Disainer Lisette-Maria Puhalainen: las kõik saavad vabaduse olla nemad ise

Aksessuaaridisainer Lisette-Maria Puhalainen. I Foto: Laura Oks

Noore nahadisaineri Lisette-Maria Puhalaineni CV on väga kirju: disainiõpingud Eestis ja mitmes välisriigis, ettevõtluspraktika Austrias, omanimelise brändi loomine ja esimesed sammud välisturgudel – seda kõike juba enne 30ndat sünnipäeva. Kust tuli tõuge alustada ja mis annab jõudu edasi minna?

“Mul oli kaua probleem, et ennast peeglist vaadata ja öelda, et ma olen ilus. Olen pikalt tegelenud vaimse enesearenguga, et õppida ennast tingimusteta armastama, sellisena nagu ma olen,” ütleb Lisette-Maria. “Neid inimesi on väga vähe, kes on selle tee läbi käinud ja saavad öelda, et nad armastavad ennast nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Et nad on endaga rahul ja neid ei huvita väljastpoolt tulev arvamus ega surve.” Ta ise nimetab endaga töötamist lõputuks teekonnaks ja seda see kindlasti on, kui otsustad ka teistele tuge pakkuma hakata.

Lisette-Maria ei kirjutanud eneseabiraamatut, ei teinud kannapööret ega alustanud joogaõpetaja karjääri. Nahadisainerina lõi ta brändi, millel on lisaväärtus – mis meenutab inimestele, et ennast peab väärtustama, ning aitab märgata, kui imeline elu tegelikult on.

Kohtume Lisette-Mariaga esimest korda Tallinn Design House’is, kuhu tema looming noorte disainerite kuu raames müügile jõudis. Tema väga selgelt naiseliku käekirjaga disain ujub üldises unisex-liikumisega moes vastuvoolu. Meie jutuajamine läheb edasi mõned nädalad hiljem juba Edasi toimetuses, kus poolelijäänud vestlust just kaduma kippuva naiselikkuse teemaga jätkamegi.

Kuidas ühiskonnas toimuvad muutused ja poliitika sinu meelest praegu moodi mõjutavad? Kuidas see tänases disainipildis kajastub?

See, et praegu räägitakse rohkem igaühe õigusest olla tema ise, et igaühte tuleks võtta sellisena nagu ta on, kajastub moes järjest rohkem. Ma olen sellega nõus – laske inimestel erinevad olla, las kõik saavad vabaduse olla nemad ise. Ühest küljest on ka unisex-lähenemine selle väljendus. Vahepeal jäi see tõeline naiselikkus tagaplaanile, pigem arvestati sellega, et kõigil, ka naistel on töökohustused, on kiire; kõik läks väga mugavaks, kotid suureks.

Kas see on ka ühiskonnana täiskasvanuks saamise märk, et reeglid selle kohta, mida kellelgi sobib või ei sobi kanda, pole enam nii jäigad?

Kindlasti. Mulle tundub, et oleme jõudnud selleni, et ainus asi, mis ei ole moes, on ebakvaliteetsus, halvasti istuvus. Kui oled inimene, kes tahab kanda täiesti teistsugust stiili ja sa oskad seda kanda, siis ei ütle keegi, et see ei sobi mingisse kohta ja aega.

Kui vaadata ajas tagasi, siis näiteks mingil hetkel oli punkstiil väga moes ja kõik hakkasid punkariteks, siis läks see moest ja üleöö polnud keegi enam punkar. Praegu võib see, kellele meeldib punk, ikka punkar edasi olla; ka see, kes tahab kanda Oxfordi stiilis rõivaid, saab seda teha. Praegune aeg annab võimaluse kõigil olla nemad ise.

Mulle hullult meeldib, et moes on kõik. Et kõik oleneb ainult sellest, milline inimene oled, mis stiili kannad.

Mul on hea meel näha, et ka meedia on muutunud, on tulnud ajakirjad, mis räägivad päris naistest, mitte nn Cosmopolitani stiilis naistest. Ma tunnen, et aitan sellisele liikumisele kaasa.

Euroopas on see kindlasti nii. Sa mainisid juba meie esimesel kohtumisel, et Su eesmärk on Eestist välja jõuda. Käekott on tänapäeval paljudes maades ikka veel staatusesümbol. Kui palju oled seda maailma uurinud, palju see piirab?

