vaevused. Ja kui juba keha ei tööta, siis solvumine elu suhtes järjest suureneb.

Ütlesin hiljuti oma laulurännaku-tunnis noorele naisele, kes sel hetkel oli lausa töölt pikemal haiguslehel, kellele määratud rahustid ja tema elulooski nõnda palju raskusi… et ta näeks seda nõnda, et ta on väljavalitu. Kui kellelegi antakse palju kanda, tähendab, keegi kusagil arvab, et ta saab sellega hakkama, et temasse usutakse, temalt loodetakse palju. Siis ta naeris, ta silmad läksid särama. Vahel aitabki, kui muuta mõtte suunda, pöörata see enda kasuks, kui soovite, mängida enesega väikest mängu ja leida teine seisukoht.

Põnev harjutus enda aitamiseks 

Mu lemmikmeetod enda abistamiseks viimasel ajal on just taoline mina-dialoog. Kuidas see välja näeb? Teil on vaja aega iseendale ning… kahte tooli. Seisukohtade, õigemini siis istekohtade jaoks.

Ühel toolil istute te ise ja teisel toolil istub teie “olukord”. Võite paigutada toolid just nii, nagu teile see suhe tundub. “Olukorra” toolile võite otsida oma ruumist mõne sümboolse eseme, mis veelgi häälestaks. Istute siis nõnda vastamisi. Või kõrvuti. Või on olukord hoopis teie taga… Kirjeldage mõttes või valjult seda olukorda, milline ta teile tundub – suur, väike, külm, kuum, pahatahtlik, neutraalne või hoopis heatahtlik? Tunnetage, kuidas see mõjub. Nüüd vahetage kohta ja istuge “olukorra” toolile. Enda toolile võite panna taas mõne eseme, mis esindaks teid.

Teie tunne muutub väga. See on uskumatu kogemus.

Nüüd võite küsida endalt “olukorrana”, mida see olukord tuli teile ütlema, kuidas ta suhtub teisse ja mis võiks olla lahendid… Tunnetage ja tajuge. Vastused tulevad. Ja näete ka, et keerulised olukorrad pole ületamatud… Olukorra asemele võite võtta ka oma haiguse, elu ülesanded või teise inimese, kellega suhted arusaamatud. Ütleme nii, see on ülesanne edasijõudnutele! Aga proovida soovitan. Maru põnev.

Mu tuttav katoliiklasest filmirežissöör ütleb, et ainus pääs on Jeesuses. Tunnistades usku, on meil võimalus elada mõttekat elu ning elada igavesti. Ma olen samuti veendunud, et usk aitaks inimest, aga ma ei annaks jumalale kuju ega nime, niisamuti usun ma kindlalt ütlust – aita end ise, siis aitab sind ka jumal. Või et aita end ise, siis jumalal ka kergem.

Elus on olukordi, mis suruvad su põlvili. Sealt saame võimaluse õppida alandlikkust ning tunda siira palve jõudu.

Ausad olemised. Oma tuttavatelt meestelt, kes ei saa oma hingega alati ühendust, küsin ma – millal sa viimati nutsid? Kuni meil on julgus ja oskus nutta, saame end ise puhastada. Naistel on ühendus südamega ikkagi parem. Nad ei pelga tunda, näidata end haavatavana. Liigutatuna.

Meie aeg nõuab inimeselt üleliia palju, kahjuks just välises plaanis. Materiaalses plaanis. Kuigi inimesed rahmeldavad päevast päeva, on nad end kuidagi tühjaks rabelenud.

Kui keegi mulle jälle ütleb, et tal on praegu hullumaja, niipalju on teha, tahaksin ma küsida: “Aga mida sa oled siis ära teinud?”

Seesmiselt võime olla tühjad ja see kõmav tühjus iseendas on ühtlasi sedavõrd hirmutav, et paneb tahtma sest põgeneda, tegevusega! Aga tegevusel ja tegevusel on vahe.

