Techwear-brändi Spekter asutajad: Eesti on superkoht, kus üles ehitada tarkade kangastega tegelev kergetööstus

Specter Technologies kasutab Põhjamaade sõjatööstuses levinud membraankangaid, magnetlukke, transformeeritavaid detaile, aga ka fluorestsentsmaterjale, mis helendavad pimeduses, ning riietesse on integreeritud virtuaalne assistent. | Foto: Aivo Kallas

From the first digital nation. Sellise lausega tutvustab Eesti esimene techwear-rõivabränd Spekter Technologies oma kollektsioone. Spekter positsioneerib end kaubamärgina, mis valmistab tulevikuriideid inimestele, kes pole valmis tegema kompromisse praktilisuse, tehnoloogilisuse ja ilu vahel.

Oktoobris esitles innovaatiline bränd Tallinn Design House’is uute disainerite kuu raames oma Marsi koloniseerimise ideest inspireeritud rõivakollektsiooni. Rääkisime ettevõtte disaineri ja juhi Roxana Spekteri ning end brändi arenduse ja TalTechis Technology Governance and Digital Transformation’i erialal õppimise vahel jagava Andres Ingermaniga, millised on tulevikuriided ja miks Eesti on hea koht nende valmistamiseks.

Tehnoloogiliste riiete vundamendiks on targad kangad. Aga mida need targad kangad tähendavad?

Roxana Spekter. | Foto: Aivo Kallaste

Roxana: Marsi kollektsioonis on kasutatud Põhjamaade sõjatööstuses levinud membraankangaid, magnetlukke, transformeeritavaid detaile, aga ka fluorestsentsmaterjale, mis helendavad pimeduses, ning riietesse on integreeritud virtuaalne assistent.

Poes tõesti pole riiulit tarkade kangastega. See oli tegelikult esimene probleem, mina soovisin leida rõivaste jaoks väga praktilist ja ka ilusat kangast, aga ei teadnud, kustkohast neid otsima peaksin. Hakkasime suhtlema ülikoolidega. Saime ühe Põhjamaade tarnija kontaktid, kes tegeleb just tarkade kangastega.

Mis omadusi te kanga juures otsite?

Roxana: Meie kangad on membraankangad. Põhimõtteliselt on selline kangas nagu võileib: seal on mitu väga erinevat kihti, mis töötavad koos. Aga samal ajal see kangas hingab, see ei ole nagu present.

Kui räägime materjalidest üldisemalt, siis me seisame uue revolutsiooni lävel ja see on uute materjalide revolutsioon. Tegemist on materjalidega, mis võivad muuta mitte ainult värvi, vaid ka paksust ja vormi. Juba praegu oleme kontaktis ühe laboriga, kus testitakse materjali, mis saab muuta paksust, reageerides ümbritsevale temperatuurile. Kui on väga soe, siis on see õhuke nagu särgikangas, kui külm, siis muutub parkapaksuseks.

Millest selliseid kangaid valmistatakse? On need looduslikud kiud, sünteetilised kiud?

Andres Ingerman. | Foto: Aivo Kallaste

Andres: See on sünteetika, nn polüamiidi, polüesteri, polüuretaani ja elastaani segud. Need materjalid ei kasva puuvillapõllul. Aga meie prioriteet on algusest peale olnud ka keskkonna säästmine, öko-sertifikaadid. Kõike need materjalid vastavad standardile Standard 100 by OEKO-TEX.

See standard kinnitab näiteks seda, et materjali tootmises, sh värvimisel, pole kasutatud formaldehüüde, raskemetalle, fenoole ja see mõjub positiivselt nii inimese tervisele – sest kangad on hüpoallergeensed – kui ka keskkonnale – sest need on tehtud kaasaegse tootmistehnoloogia abil, säästes vett ja energiat.

Roxana: Ega näiteks puuvilla kasvatamine pole loodusele sellest sõbralikum, kasutatakse palju taimekaitsevahendeid ja kulub palju vett. Meile on oluline vältida loodusele kahjulikke kemikaale.

Järjest enam räägivad disainerid uuskasutusest just sünteetiliste kangaste puhul – neid kangaid saab uuesti ja uuesti kasutada praktiliselt igavesti ja ümbertöötlemiseks sobivat materjali on täiesti piisavalt, ei pea midagi juurde kasvatama. Kas neid tarku kangaid saaks siis tulevikus ümber töödelda?

Andres: Muidugi.

