Mõõdukas ärevus on vajalik, kuna aitab märgata ohtu nii isiklikes kui ka sotsiaalsetes suhetes. Ohu olemus on ühesugune. Inimene kardab, et talle tehakse haiget või teda hüljatakse. Ärevus aitab vältida valu ning saada mõnu. Teisti on traumadest tekkinud ärevusega, mis jälitab inimest piinajana ja vaenab teda ootamatult.

Iidsel ajal, kui loodus ja inimene olid ühtviisi elusad, mil puudega sai juttu puhuda ja tuulel oli hing, oli ka inimene osake nii loodusest kui kogukonnast. Kokkukuuluvus- ja ühistunne kogukonnaga elab alateadvuses veel tänaselgi päeval. Nii on ka ühise kogukondliku ärevusega, mille tekkimise välised põhjused on küll muutunud, kuid samaks on jäänud ärevuse olemus – ebamäärane ohutunne näiteks riigi hävingu ees või toimuvate muutustega seotud elevus. Võimalikust ohust tingitud pinge kehas kajab meeles tundena, mis teeb inimese rahutuks, paneb muretsema, vahel hoopis ärritab või õrritab, teeb pahuraks kurjaks ja tigedaks. Kui harituks me end ka ei pea, pole ürgne karjaloomus meid maha jätnud, ning inimene kui kogukondlik olend nakatub küllap ka tänaselgi päeval kollektiivse alateadvuse kaudu ühiskonna valu ja võluga.