Enesepettuse ohtlik tee

Tänapäeval on nii palju võimalusi enda ja teiste ärapetmiseks. Meil on kõike tohutult palju: meil on asju, meelelahutust, vaheldust, valikuid; meil on sotsiaalmeedia, kuhu saab postitada photoshopitud ideaalfotosid, saada sadu laike, mis hetkeks meid petavad. Me ei pea enam iial olema üksi ja ometi me pole iial olnud nii üksi…

Enesepettus on ohtlik tee. Stimulandid tekitavad sõltuvust ning annuseid on pidevalt vaja suurendada. Kui nn loomulikku laadi illusioonid meid enam ei kanna, otsitakse abi juba vängematest vahenditest, et ühelt poolt luua “magusat” pettust, tekitada inspiratsiooni, teiselt poolt tuua unustust hetkedesse, kus tegelikult adutakse selle pettuse olemust. Parem tunnistada õigel ajal oma sõltuvusi ja tulla sest välja, enne kui on tõesti hilja.

Ma ise olen jagu saanud kahte sorti väikesemast sõltuvusest.

Sain aru, et üks neist – kaltsukates tuhlamine – oli mulle “meeleheitel koduperenaise” stressiravi, mis tegelikult midagi ei ravi. Kolimine, kui uppusin kasututesse asjadesse, ning vajadus rahaliselt kokku hoida aitasid mul sest mõttetusest “midagi lahedat leida” vabaneda – nüüd ostan vaid asju, mida tõesti on vaja.

Teine sõltuvus, mis mind tõesti ärevaks tegi, oli pidev uudiste lugemine. Ühel hetkel sain aru, kui väga need uudised mind tegelikult väsitavad, tühjaks tõmbavad. Sest need on ju enamjaolt negatiivsed. Niisamuti ei ole mul vaja kõiki maailma kurioosumeid teada. Ega lõputut meelelahutusjama tarbida. Seda enam, et suur osa uudistest on niikuinii täis valet. Säästsin end suurelt, kui sellest harjumusest loobusin. Niisamuti ei vaata ma telekat, see tundub oma väärtusliku eluaja raiskamisena.

Jah, tihti on tunne, et meid justkui kihutatakse pidevalt tagant…

See kiirtee, kus tormame – ei tea kuhu! – ei lase meil näha elu ilu selle sügavuses, aega maha võttes, loobudes välistest peibutajatest, jõudes sisuka tuumani… Pole ju ime, kui nõnda kihutades on meil sees liigne erutus, ärevus, mis ei lase keskenduda ega tegelikkuses nautida. Me läheme selle vooluga kaasa kuni viimase piirini, ja võime lõpuks olla kui klounid, kel muserdatud ilme peitmiseks maalitud pähe naerev mask. Need aga, kes maski ei kanna ja näitavadki oma tõelisi tundeid, ka kurbust või viha, neil soovitatakse minna ravile! Kui tegelikkuses vajavad esmast ravi eelkõige valemaski kandjad…

Minu arvates jääb tänapäeval inimestel puudu just inimlikust soojusest, ajast päriselt teist kuulata… lihtsalt jalutada, vestelda, mõtiskleda, häälestada, pühitseda elu. 

Me oleme näilise mugavuse ohvrid.

Viimasel ajal on mind šokeerinud uus trend surnuaial – elan selle lähedal ja käin tihti oma isaema haual. Osad inimesed ei pargi enam autot parklasse, vaid sõidavad läbi keelumärgi, kõnniteelt, haudade vahelt oma lähedase hauaplatsi juurde. Olen seda nüüd mitmeid kordi näinud. Isegi kalmistul pole aega, et veidi mõtiskleda. Kõike tuleb teha ruttu. Kiire ju!

Paneb ohkama. Üldine ärevushäire! Mis mõjutab meid kõiki, eriti tundlikke natuure. Ega ma siin epistlit pidama ei hakka, igaüks elab oma sisetunde järgi. Me saame muuta vaid iseenda käitumist ja ehk eeskujuga kellegi veel mõtlema panna. Seda me suudame ja peaksime. Oma lastele peaksime samuti andma paremat eeskuju eluks, kui kapitalistlik ühiskond dikteerib, et nad õpiksid mõtlema oma peaga, tarbima vähem, hoolima endast ja lähedastest, ümbrusest…

Ma ise olen ära tundnud enda jaoks selle vajaduse – aeg maha võtta, aeg-ajalt peatuda, et mõelda, kuhu suunas ma ikkagi kulgen.