Kliimasoojenemine tundub meie regioonis mõjuvat nii, et ilm muutub järjest vihmasemaks ja tuulisemaks, mitte soojemaks. Kuidas just sellesse kliimasse mõeldud bränd praegu vastu võetud on?

Roxana: Need riided ühendavad praktilisuse, tehnoloogia ja ilu. Kuna oleme protsessis sees, siis meil on olnud lihtne näha, mida kandjad nendest riietest võidavad. Kui alustasime, siis küsisid kõik, mis see tehnoloogiline riietus on, mis see valdkond üldse on. Aga sellel on juba ka väga palju fänne.

Võid ju valida halva ilmaga välja minnes praktilise sooja jope, aga see on üldjuhul spordijope, ei sobi kokku teiste stiilidega. Meie eesmärk on luua riided, mida saab kanda ka koos ülikonnaga – aga sama hästi võib seda kanda ka Telliskivi hipster. Need on klassikalised lõiked futuristlike elementidega. Meil on näiteks vihmamantel, mida võib kanda nii suvel kui ka talvel. Talvel saab selle tõmmata pealisrõiva peale. Minu jaoks on see väga oluline moment, talvel tormise ilmaga ei kaitse vihmavari kedagi.

Foto: Aivo Kallaste

Kui tahad välja minna, siis tegelikult ei saa ju alati käia spordijopes. Aga ka muu stiil võib olla sama mugav ja praktiline. Näiteks arendasin kaua ühe mudeli varrukat, mida saab nii-öelda pikendada, tekib justkui muhv, kuhu käed sooja panna. Panin tähele, et näiteks koeraga jalutades on rihma hoidev käsi kogu aeg pikalt välja sirutatud, sundasendis, ja hakkab kiiresti külmetama.

Roxana, oled rääkinud, et bränd sai alguse sinu enda praktilisest vajadusest, kui külmadel vihmastel päevadel koeraga jalutama minnes midagi oma stiiliga sobivat ja samas ilma eest kaitsvat selga polnud panna. Oled tegelikult ajakirjandust õppinud, milline su tee meediast disainimaailma oli?

Roxana: Tegelikult olen õmblemise ja disainiga tegelenud kogu elu. Mu ema teeb väga kenasti õmblustööd ja tema kõrvalt ma õppisin. Lõikeid oskasin ma konstrueerida ammu, see ei ole minu jaoks tegelikult päris uus suund.

Lihtsalt varem mul ei olnud mingit kontseptisooni brändile. See ei ole lihtsalt nii, et teed ühe kleidi ja ongi bränd loodud. Peab olema mingi visioon ja kontseptsioon, kuhu sa tahad jõuda.

Techwear kõlab rõivastusena, mida vajavad koeraomanikest enam maailma metropolide inimesed, kellel pole võimalust autot ukse alla parkida ja kes võib-olla liiklevad aasta läbi ja iga ilmaga jalgratta või elektritõukerattaga. Kus teie riideid osta saab?

Roxana: Tallinnas müüme praegu Tallinn Design House’is ja oktoobris on lisandunud veel üks kauplus. Samuti hakkab meid müüma üks butiik Kopenhaagenis. Meil on ka e-pood, kuhu tellimusi tuleb igalt poolt maailmast, USAst, Oslost, Kopenhaagenist.

Oleme teinud mitmeid sotsiaalmeediakampaaniaid ja Redditis on techwear’i fännide grupp, kus on väga palju inimesi.

Andres: Oleme vähe aega turul olnud, aga paljud inimesed pöörduvad ise meie poole küsimusega, et kuidas nad saaks olla meie esindajad näiteks USAs. Tavaliselt on need inimesed ise techwear’i fännd ja näevad, et on tulnud uus bränd. Kustkohast? Eestist. Kus see on? Nende jaoks on see eksootika.

Kas teie meelest on kergem alustada sellise brändiga väikeses riigis, kus pole suurt moetööstuse ajalugu, küll aga on vähe bürokraatiat?

Andres: Välismaal on Eesti maine ju see, et oleme digiriik. Igal pool oma välisriikide kampaaniates ka kirjutame: from the first digital nation. Ja see müüb. Sellepärast et inimesed teavad Eesti IT-asju, digilahendusi. Techwear ja digimaailm sobivad teineteisega hästi kokku.

Kui mõelda sellele, kuidas sünnivad targad materjalid ja milline kliima meil on, siis on hästi loogiline, et selline bränd saab alguse just siit.