Mul on tõesti logo koti sees peidus ja see pole minu jaoks kõige olulisem asi, mille järgi brändi ära tunda. Sõnum on hoopis muu.

Ma tean, et Aasias on see globaalselt tuntud brändi logo väga oluline. Põhjamaades ei kanta fake-käekotte, aga väikeste brändide suhtes ollakse avatumad.

Kui mõtlen, millised turud on minu jaoks keerulised, siis pigem kardaks just neid vanu ja traditsioonidega naha-maid, nagu Itaalia. Kus inimesed kannavad brändi, mida nende suguvõsa on alati kandnud. Kus loeb see, et mingit asja on tehtud sealsamas Itaalias juba sajandeid. On kohapeal tehtud nahad, kohapeal loodud disain. Suurbritannia on samasugune.

Aga olen praktikatel näinud sedagi, et inimesed võivad teha asju, mis näiteks mulle isiklikult maitse poolest pole sümpaatsed, kuid neil läheb hästi, sest nad ise usuvad sellesse. Paljud ütlevad, et olen naiivne, aga ma olen ka kogenud seda, et kui ma ise selliste asjade pärast ei muretse, teen oma asja edasi ja võtan vabalt, siis jõuavad pakkumised ning õiged inimesed ise minuni.

Kuidas Sa üldse jõudsid selleni, et ennast just nahadisaini kaudu väljendada?

Õppisin tegelikult nahakunsti juba enne ülikooli. Disain ja kõik sellega seonduv on mulle alati väga-väga meeldinud, olen kogu aeg oma brändi poole liikunud.

Kui elasin Soomes, õppisin seal tegelikult kingade tegemist. Sain esitleda ka oma kollektsiooni. Aga sain aru, et kingade tegemine on veel keerukam protsess ja nõuab suuri masinaid, nii et ma jäin kottide peale.

Aasta pärast ülikooli, kui olin Riias praktikal, sai mulle selgeks, et ma ei taha lihtsalt brändi teha. Kujunes pilt, et tahan just sellise sõnumiga brändi teha. Et oleks klassikaline lõige, väga klassikaline materjal, aga et see eristuks oma vaimse poolega.

Sa oled suures plaanis kogu aeg teadnud, mis sa tahad teha, oled oma brändi nimel juba enne ülikooli tööle hakanud. Kui levinud see selles valdkonnas on – mida teevad inimesed, kellega koos õppisid?

Esimesed tööd tegime koos Piibe Tombiga, kes töötab nüüd Oma Kingas ja kelle Tokusid teavad vist kõik. Paar inimest töötavad välismaal, mõned on elu hoopis muusse valdkonda viinud.

Mina olen tegelikult ainus, kes on isikubrändini jõudnud. Aga see on raske ja riske on palju. Kui mul ei oleks oma perelt nii suurt toetust, nii moraalset kui ka finantsilist, siis see ei olekski võimalik. Tootma hakkamine nõuab suuri väljaminekuid ja ilma tagalata poleks ma julgenud ega isegi saanud seda teha.

Hästi suureks abiks on see, et mu isa on ettevõtja. Ta ei tegutse üldse sarnases valdkonnas ja ta ütleb alati, et ta ei tea nendest disainiasjadest mitte midagi. Aga ta nõustab väga palju, võib öelda, et ta on mu mentor.

See oma brändi tegemine on täiesti Ameerika mäed, igas mõttes.

Ma tunnen seda disaini osa hästi, tean, mida loovjuhina teen – aga ettevõtjana pead ju kõike tegema. Kuna mul on koolist ainult disainitaust, siis selleks, et sellest ärist mingitki aimu saada, elasin Viinis ja olin seal ühes aksessuaariettevõttes noore ettevõtja praktikal. Kõigil oma välispraktikatel olen õppinud paari kuuga nii palju, kui Eestis oleksin õppinud võib-olla kahe aastaga.

Aga nii palju on hetki, kus toimin sisetunde järgi – aga keegi ei anna ju mingit garantiid, et toimetan üldse õigesti.

Kuidas sellise isikubrändi puhul uue mudeli loomise ja väljatoomise tööprotsess üldse käib? Kellega pead nõu? Kuidas sünnivad esimesed visandid ja prototüübid?

Kõige esimene visand sünnib minu peas. Siis paberil, seejärel arvutis. Vanasti tootsin ka kotte ise, praegu on muude asjadega nii palju tööd, nii kiire, et teen ise ainult väikeseid aksessuaare ja teisi teevad abimehed.

