Igor Sööt: Provence – suurte punaveinide sünnikoht

Chateau de Pibarnon'i viinaaiad. | Foto: Igor Sööt

Siinkohal tuleb mainimisväärseks pidada, et minu sellekuise loo teemavaliku juures sai taaskord määravaks värske ja ehe emotsioon. Nimelt külastasin ma selle aasta septembrikuu viimase nädala jooksul koos sommeljeedest ja veinisõpradest koosneva “Võttegrupi” liikmetega oma n-ö teist kodu – Côte d’Azuri ja loomulikult ka parimaid Provence’i veinimõisaid.

Kui nüüd keegi lugejatest vaevus tänase jutu pealkirja süüvima, siis võis tal üsna ilmselt tekkida küsimus, et kas ma mitte vahepeal päiksepistet pole saanud, või end suurest hulgast roosast veinist segaseks rüübanud.

Vastus on – “EI”. On tõsi, et olen oma eelnevates lugudes Provence’i teemat üsna mitmel korral kui üht omale südamelähedast kajastanud. Olen kirjutanud algselt pelgalt tootjatele rahamasinaks olnud, kuid üha enam tõsiseltvõetavaks muutunud rosé-veinide teemadel, aga vahendanud ka Vahemere köögi üllitisi ja sealset kultuuri puudutavaid mõtteid. Nüüd on siis järg tõepoolest punaveinide käes.

Oma seekordset reisikava kokku pannes tundus asi ühelt poolt lihtne – külastame 10 tipptootjat ja asi lukus, kõik niikuinii naudivad ja jäävad rahule. Teisalt, tahtsin kokku panna just sellise külastusprogrammi, et mitte vaadata otsa vaid parimatele rosé-veinide valmistajatele ja maitsta nende värskusest ja maitseküllasusest pakatavaid produkte, vaid näha ka pisut just seda varjatumat ja vähem tuntud poolt, et kuidas küll ometi suudavad parimad tegijad Lõuna-Prantsusmaa kõige päikeselisemas ja ühes kuumimas regioonis pudelisse panna tõepoolest suuri ja võimsa arengupotentsiaaliga punaseid veine.

Valik, keda külastada, oli reaalselt suur. Olen aegade jooksul ise külas käinud ja oman ca 120–130 sealse veinimõisa kontakte. Ometi tuli valik langetada selle põhjal, et näidata huvilistele võimalikult laia diapasooni tootjatest, kelle üllitisi pärast ka kodumaal oleks võimalik soetada. Lõpuks need 10 maja ka kokku saime… kõik ikkagi vaid parimaist parimad. Allpool teeme mõnest neist ka punaveinide kontekstis juttu.

Provence’i punaste veinide tootmise ajalugu ulatub paarisaja aasta tagusesse aega, kui kogu Prantsusmaal nõudlus sarnaste toodete vastu üha kasvas ning Bordeaux ja Burgundia ei suutnud enam januseid suid ära toita.

Nii tulidki mängu jõulised ja võimsad punaveinid Rhône’i jõe orust, Languedocist ning pisut ka Provence’ist. Kahjuks jäi viimane siiski üsna ilmselt oma eelnimetatud jõulisemate konkurentide varju ja tegelikkuses ei hakatudki sealkandis tõsiseltvõetavaid punaveine veel tükk aega tegema. Kõik, mis välja tuli, oli üldjuhul üsna lihtsakoeline ja tarbiti kohalike ja hiljem ka turistide poolt lihtsalt ära ning eksport oli olematu.

Provence veinipiirkond.

Aix-en-Provence, Château Vignelaure

Esimene tõsine maamärk pandi paika aastal 1962, kui Bordeaux Haut-Médoci piirkonna 3éme Grand cru classé veinimõisa Château La Lagune omanik Georges Brunet puhkas suvel Provence’is ja armus ära ühte pisut räämas ja halval majanduslikul järjel olevasse veinimõisasse. Selleks oli Coteaux d’Aix-en-Provence’i piirkonnas Riansi linnakese lähistel paiknev 40 ha viinaaedadega Château Saint-Estève. Ta ostis selle maja ära ja nimetas selle oma lemmikpoeedi Francesco Petrarca muusa Laura järgi Château Vignelaure’iks. Noh, hiljem ta tunnistas, et talle tegelikult ei meeldinud mõisa endine nimi, mida oli lihtne sassi ajada Bordeaux’ piirkonna Saint-Estèphe’i veinikülaga, kus tal palju konkurente pesitses, ja see Petrarca ja Laura olid vahest pigem sellised loole värvi andvad lisaväärtused. Aga edasi läks asi põnevaks.

