Õppisime kooli bioloogiatunnis, et pärime oma vanematelt füüsilised omadused nagu kasv, välimus, näo kuju ning juuste ja silmade värv. Aga kuidas on iseloomu, arukuse ja vaimse tervisega? Kas ka need sõltuvad vanematelt lapsele kanduvast DNA järjestusest? Kas ärev meel on pärilik? Kas pidev muretsemine on paratamatu ja meie kontrolli alt väljas? 

Tartu Ülikooli Psühhiaatriakliiniku ärevushäirete ravijuhendis on kirjas: „Uuringud näitavad, et ärevushäiretesse haigestumist on võimalik seletada 30-40% juhtudest geneetiliste teguritega.“ Mulle on jäänud silma ka kirjutisi, milles väidetakse, et tervelt 60% osas on meie psüühika geenide poolt ette ära määratud. Enamasti toetutakse seda väites möödunud sajandi 70ndate lõpus USA-s Minnesotas Thomas J. Bouchard Jr ja tema kolleegide poolt läbiviidud MISTRA (Minnesota Study of Twins Reared Apart) uuringutele lapsepõlves lahutatud ühemunarakukaksikutega. 

Inimesegeneetikud on püüdnud aastakümneid leida spetsiifilist geeni, mis põhjustab üht või teist vaimset probleemi, kuid tänases teaduses muutub aina valdavamaks mõtteviis, et sellist ühe geeni üht mutatsiooni pole. Kui ajaleht „The Guardian“ küsis 2014. aastal Briti juhtivalt geeniteadlaselt professor Robert Plominilt, millised on praegused tõendid psühholoogilisi isikuomadusi selgitavate geenide kohta, vastas teadlane: „Ma olen neid geene otsinud viisteist aastat, aga pole ühtegi leidnud.“

Täpselt nagu ema

„Ma kardan kohutavalt, et mu tervis ütleb üles. Ka mu ema on igavene pabistaja.“ „Mul hakkab sees keerama, kui on väiksemgi oht sattuda kellegagi vastasseisu. Ema ütles alati: „Ära aja oma joru! Tähtis on kõigiga hästi läbi saada.““ Kuulen sageli teraapias selliseid vanematega sarnanemise lugusid. Küllap pärib laps vanemalt suurema emotsionaalse tundlikkuse, aga kas ka muretsemise tervise pärast või hirmu konfliktide ees? 

Lapsed jälgivad hoolega vanemate käitumist ja kopeerivad seda juba väga väiksena. Nad õpivad vanematelt, kuidas ühes või teises olukorras käituda ja kuidas inimestesse ja maailma üldiselt suhtuda: mis on hea, mis halb, mida sobib teha ja mis toob kaasa pettumuse või karistuse, millele tasub tähelepanu pöörata ja mille ees peaks silmad-kõrvad sulgema. Sellist õppimist võimaldavad peegelneuronid.

Mina olen kogu oma elu näinud ema ülimat ettevaatlikkust ja hirmu mis tahes uue või pisutki ebameeldiva olukorra ees. Ja ma olen selle hästi selgeks õppinud! Nii olen suure osa oma elust samamoodi munakoortel kõndinud: äkki ei saa hakkama, ei oska õigesti vastata, ütlen midagi valesti, jätan lolli mulje, ei sobi seltskonda, ei meeldi… 

Depressiivsete emade lastega läbiviidud uuringud on näidanud, et nendel lastel on teistsugused ajulainete mustrid kui tervete emade lastel. Lapse mõtteprotsessid ja algatusvõime on häiritud, nad kipuvad probleemide korral tarduma ja lukku minema.

Depressioonis ema lapse organism toodab ka üsna ohututes olukordades palju kortisooli ja kiilub kinni „võitle või põgene“ režiimi.

Niisugune reaktsioon saab lapse kasvades harjumuseks ja see muudab ta täiskasvanuna „puterdavaks närvipuntraks – ärevaks, masendunuks, kergesti ärrituvaks, tähelepanematusele kalduvaks ja paaniliseks tuletõrjujaks kõigis oma eluvaldkondades,“ toob tabava võrdluse kliiniline psühholoog ja uuriv ajakirjanik Oliver James.

Samuti on need lapsed täiskasvanuna ülitundlikud ja äärmiselt osavõtlikud ka kõikide teiste suhtes. Neil on koguaeg „tundlad“ püsti, mis püüavad kinni väiksemagi ohusignaali, olgu reaalse või kujutletud. Ma ei muretsenud lapsena üksnes enda pärast, vaid piinlesin ka näiteks teatrisaalis: kuidas saan ma olla kindel, et näitlejatel on tekst peas? Kui juhtub, et mõni neist peaks puterdama, oleks ikka väga piinlik lugu! 