Neile pean väga täpsed joonised tegema. Mulle hullult meeldib see protsess. Töötada inimestega, kes on selles valdkonnas sees ja kellega mõistame üksteist poolelt lauselt. Kui arutame, milline mingisugune voodrilõige või nurk võiks olla, siis kõrvalseisja ei pruugi sellest üldse aru saada, aga me ei pea isegi kõiki lauseid lõpetama. Kotti saab ju lahendada sadat moodi. Mõnus energia on nendel koosolekutel.

Siis tehakse esimene prototüüp. Kui leian, et miski ei sobi, siis teeme muudatusi. Alles siis, kui prototüüp on valmis, näed neid päris paksusi ja neid nurki.

Disainer kasutab ära väikseimagi nahakillu – võtmehoidjad sünnivad kottide tegemisest üle jäävast nahast.

Palju määrab mudelite juures ära ka furnituur. Sanga laius on mul käekottidel ja seljakottidel sama, et saaks kasutada sama furnituuri. Proovin ikkagi furnituuri mitte pillavalt kasutada. Samu detaile, mida kottidel, kasutan ka käevõrude küljes. Kui mul on üks tükk, mida saan kasutada mitmes kohas, siis seda ma ka teen.

Samamoodi nahaga. Kasutan sellise paksusega nahka, et kui saan sellest teha kotte, siis saan selle jääkidest teha ka väikseid tooteid. Võtmehoidjad tulid valikusse sellepärast, et nahk ei läheks raisku. See on kuidagi loogiline, et ma ei lase nahka raisku minna.

Konkurents naha- ja aksessuaaridisainis laiemalt on väga suur, aga konkreetselt selle sõnumiga brände pole palju. Kuidas Sa üldse oled oma välisklientideni jõudnud?

Sotsiaalmeedia annab palju võimalusi. See on selline kergendustunne, see teadmine, et mina võin ka saavutada edu. Ma ei pea kulutama miljoneid globaalsetele telekampaaniatele. Sotsiaalmeedia annab väikestele ka võimaluse.

Kui õigesti toimetada, on mul võimalus jõuda nende samade inimesteni või sama hulga inimesteni kui suurtel brändidel.

Neid lugusid on küll ja veel, kuidas väikesed ettevõtted tänu sotsiaalmeediale on õide puhkenud.

Sotsiaalmeediast on Sulle juba palju abi olnud?

Instagram on minu põhikanal ja ostjaid on tulnud influencer’ite kaudu. Ostetud on Rootsist, Saksamaalt. Ma näen, et ei saa ainult Eestiga piirduda, see turg on nii väike, siis see jääkski sellisele hobi tasandile. Sellepärast on mu konto ka ingliskeelne, samuti koduleht.

Kuidas oled välja valinud need influencer’id, kellega töötada?

Influencer’i valimine on selline keerukas protsess. Mul on nende inimeste leidmisega vedanud. Ma ei teen kõiki asju – võib-olla isegi liialt palju – südame järgi.

Minu tunne, et üks või teine inimene sobib, on isegi olulisem kui see, palju tal jälgijaid on. Lähtun rohkem enda sisetundest.

Käekotid ja seljakotid on selline moe ja disaini piiril olev valdkond. Kas tunned, et inimesed suhtuvad neisse kui millessegi, mille nimel nad võivad kasvõi paar aastat käia tekstiilist 10eurose kotiga, et siis aastateks endale nahkkott saada?

Väga paljud inimesed ütlevad, et väga tahaks, aga pole võimalust sellele kulutada. Aga isegi kui inimesed veel ei jõua osta, siis vähemalt on see mõttemaailm muutunud. Ega ei minda hea meelega nendesse suurtesse kettidesse, kõik teavad, mis seal taga on – see ei ole kuigi meeldiv. Ma näen, et need, kellel on rahaliselt võimalik, on hakanud kohalikku disaini ja tootmist väärtustama.

Minu klient on lisaks sellele ka teadlikum inimene, kes on enda kohta küsinud, et kes ma olen. Kas ma tahan ennast täielikult armastada? Inimest, kes nende asjade peale ei mõtle, see kott ei kõnetagi. Ehkki võib-olla just paneb nende küsimuste üle esimest korda mõtlema.

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann on Edasi toimetaja, fotograaf ja ajakirjanik, kes on viimased kümme aastat toimetanud mitut arhitektuurile, disainile või moele keskenduvat ajakirja. Loe artikleid (74)