Chateau Vignelaure. I Foto: Vignelaure.fr

Selgus, et kohapeal viljeletavad marjasordid ei anna tulemuseks sellist veini, nagu bordoo superstaar lootis, ja ta ostis terve hunniku Cabernet Sauvignoni ja Merlot’ istikuid ja juuris pea kõik Carignani, Tiboureni, Cinsault’, Castet’, Manosquini ja kes teab veel mis sortide istikud välja. Samuti hakkas ta põhjalikult veinikoda renoveerima, lasi maja alla lubjakivi sisse uuristada uue laagerduskeldri ja mida iganes veel. Investeeringud läksid üle mõistuse suureks ja mees müüs Château La Lagune’i maha ning suunas kõik raha Vignelaure’i arendamiseks. Naabrid igatahes kratsisid kukalt ja mõtlesid, et bordoo härra on ikka tõesti peast segi ja pikka pidu talle ei ennustanud. Eks oli ju ennegi sealkandis põhjapoolsemate marjasortidega katsetatud, aga kuum kliima küpsetas marjad ikka liiga vara valmis ja head tulemust ei tulnud ja üldjuhul sinnapaika need katsetused ka jäid.

Aga Brunet oli tark ja osav. Esiteks sai ta hästi aru, et Vignelaure’i parimad lieux-dit’d asetsevad kõrgemal platool ca 450–500 m üle merepinna ja paljud viinaaia lapid olid pigem edela- ja põhjapoolse vaatega, mis vähendasid päikesetundide arvu ja meeletut päevakuumust. Ja nii uskumatu, kui see ka ei kõla, ei lasknud tulemused end kaua oodata. Maja peamise veini (koosnes ca 70% Cabernet Sauvignoni veinist, millesse oli segatud ka Syrah’d ja Grenache’i) 1970. aastakäik sai Pariisi rahvusvahelisel veinikonkursil kuldmedali, mis oli esmakordne toonases Provence’i punaveinide ajaloos.

Muide toonaseid medaleid ei tasu võrrelda tänastega, kus konkursse toimub n-ö iga nurga taga ja nende väärtus on tugevalt devalveerunud. 70ndate alguses ei olnud mingeid rahvusvahelisi veinimesse, sommeljeed ja veinikriitikud tegid alles oma esimesi arglikke samme ja Pariisi konkurssi peeti toona maailma kõige tähtsamaks veinimaitsmiseks üldse. Igal juhul sai Cabernet Sauvignon 1973. aastal loodud VDP Aix-en-Provence’i ametlikuks marjasordiks ja jätkab edukalt sellena tänaseni ka 1985. aastal nomineeritud AOC Coteaux d’Aix-en-Provence’i koosseisus.

Pärast raskelt haigestumist andis Georges Brunet veiniteo Vignelaure’is edasi legendaardsele veinimeistrile Eloi Dürrbachile, kellest sai maja tähtsaim figuur järgmisteks aastateks. Lisaks lõi Dürrbach naaberalal Baux-de-Provence’is teisegi tänaseks legendiks saanud veinimõisa Château Trévalloni, mille kuulsaid Cabernet-Syrah’ segusid paljud veinikriitikud väga kõrgelt tänaseni hindavad.

Tänaseks on Vignelaure’i omanik rootsi juurtega Taani oksjoniärimees Bengt Sundström, kes õnneks austab Brunet’ pärandit ja on tänaseni taganud selle, et kõik maja punaveinid lastakse müüki alles pärast vähemalt 5 aasta pikkust keldrilaagerdust, ja on seega andnud veinikaupmeestele võimalusele müüa küpseid ja kenasid bordoo stiilis, kuid väikese lõunamaise kiiksuga hea arengupotentsiaaliga veine. Vignelaure’i punaveinide õige elu algab alles 10 aastat pärast etiketil olevat korjeaastat ja kestab teinekord paljugi rohkem. Nüüd läheb ekspordiks umbes 50% mõisa toodangust ja Vignelaure’i veine võib leida üle 30 Michelini tähega pärjatud restorani veinikaartidelt kogu maailmas.