Selliste laste aju on pidevalt valmis võitluseks või põgenemiseks. Piisab vanema õnnetust näoilmest või ohkest, kui laps on juba pinges. Ta kas põgeneb füüsiliselt olukorrast, paneb end emotsionaalselt lukku või asub kohe vanema tuju paremaks muutma. 

Mina olen mõlemas – nii põgenemises kui probleemide lahendamises end väga osavaks harjutanud. Tähelepanu ja hool läksid ikka väljapoole, enda vajadused ja emotsioonid kogusid tolmukorda. On tõepoolest imestamisväärne, et olen hilisemas elus korralikust paanikahoost pääsenud!

Emotsioonid mõjutavad geene

Kui on tõesti nii, et ärevus on geneetiline, siis tekib terve hulk küsimusi. Miks muutub naine, kes saab edukalt hakkama mitme tuhande pealise firma juhtimisega, ärevaks vaid siis, kui abikaasa töölähetusse sõidab ja tal tuleb ööseks üksi koju jääda? Miks tunneb noor naine end meestega suheldes väga ärevana, aga sõbrannade seltsis on julge ja särav? Kuidas seletada seda, et 10-aastane poiss on koolis avala olemisega ja seltsiv, kuid kodus hoidub omaette, on arglik ja pissib öösiti alla? Või mis on selle põhjuseks, et klient saab vestlusteraapia käigus vabaks oma pimedusekartusest, kuid ühtäkki avastab, et ei julge enam lifti või lennukisse astuda? Kas pole need tõendid sellest, et ärevuse kujunemist mõjutab miski muu kui lihtsalt ühe geeni mutatsiooni olemasolu?

See polnudki väga ammu, kui geneetikat raputas revolutsioon – teadlased tegid jahmatava avastuse, et geen saab kas avalduda või mitte, s.t. geeni saab olenevalt meie kogemustest sisse ja välja lülitada. Geenid ise ei saa seda teha, miski keskkonnas peab geeni aktiivsuse käivitama.

Keemia- ja farmaatsiateadlane dr David R. Hamilton kirjutab oma raamatus „Mõte on see, mis loeb“ uuest uurimisalast psühhosotsiaalsest genoomikast. Teadusharu, mis hõlmab psühholoogiat ja geeniteadust, tõdeb, et meie DNA-d mõjutab see, kuidas me mõtleme ja tunneme. Tugeva emotsionaalse laenguga kogemused mõjutavad meie aju nii, et moodustuvad uued närviseoseid või lausa uued ajurakud. Nii et kui meiega juhtub midagi meie jaoks väga olulist, lülitavad emotsioonid selle kohta sisse geenid, mis konstrueerivad kõik valgud ja rakukomponendid, mida on vaja selle kogemuse talletamiseks mälestusena. 

Oleme inimestena väga sarnase geneetilise pagasiga, vahe ongi enamalt jaolt selles, millised geenid on kellelgi sisse ja millised välja lülitatud. Ja see sõltub eeskätt meie emotsioonidest. 

Kasvatus on põhiline

Kas emotsioonid saavad olla pärilikud? Pigem pärime oma vanematelt kergesti erutuva ja vastuvõtliku loomuse, mis annab soodumuse muretsemiseks ja ärevuseks. Ülejäänud töö teeb ära kasvatus ja kasvamise keskkond.

2005. aastal avaldati Minnesota ülikooli poolt läbiviidud uurimus, milles leiti, et 90% väärkoheldud lastest tekib 18. eluaastaks üks või teine vaimuhaigus. Vaimsed häired kanduvad suguvõsas põlvkonnast põlvkonda kasvatusviisi, mitte geenide tõttu. Ei ole raske ette kujutada, kuidas pidev kõrgete nõudmiste esitamine, vigade mittelubamine, kriitika, halvustamine, alavääristamine, naeruvääristamine, eemale tõukamine, emotsionaalne ja füüsiline hooletusse jätmine või suisa vägivald loovad lapses kõrgendatud ohutundlikkuse, muudavad ta ebakindlaks ja ärevaks. 

Neuroteadlane Richard J. Davidson („Aju emotsionaalne elu“) kirjutab uuringutest, mis näitavad, et juba emakasisene keskkond mõjutab loote füüsilist tervist ehk seda, millised haigused täiskasvanueas avalduvad. Davidson lisab: „Pole võimatu, et see mõjutab ka emotsioone, isiksust ja temperamenti, kuid see ootab alles tõestamist.“ 

Regressiooniga ehk probleemi juurte juurde tagasiminekuga tegelevad terapeudid ei vaja siin uuringuid – siserännakud näitavad, et seosed looteea kogemuste ja hilisemate vaimsete keerdsõlmede vahel on ilmsed.