Aeglustada. Teha vähem välise ja raha pärast, rohkem mõeldes sellele, mida ma külvan. Mida endast tegelikult maha jätan. Ja kaasa võtan. Tahan uskuda, et just sissepoole vaatamine aitaks meid tegelikkuses kõikidest nendest vaimsetest ja füüsilistest hädadest – ning ka ajapuudusest! – üle. Tegeliku heaolu põhimõte on lihtne: su hing, vaim ja keha võiksid olla heas tasakaalus. Ja seda tasakaalu peab pidevalt otsima, seda enam, et segajaid on palju. Sest me pole üksi. Inimsuhted, kui oled vastuvõtlik, nõuavad samuti oma osa selles keerulises pusles. Vahel ongi tunne, et lõplikult kokku me seda pilti ei saagi. Aga püüda tasub.

Mis see elu siis muud on kui õppimine. Ja vahel ka kordama jäämine. Kuni ülesande selgeks saame.

Kuidas mitte hulluks minna?

Et püsida selleks nõudlikuks suurülesandeks elus heas vormis, peame oskama nii töötada kui ka puhata, andma tegevust nii ajule kui ka tajule, olema jalgadega maas ning hingega kõrgemates sfäärides, peame tunnistama minevikku, parandama olevikku, et elada targemas tulevikus.

Seda kõike on tohutult palju! Aga me ei pea tegema kõike korraga ja teadma kõike kohe! Meile antakse hingetõmbepause. Me ise peame neid endale andma. Ja end tunnustama. Teineteist tunnustama.

Ka mul on olnud tihti hetki, kus tunnen, et lähen ülekoormusest hulluks. Keerulised inimsuhted! Kõige enam on mind aidanud loodus.

Loodus lohutab, aitab lahustada ülemõtlemisest ja -tundmisest tekkinud pinget, tasakaalustada ja mõista suuremaid tähendusi. 

Loodus üllatab alati, ta on pidevalt muutuv ja samas on temas midagi igavesti ajatut. Ta on sulle truu ja tundub nagu keegi, kes tõesti armastab sind tingimusteta. Kui ma tunnen jumala lähedust, siis kõige rohkem just looduses.

Aga ennast saab aidata ka koduseinte vahel. Sest alati pole võimalik loodusesse minna ja kõigile ei pruugi see ka nõnda tõhusana tunduda – vastupidi, alguses võib tunda isegi suuremat ärevust ja hirmu, sest jääd oma mõtetega tõesti vaikusesse. See nõuab harjutamist. Nagu meditatsioon. Mitte karta vaikust ja üksindust, see on taas edasijõudnute naudinguhetk.

Mul on veel mõni eneseabinipp, mida kasutan ise ja soovitasin ka oma ärevale sõbrannale: igal õhtul, enne magamaminekut mõelge vähemalt kolmele asjale, mis päeval hästi läksid, mille eest olla tänulik. Need võivad olla väikesed, lihtsad hetked. Arvestades tõsiasja ning teaduslikku tõestust, et kahjuks jääb negatiivne meie meeltesse sügavamalt meelde kui positiivne, on vaja teadlikult toetada just meeldivat. Olgu selleks siis ühe võimalusena tänulikkuse harjutus, millega jääda unne ning ehk isegi naeratada läbi une!

Viimane soovitus aga, mida lugesin ühelt psühholoogilt, on eriti vahva. Selle asemel et kogu aeg, päevad-õhtud läbi muretseda, planeeri muretsemiseks omaette aeg, näiteks muretsed oma mured õhtuti kella 18–19 vahel! Ülejäänud aja oled neist vaba. Tundub tõhus ja isegi lõbus. Jällegi üks viis, kuidas leida mängulisust ka murelikes olukordades. Ning mitte murendada end pideva murefooni taustal.

Mis muud, peame end hoidma. Meie endi ja lähedaste, meie laste, lastelaste nimel! Olge terved! Ja helged. Ka läbi raskuste.

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson on Edasi kaasautor. Tuntud peamiselt tundliku muusikuna, kuid tegelenud ka kirjutamisega, ta on teinud kaastööd Postimehele, ERR Kultuurile, ajakirjale Sensa ja Eesti Naine. Hedvig on kirjutanud ka kaks raamatut - dokumentaalne traagiline lugu näitlejannast vanaemast, "Jutustamata lugu. Ellen Kaarma." (2012) ning isiklik, maa- ning artistielu päevik, "Kirju mandrilt" (2016). Loe artikleid (147)