Lisaks tasub Aix-en-Provence’i kandi tootjatest, eriti just nende punaveinide tõttu, hoida silma peal ka sellistel nimedel nagu Château Revelette, Châtaeu Calissanne, Château de Beaupré, Château Bas ja Villa Minna.

Bandol, Château de Pibarnon

Tegelikkuses peetakse Provence’i parimate ja väärikaimate punaveinide alaks hoopistükkis Bandoli mereäärsest linnakesest põhja pool asuvatele nõlvadele ja kahele kõrgemale künkale jäävat samanimelist kasvuala. Bandoli peetakse Mourvèdre’i-nimelise marjasordi kodumaaks. Kuigi osad ampelograafid on veendunud, et Hispaanias Monastrelli nime all tuntud marjasort pärinevat justkui Katalooniast, on viimased DNA-testid siiski hakanud väitma, et Mourvèdre on sarnase DNA-ga, kuid siiski hoopis teine arenguharu, mille kodumaaks võib tõesti pidada Bandoli alasid. Tegelikkuses on Bandol alati hiilanud oma võimsate ja noorelt joodamatute Mourvèdre’i-põhiste (lisada tohib kuni 30% ulatuses Grenache’i, Cinsault’d, Syrah’d ja Carignani, kuid parim ja tuntuim retsept on tavaliselt 95% – 5%, kus viimane on siis eelistatult Grenache) punaste nestete poolest. Paraku on tootmismahud alati olnud väikesed ja erilist ekspordiartiklit varasematel aegadel nendest suurepärastest üllitistest ei saanud. Kuni jälle ühe lihtsa edulooni.

Mourvedre – Bandol’i kuningas. | Foto: Igor Sööt

See lugu – Château de Pibarnoni oma – sai alguse 1977. aastal, kui Provence’is ringituuseldav ja oma perele toredat suvekodu otsiv ravimiärimees Henri de Saint Victor juhatati La Cadière d’Azur’i linnakese lähedale Pibarnoni künkale, kus üks halvas seisus väike veini-domaine müügiks olevat. Henri ronis künka otsa, teda lummas kaunis vaade Vahemerele ja ümbritsevale alale. Selgus, et maja pidav juba vanaldane itaallasest Piemonte päritoluga veinimeister Modesto Ramognino, kes oli aastaid üritanud seal päris kenasid Barolo stiilis veine teha, ei suutnud enam majanduskriisi olukorras toime tulla. Henri võttis vastu otsuse ja ostis maja koos 3,5 ha viinaaiaga ära ning juba järgmisel aastal kolis ta Domaine de Pibarnoni jäädavalt ja hakkas koos vanameister Ramogninoga kohale uut eluvaimu sisse puhuma.

Henri oli pragmaatik, ta hakkas kohe huvi tundma viinaaedade aluspinnase kohta ja sai teada, et oli ilmselt soetanud kullaaugu. Ostetud aladele jäi üsna järsunõlvaline lõunapoolsega vaatega osa, kus keegi ei olnud varem viitsinud tänu ca 40–50% nõlvakaldele viinapuudega jännata ja nõlv oli üleni metsaga kaetud. Aga aluspinnaseks oli täpselt sama koostisega sinakas lubjarikas mergel, mille läätsed asuvad näiteks ka Château d’Yquemi, Cheval Blanci ja nii mõnegi teise ikoonilise veinimõisa viinaaedade mullakamara all. Henri ostis õnneliku naabri käest varsti veel ca 20 ha metsa juurde ja hakkas ka seal viinaaedu rajama.

1978. aastal pandi ka käima nende esimene veinilaar ja juba 1983. aastal tulid esimesed loorberid – samuti hinnatud medalid Pariisi veinikonkursilt.

