Nüüd, kus tolm pärast seekordset lahingut põhikooli eksamite pärast on vajunud, saame jälle pühenduda koolielu tegelikele probleemidele, millest igaüks on nii keeruline ja tõsine, et võib meie hariduse eduloo siinsamas lõpetada. Siiski peatun vaid kooli ja kodu suhetes tekkinud usalduskriisil, mis avaldub tihti moel, nagu seda kirjeldab Postimees 23. septembril 2019 (Martin Ehala “Raevuka allumatuse sündroom”). Selleteemalisi artikleid on veel palju ja mitte seepärast, et ajakirjanikud leidsid põneva klikimagnetist materjali, vaid kuna sellest probleemist tulenevad ka teised.
Kõigepealt, usaldamatus ei ole vaid Eesti kooli probleem. Samas olukorras on paljud teisedki riigid vähemalt Euroopas, näiteks Soome ja Saksamaa. Olgu see siin mainitud, muidu juhtub jälle, et räägime justkui Eestile ainuomasest hädast, nagu tihti koolikiusamisest rääkides.
Usalduskriis kooli ja kodu vahel on probleem, mida ei saa lahendada ministeeriumi määruse või seadusemuudatusega. Kool saab siin paljutki teha, aga arvan, et lahenduse võti on kodu käes.