Roxana: Meil on algusest peale olnud visioon, et tootmine, disain, arendamine toimub Eestis isegi siis, kui oleme kasvanud suureks ettevõteks. Oleme küll ekspordile orienteeritud, soovime müüa kogu maailmas, aga meie jaoks on oluline toota Eestis.

Andres: Tahaks, et Eestis oleks veel kümme brändi, mis sellega tegeleks.

Roxana: Oleks hea jah. Toota oleks lihtsam, tootjatel oleks kogemus suurem, tekiksid oskused. Ja tootmise hinnad ka muidugi langeksid.

Andres: Eestis võiks korraldada techwear-brändidele mingit sarnast üritust nagu Latitude59 start-up’ide jaoks. Meil on palju start-up‘e, meil on krüptoteema väga arenenud, võiks olla ka techwear, see sobiks siia väga hästi.

Kes teie peamised konkurendid on?

Roxana: Kuna see on arenev suund, siis konkurentidega on selline lugu, et kui inimesed juba ostavad techwear’i, siis on väga tõenäoline, et nad ostavad ka sinu uut brändi. Nad otsivad uut disaini, uusi brände. See toimub kogu aeg. Konkurendid võivad teha ka techwear’i, aga meie jaoks on need pigem koostööpartnerid.

Kui palju on teil selles valdkonnas kellegi juures õppida, palju peate ise katsetama?

Roxana: Väga palju aega ongi kulunud arendusele, sest peame ise väga palju katsetama. Oli vaja testida, kuidas Eestis olemas olevad masinad tarkade kangastega töötavad. Proovisime erinevaid elemente, tegime lisaks õmblustestidele ka pesuteste.

Meie õmblusfirmad siin ei tea, kuidas nende kangastega käituda. Vabrikutel pole neid oskusi, aga nad on valmis proovima. On väga oluline anda vabrikutele ja kergetööstuse asjatundjatele võimalus töötada uute materjalidega.

Andres: TalTechis on minu erialal hästi rahvusvaheline seltskond, kes räägivad, kuidas need tehnoloogilised revolutsioonid käivad, millised on need tsüklid.

Me elame praegu tehnoloogilise revolutsiooni keskel. Praegu on pöördepunkt. Me peaksime ehitama kergetööstuse uutmoodi üles.

Miks Baltika tegelikult ära läheb – sest meil on kõik vanamoodi. Tehased peavad olema automatiseeritud. See inimene, kes töötab tehases, saaks robotite abil teha suuremaid töömahte ja see võimaldaks neile maksta inimväärset palka.

Eesti on superkoht, kus on võimalik ehitada 21. sajandi kergetööstust. Ida-Viru on insenere täis.

Roxana: Inimesed kardavad, et kui tootmine on robotiseeritud, siis nad kaotavad töö. Jaa, töö muutub, peab ise arenema – aga töö muutub tänu sellele lihtsamaks. Praegu on olukord nendes vabrikutes väga raske, tolm lendab, see pole keskkond, kus oleks hea töötada.

Andres: Hiljuti oli Narvas paneeldiskussioon Ida-Viru tulevikust, kus osales ka president ja kus me ka käisime. Ma arvan, et riik võiks olla julgem. Kui tehnoloogilises revolutsioonis on selline pöördepunkt, siis peaks riik võtma selle riski ja ehitama midagi uut.

Lihtsalt oodata, et keegi äkki tuleb ja teeb midagi ära, pole väga perspektiivikas.

Peab olema suur unistus, ja ma ei tea, kuhu see Eestis kadus. Alguses oli see tunne, et me teeme midagi. Aga kõik meie saavutused on kümne aasta tagusest ajast. On vaja teha uus tiigrihüpe.

Kus näete end viie aasta pärast?

Roxana: Kuna meie tooted ei ole kiirmood, siis arendame edasi olemasolevaid mudeleid. Meil on rõivastesse integreeritud virtuaalne assistent, arendame selle funktsioone. Nii et see saaks näiteks reageerida ilmaprognoosile ja omanikku teavitada: hei, täna hakkab vihma sadama, võta mind kaasa!

Praegu töötame ühe mudeli kallal, kuhu integreerime mikroarvuti. See toob kokku moe ja mänguvaldkonna, võimaldab mängida liitreaalsusega. Meil on visioon, kuhu liigume. Me ei hakka lihtsalt tootma, tootma, tootma.

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann on Edasi toimetaja, fotograaf ja ajakirjanik, kes on viimased kümme aastat toimetanud mitut arhitektuurile, disainile või moele keskenduvat ajakirja. Loe artikleid (74)