Ja nii jätkus see ka järgmistel aastatel. Mõisa peamise veini 1989. ja 1990. aastakäigud läksid aga ajalukku. Toona väga oluline aastaväljaanne The Slow Food Guide USA valis need aastakäigud maailma 150 parima veini hulka. Nüüd oli tee ka eksporditurgudele avatud. Esmakordselt Provence’i punaveinide puhul – ja väga tõsiseltvõetavalt.

1993. aastal astus veinimeistrite ritta ka ennast eelnevalt tugevalt valdkonnas harinud perepoeg Eric, kes võttis majapidamise isalt-emalt lõplikult üle 2000. aastal. Eric jätkas isa ideed – terroir’i-põhist veiniviljelust, on tellinud hulgalises mahus geoloogilisi uuringuid ja vastavalt sellele oma viinaaedades marjasortide valikut tõeliselt optimeerinud. Tänaseks on Eric üles ostnud juba suure osa Pibarnoni künkast ja viinaaedade pindala on kasvanud pea 70 hektarini. Töö käib aga veinikojas endiselt käsitsi ja tulemused on aastast aastasse olnud suurepärased. Château de Pibarnon ekspordib täna ca 70% oma toodangust ja tema veine võib leida enamiku maailma tipprestoranide veinikaartidelt.

Ericu sõnul on edu võtmeks suurepärane terroir, aga ka viinaaedade paiknemine kõrgemal merepinnast (ca 300–400 m üle merepinna), mis võimaldab allpool oleval lauskmaal paiknevate konkurentidega võrreldes alustada korjet ca 7–10 päeva hiljem ja saavutada seeläbi palju komplekssema marjamahla olemasolu veini valmistamiseks.

On huvitav märkida, et ka teine Bandoli kuulus ikoon – Domaine Tempier – asetseb naaberkünkal ja samuti kõrgemal üle merepinna.

Chateau Pradeaux keldriaarded. | Foto: Igor Sööt

Loomulikult võib väga häid Bandoli tootjaid leida ka merepinnale lähemalt. Siinkohal oleks paslik ära märkida veel mõned suurepärased tegijad: Château Pradeaux, La Bastide Blanche, Domaine Lafran-Veyrolles, Domaine de Cagueloup, Domaine la Suffrene, Château Romassan (Domaines Ott).

Palette, Château Simone

Tegelikult on üks tore lugu rääkida veel ka ainsamast Provence Grand Cru veinimõisast, milleks on legendaarne Château Simone. Nimelt, kui Prantsusmaa Põllumajandusministeeriumi juurde 1935. aastal loodud kvaliteeti kontrolliv institutsioon – INAO – hakkas 1936. aastal apellatsioonistaatusi jagama, siis oli taotlejate järjekorras ka Château Simone’i omanik – Jean Rougier  –, kes esindas perekonda, mis oli veinimõisa edukalt pidanud juba 1830. aastast peale. Kahjuks lükati tema soov mitmel aastal tagasi.

Taamal Chateau Simone ule 120 aasta vanused viinaaiad. I Foto: Igor Sööt

Lõpuks suutis ta siiski riigimeestele ära tõestada, et tema mõisa asukoht, mikrokliima ja terroir on nii eriline ja tema veinid nii suurepärased, et 1946. aastal sai ta oma tahtmise ja sündis AOC Château Simone, mis 1948. aastal tema omal soovil isa hea sõbra – kunstniku Paul Cézanne ja tema tegevuse auks kohaliku looduse ja kultuuripärandi jäädvustamisel AOC Palette’iks (kunstniku värvipaleti järgi, mida kajastas siis ka maja veinide värvigamma – valge, roosa, klarett ja punane) ümber nimetati.

Lisaks sai 1955. aastal INAO eestvedamisel toimunud Provence’i parimate veinitootjate klassifitseerimise käigus veinimõis täiesti ainulaadse ja tänaseni jõus oleva Provence Grand Cru tähise.

Täna on Palette’i apellatsioonitähise all neli tootjat, aga Simone on Simone ja tema legendaarsed veinid, sealhulgas ülimalt kaunid, siidised ja elegantsed punaveinid on täiesti omaette äramärkimist väärt.