Teraapiakliendid on korduvalt tõestanud, et kui nad lapsevanemana otsustavad kannatamise lõpetada ning otsivad abi, et tervendada oma hingehaavu ja muuta enda ebaterveid hoiakuid ja käitumismustreid, ei kandu need edasi lastele.

Teadmatus takistab tervenemast

Kui pöördud piinava ärevusega arsti poole, kas saad siis abi sõnadest nagu „geneetiline“ ja „uuringutega tõendatud“? Kui arstiteadus hoiab kiivalt kinni seisukohast, et psüühilised omadused ja haigused on suures osas geneetilised, miks ei osata seda siis patsientidele seletada? Kuidas peaks väide „Uuringud näitavad, et ärevushäiretesse haigestumist on võimalik seletada 30-40% juhtudest geneetiliste teguritega“ ärevuses inimest aitama? 

Aastaid tagasi kukkusin perutava hobuse seljast, mu jalg jäi jalusesse kinni ja ma lohisesin kilomeetreid hobuse järel mööda künklikku metsateed. Sain ajuvapustuse ja mu nägemine kippus kaduma. Kui palusin haiglas arstilt, et ta mulle minuga toimuvat seletaks, vastas too: „Pole mõtet – te ei saa sellest nagunii aru.“ Lihtne viis tülikast patsiendist vabaneda! (Ma loodan, et doktor ise ikka teadis, mis minuga toimub.) Kui perearst või psühhiaater patsiendile asju ei selgita, on väljendid „see on teaduspõhine“ ja „uuringud tõendavad“ samasugune inimese eemale lükkamine, püüd temast vabaneda, lihtsalt pakend on viisakam. 

Olen üsna veendunud, et teadmatus takistab hädasolijal terveneda. Ja see, muuseas, on uuringutega tõendatud.

Ma hindan kõrgelt teaduse uurivat vaimu ja hoian Eesti teadlaskonnale pöialt, et täituks Eesti Geenivaramu ja Tartu Ülikooli genoomika instituudi juhi prof Andres Metspalu soov, et geeniteadusel õnnestuks muuta meditsiinisüsteemi paradigmat – selle asemel, et ravida, s.t. tegeleda tagajärgedega, pööratakse suuremat tähelepanu haiguste ennetamisele. Praegu kulub Eestis ennetamisele vaid umbes 1% haigekassa eelarvest.

Aga nii kaua on mõistlik tegeleda sellega, millega saame midagi ette võtta. Holistilises regressiooniteraapias aitab terapeut kliendil tema hirmude tegelikus päritolus selgusele jõuda ning varasemad lõpetamata kogemused läbi töötada. Kliendid uurivad rännakul muutunud teadvusseisundis oma sisemaailma, leiavad minevikust üles oma probleemide algpõhjused ning töötavad läbi olukorrad, kust hirmud on alguse saanud. Sellise töö käigus vabastatakse minevikus takerdunud mõttemustrid ning kehasse lõksujäänud tundeenergia. Ärevus kaob ja nüüd saab klient õppida teisiti mõtlema ja käituma.

Kui usume, et me iseloom, saatus ja hakkamasaamine on ette määratud, mõjub see halvavalt me vastutustundele ja jätab meid ilma väest midagi enda heaks ära teha. Ilus on uskuda, et saame siiski ise võimalikult palju mõjutada seda, kuidas meil läheb ja kuidas end tunneme. Nii suudame olnut paremini mõista, ohvri rollist välja astuda ja kindlalt uskuda, et vastutame ise oma elu eest. Aga mis veel tähtsam – see vähendab hirmu kõikide tulevaste sarnaste sündmuste ees, laseb homset usaldada ja sellele märksa rahulikuma südamega ja ärevusest vabana vastu astuda.

Kadi Kütt

Kadi Kütt on holistiline terapeut, koolitaja ja kirjutaja, kes innustab kõigi oma tegevustega liikuma inimesi elurõõmu, enesega rahulolu ja suurema eheduse suunas. Kadil on Tallinna Ülikoolist õpetaja kutse ja organisatsioonikäitumise magistrikraad, ta on lõpetanud Holistika Instituudi. Artiklisarjas „Ärevusest mitme kandi pealt“ uurib Kadi tänapäeva „vähktõve“ – ärevushäire pinnapealseid ja sügavamaid põhjusi ning mõtiskleb endasse uskumise ja enda väärtustamise teemadel, sest just need on ärevuse tõhusaimaks ravimiks. Loe artikleid (5)