Maja tänane omanik – Jean-Francois Rougier – on ütlemata karismaatiline kuju, kelle juurde pääseda pole väga lihtne. Korra on see mul õnnestunud ja siis, just veiniteo kõrvalt mõned minutid leidnud, virdest siniste kätega, kummipõlle ja kummikutega mees viskas mu küsimuse peale, et miks ei ole Simone’i veinidel kõrgeid reitinguid Robert Parkeri või Decanteri või teistelt veinkriitikutelt, lauale meeleoluka kuhja… menüüsid. Ta ütles, et need on minu Robert Parkerid ja teda muu ei huvita. Hullumeelne, aga seal oli sadu menüüsid õhtusöökidelt, mis olid signeeritud läbi aastakümnete maailma kõige-kõige-kõige tuntumate poliitikute, filmistaaride, sportlaste jt poolt, kus siis alati ilutsesid bordoo, burgundia ja šampanja superveinide kõrval ka Simone’i omad. Ausalt öeldes võttis õhku ahmima…

Château de Bellet

Chateau de Bellet ja tema ikooniline pisike viinaaed. I Foto: Igor Sööt.

Ülimalt põnevaid punaveine võib leida ka täiesti sündmuste keskmest ehk siis Nice’i linna territooriumil asuvast Bellet’ veinipiirkonnast, millest siiski enamik veinisõpru pole ilmselt kuulnudki. Jah, Bellet’ künkal asuval 47 hektaril teevad 10 veinimaja veine. Neist kõige ikoonilisem on juba 15. sajandist tegutsev ja Savoiest pärit Gharnache’i parunitele ja täna nende järeltulijatele kuuluv Château de Bellet’ veinimõis, mis oli samuti esimene, mis sai Nizzas juba 1941. aastal AOC tähise. Kui soovite mekkida sealseid mõnusaid, elegantseid ja pigem burgunderlikke punaveine, mis tehtud Grenache’ist ja lisaks täiesti unikaalsetest kohalikest marjasortidest, nagu Braquet ja Folle Noir, siis otsige nad üles ja nautige!

Côtes de Provence

Üha enam ja enam toodetakse suurepäraseid, hea arengupotentsiaaliga ja elegantseid punaseid veine ka suure Côtes de Provence’i aladel, aga ka pisema, ajalooliste boksiidikaevanduste poolest tuntud ja täna pigem ekstraklassi oliive ja oliiviõlisid, aga pisut ka veine tootva Baux de Provence’i linnakese külje alt.

Côtes de Provence’i ikoon – Château Minuty – teeb lisaks oma maailmakuulsatele rosé-veinidele kahte suurepärast punaveini – Prestige Rouge ja Rouge et Or.

Chateau Sainte Roseline.

Château Sainte Roseline’i Cuvée La Chapelle on minu jaoks üldse üks piirkonna parimaid punaveine. Lisaks on häid tulemusi ka sellistel mõisatel nagu Château d’Esclans, Domaine de Rimauresq, Clos Mireille (Domaines Ott), Domaine de la Croix, Clos Cibonne jt.

Baux de Provence’i aladelt tasuvad ära märkimist juba Vignelaure’i loos mainitud Château de Trevallon, just elegantsete ja sametiste punaveinide poolest tuntud Château d’Estoublon ja ülimalt rhone’ilike maitsepommide poolest kuulus Mas de la Dame.

Miks ma just eriti soovitan tutvuda Provence’i punaste veinide maailmaga, on nende veinide hinnatase. Jah, loomulikult, eks igal pool osatakse küsida hea kvaliteedi eest kõrget hinda, kuid Provence’i tõelised tippveinid jäävad ikka hoopis odavamasse hinnaklassi kui nende Bordeaux’, Burgundia, aga ka sageli juba Rhône’i oru vennad.

Nii et jõulud on tulekul. Varuge endale miskit põnevat keldrisse või kinkige veinisõbrast lähedasele, sugulasele või sõbrale midagi eksklusiivset ja head. Paljud ülalnimetatud tootjad on Eesti turul täiesti saadaval, ja kui veinipoest neid ei pruugi leida, siis keegi sõber-sommeljee oskab Teid kindlasti juhatada õige restorani või maaletooja ukse taha, kust neid ikkagi soetada saab.

Igor Sööt

Igor Sööt

Igor Sööt on VinsDeFrance peasommeljee ja lektor Eesti Sommeljeede Erakoolis. Loe artikleid (31)